Leinava noore toetamine koolis
Leinaval noorel on õppetööga raske järjel püsida, mistõttu leinaga arvestamine, kohanduste ja järeleandmiste tegemine on väga oluline ja viib paremate õpitulemusteni. Foto: erakogu
Õpetaja ütles, et tõuseme nüüd kõik püsti, aga mina pidin istuma jääma. Ja siis algas leinaseisak minu ema jaoks, üks minut. Ta pani stopperi käima ja kõik seisid vaikuses ühe minuti. Siis pani stopperi kinni, et istuge nüüd. See oleks võinud varasemalt minu või tädiga läbi räägitud olla. See lihtsalt kukkus nii halvasti välja, oli päris kohutav.
Statistikaameti andmetel määrati 2016. aastal riiklik toitjakaotuspension 4622 alla 18-aastasele noorele. Lähedase inimese kaotamine nii noores eas vallandab aga õpilasel tugevaid emotsioone ning tundeid, mis seavad ohtu tema toimetulekuoskused. Leinav noor on emotsionaalselt häiritud, millega kaasnevad käitumis- ja tundeeluhäired. Ta vajab lisaks muudatustele ja kohandustele ka emotsionaalset tuge, kuid sageli ei osata seda talle pakkuda. Enamik täiskasvanuid ei oska õpilase lähedase inimese surma puhul käituda ega midagi öelda. Kuid oluline on olla olemas nii inimese kui ka professionaalina, leinav noor vajab kedagi, kes aitab tal mõista oma tundeid ja käitumist.
Mida näitab uuring?
Nele Randpere uuris oma Tallinna ülikooli eripedagoogika bakalaureusetöös (2017) leinava noore vajadusi, toetamaks tema toimetulekut koolis. Kuidas mõjutavad leinava õpilase käitumis- ja tundeeluhäired tema toimetulekut koolis? Uuringus osalesid noored, kes teismeeas olid kaotanud ühe oma vanematest.
Artikli alguses toodud näide on elust enesest, kus õpetaja soovis ilmselt parimat, aga välja kukkus kahjuks vastupidi.
Intervjuude käigus selgus, et noored kogesid ühesuguseid leinafaase, kuid seda erinevas järjekorras ja eri moel. Läbivad tunded olid eraldumine, viha, depressioon, kurbus, apaatsus, ükskõiksus, leppimine ja tervenemine. Noored leidsid, et mingil hetkel oli mitu faasi ka korraga ja segamini, seda koos teismeea emotsioonidega.
Ma ei saanud algul üldse aru, et ema nüüd polegi enam. Jätkasin oma igapäevatoiminguid ja justkui ei reageerinudki sellele algul kuidagi.
Noored kogesid une- ja söömishäireid, üldine tervislik seisund halvenes. Kõik leidsid, et lähedase kaotuse kogemine ja sellega toimetulek on suuresti mõjutanud nende identiteedi kujunemist.
Minul avaldus lein vaikimisena ja endasse tõmbumisena, mitte keegi ei teadnud, kuidas ma end tunnen. Mul oli nii-öelda varjatud lein.
Leinava noore ootused koolile
Lapsed vajavad väga kooli tuge, et raskel ajal toime tulla. Tuleb hoida kontakti ka leinava noore perega. Esimene koolipäev pärast lähedase inimese kaotust ehk kooli naasmine on leinavale noorele keeruline. Oluline on noort mitte üksi jätta, kuid samas ka mitte tähelepanuga liialdada. Selgus, et kooli tagasi mineku aeg ei olnud suurema osa vastanute jaoks mõjuva tähtsusega, olulisemaks peeti tema vastuvõttu koolis ning seal olevate inimeste käitumist. Intervjuudes osalenud noorte jaoks oli esimene koolipäev täis ebameeldivaid hetki just õpetajate ja klassikaaslaste oskamatuse tõttu midagi öelda ja teha. Siinkohal tulebki välja professionaalse nõustamise olulisus.
Näiteks minu matemaatika õpetaja oli selline teravam ja oli selline olukord, kus ma jutustasin oma klassiõdedega tunni ajal ja siis ta ütles meile, et kas teil puudub isa kasvatus või, et käituda ei oska. Ja siis vaatas mulle otsa ja ütles, et ah õigus, sul ju polegi isa. See oli väga otse öeldud ja jõhker, mis viis mind väga endast välja.
Kõige ebameeldivam käitumisviis on olukorra eiramine ja leinas olevast noorest mitte välja tegemine. Igal juhul on parem midagigi öelda ja teha, kui käituda nagu midagi ei oleks juhtunud. Õpetajale on antud ainulaadne võimalus hoolitseda leinava õpilase eest, sest ta tunneb kogu klassi õhkkonda, oma lapsi ja nende iseloomu. Iga noor vajab märkamist, eriti leinav noor. Õpetaja oluline roll on märgata ning koos inimliku ja sooja suhtumisega noort toetada. Ignoreerimine ja noore oma leinaga üksinda jätmine on üks hävitavamaid teguviise, mida taolises olukorras teha.
Minul oli vene keele tunnis selline situatsioon, et noh, see õpetaja ei teadnud minu ema surmast midagi. Igatahes oli esimene vene keele tund pärast juhtunut ja siis rääkisime töökohtadest. Ja õpetaja küsis minult otse, et ütle, kus sinu ema töötab. Ma ei osanud seda kuidagi oodata või sellele reageerida. Seega olin lihtsalt vait ja terve klass oli haudvaikuses, sest ehmatasid ära. Õnneks üks mu klassiõde päästis mu ja vastas ise minu eest.
Leinaval noorel on õppetööga raske järjel püsida, mistõttu leinaga arvestamine, kohanduste ja järeleandmiste tegemine on väga oluline ja viib paremate õpitulemusteni. Õpetaja peaks leinava noore kohustustes kokku leppima ning samal ajal jälgima, et ta õppetöös teistest maha ei jääks. Lapsele on abiks koos õpetajaga võimetekohase tegevuskava koostamine ja selle läbi mõtlemine. Õpilastega suheldes ja nendega koostööd tehes suudab leinav noor paremini järjel püsida ning suuremaid probleeme õppetöös vältida.
Sotsiaalsete suhete muutumine
Õpetaja informeerib klassikaaslasi juhtunust ning annab leinava noore sõpradele ja klassikaaslastele nõu, kuidas käituda ja mida öelda. Kõige tähtsam on olla leinaja jaoks olemas. Olemas tuleb olla aga oskuslikult, sest kohatu lähenemis- ja käitumisviis võivad liiga teha. Küsitlusele vastanud noored ootasid, et klassikaaslased avaldaksid neile kaastunnet ja oleksid nende jaoks olemas, mitte ei eiraks juhtunut ja eemalduks neist. Viimased teguviisid muudavad leinava noore elu niigi raskel perioodil veelgi keerulisemaks.
Minu esimesel koolipäeval läksin ma oma tavalise sõpruskonna juurde, mingi 4–5 inimest. Nad ajasid kõik ringis juttu ja siis ma läksin ka sinna ja siis jäid kohe kõik vait ning terve seltskond vajus niimoodi sõnagi lausumata laiali.
Leinav noor vajab, et klassikaaslased ja õpetajad teaksid tema lähedase inimese kaotusest. Noor soovib, et teda ümbritsevad inimesed oleksid teadlikud leina faasidest ja avaldumisviisidest ning suhtuksid nendesse mõistvalt. Leinava lapse seisukorra mõistmiseks on hea, kui kool hoiab ühendust tema perega. Õppetöös vajab leinav noor, et õpetajad arvestavad leinast tulenevate raskustega ning teevad järeleandmisi ning on nõudmistes paindlikud. Leinava noore ootus on ka, et õpetajad teaksid väljaspool kooli pakutavatest toimetulekut toetavatest võimalustest ning suunaksid ta nendeni.
Ma mäletan, et kui ma tulin tagasi kooli siis kõik tulid mind kohe kallistama. Jumalale tänu, et keegi ei ignoreerinud mind! Mul vedas täiega, et olin endale sellised klassikaaslased saanud, kes olid avatud. Oligi nii, et klassijuhataja teadis ja klassikaaslased teadsid ja tulid kõik ka kohe ligi.
Soovitused leinava lapse õpetajale
- Leinava noore ja tema pere loal teavita kõiki klassikaaslasi ja noort õpetavaid õpetajaid tema lähedase inimese kaotusest.
- Korralda professionaalne nõustamine, olemaks teadlik noore inimese leina eripärast ning sobilikest lähenemis- ja käitumisviisidest.
- Hoia kontakti leinava noore perega.
- Arvesta leinava noore raskustega õppetöös, vajadusel tee kohandusi ning järeleandmisi.
- Ole teadlik väljaspool kooli pakutavatest toimetulekut toetavatest võimalustest ning suuna leinav noor nendeni.
Elasin oma ema kaotuse üle 24.märtsil 1984.aastal. Olin siis 12-aastane ja õppisin toonase Tallinna I Eriinternaatkooli (nüüdse Tondi Põhikooli) IVa klassis. Mu ema põdes ravimatut autoimmuunhaigust luupust ja suri selle tagajärjel kõigest 46-aastasena, lisaks sellele läks me armas kass kaduma ja leiti surnuna ja ma olin sel ajal suletud psühhiaatriahaigla lasteosakonda, kus ma kogesin väga plju halba ja mind vaevas meeletu koduigatsus.Mu armsa ema surm noores eas, kassi hukkumine, nendest tingitud lein ja minu piinad lastepsühhiaatriaosakonnas lõid mind 1984.aasta kevadel täiesti liimist lahti, ma kaotasin iseenda ja jäin klassikaaslastest pea kaks kuud maha.Olles oma elu sügavaimas hingelises madalseisus, otsisin ma meie kooli õpetajate seast inimest, kes oleks hästi empaatiline, selleks osutus meie kooli toonane muusikaõpetaja, nüüd juba aastaid Kalamaja Põhikoolis logopeedina töötav Endla Raud. Tema mõistis ja tunnetas minu, toona 12-13 aastase leinava poisi hinge haprust ja sai mulle lemmikõpetajaks, keda ma hoian ja kellega suhtlen siiani. Õpetaja Endla Raud töötas aastatel 1983-1986 Tallinna I Eriinternaatkoolis minust kolm aastat noorema klassi juhatajana ja muusikaõpetajana; ta tegi 1983. aasta septembris meie kooliorkestri, otsisin muusikast lohutust, õpetaja Endla Raud avastas 1985.aastal minu lauluande ja rütmitaju ning tänu temale sain ma tema kooliorkestrisse koha lauljana ja rütmipillide mängijana 1986.aasta vabariiklikule eriinternaatkoolide isetegevusülevaatusele, kus pälvisime kolmanda koha ehk “pronksi”.See kõik püsib mul meeles elu lõpuni ja ma ei unusta iial õpetaja Endla Raua südamesoojust ja mõistmist, tänu temale armastan kergemuusikat ja laulu siiani.