Sõnal sabast: Midrusk
Priit Põhjala
Rahvakalendri tähtpäevi silmates võib vahel tekkida kummastus: millega meie esivanemad küll tegelesid? Miks, pagana pihta, oli neil vaja tähistada korjuse- või nuudipäeva? Ja pendi- või urbanipäev, mis need sihukesed üldse on?
Kummastus kaob koos teadmisega, et tähtpäevade nimetustes kajastuvad sageli lihtsalt võõrast soost inimeste nimed, ainult et suupärasemaks, lühemaks ja kergemini hääldatavaks vormunud kujul. Nõnda ei osuta nimetus „korjusepäev” mitte kõukude säilmete pidulikule ekshumeerimisele, vaid paavst Gregoriusele, ja „nuudipäev” mitte kollektiivsele piitsutamispeole külatanumal, vaid Taani kuningale Knudile. „Pendipäev” viitab Benedictusele ja „urbanipäev” Urbanusele, „viidipäev” Vitusele ja „luutsipäev” Luciale, „tehvanusepäev” Stefanusele ja „rollapäev” Florosele. (Iseäranis viimase näite puhul ilmneb, et erinevus algsest nimekujust võib olla päris suur.)
26. või ka 31. oktoober on rahvakalendri järgi aga midruskipäev ehk midrusk – peamiselt Ida-Eesti õigeusu aladel ja Setumaal tuntud päev, mil mälestati surnuid ja viidi neile toitu ning mida mõnes kohas peeti ka külapüha ja suguvõsakokkutuleku vormis. Sellegi tähtpäeva esmapilgul pentsik nimetus johtub lihtsalt algupärase, võõramaigulise nime nii-öelda redutseerimisest; vene õigeusu suurmärtri ja pühaku Dmitri Solunski mälestuspäevast ehk димитриевская суббота’st on tehtud „midrusk(ipäev)”. Dmitrile, täpsemalt димитриевская’le osutavad ka teisendid „mitrosk”, „miitrosk” ja „mitruška”.
Homme, kui juba tähtpäevadest juttu, on muuseas simunapäev. See nimetus on „midruskiga” võrreldes üsna läbipaistev, selle tagant lehvitab meile innukalt apostel Siimon. Näete nüüd, et pole nendes rahvakalendri tähtpäevade nimedes midagi ülemäära eriskummalist ega salapärast, kui vaid natuke pikemalt vaatama jääda. On lihtsalt hulk paavste ja pühakuid, märtreid, kuningaid ja muid lugupeetavaid hingi, kelle nimedele pole aga eriline lugupidamine osaks saanud.