Archimedes 20: Eesti kultuuri saab kaitsta ka rahvusvahelisena

Katrin Kiisler. Foto: erakogu

Kümnendik Eesti üliõpilastest on pärit välismaalt ja meiltki läheb üle tuhande tudengi igal aastal Euroopa teistesse riikidesse õppima. Ometi on palju tudengeid, kes ei liigu kodust kaugemale. SA Archimedese hariduse rahvusvahelistumise agentuuri asejuhataja Katrin Kiisler valutabki südant just nende pärast. Ta ütleb: „Peaksime veel rohkem mõtlema, kuidas nemadki saaksid rahvusvahelise kogemuse, et laieneksid nende võimalused tööturul.”

Kuidas algas kõrghariduse rahvusvahelistumine aastal 1997 ja teie töö Archimedeses?

EL-i kandidaatriigina oli Eesti kutsutud osalema koostööprogrammides. Socratese programmi üks osa oli Erasmuse programm, mille peamine siht oli üliõpilaste vahetamine.

Mind võetigi tööle selleks, et töötada Eestis välja struktuurid programmiga liitumiseks ja ülikoolid saaksid hakata tudengeid vahetama.

See oli hoopis teine ajastu: isegi ühepäevaseks Brüsselis käiguks oli vaja viisat, lennureisid olid kallid, aga väljasaamise tahe suur. Ametlikult olid uksed lahti, aga vaja oli väga suurt isiklikku initsiatiivi, et välismaale õppima minna. Erasmus pakkuski võimalust luua võrgustikud, mille kaudu saaksid sajad inimesed liikuda.

Erasmus ei rahastanud toona ega rahasta ka nüüd kogu õpirännet, vaid maksab stipendiumi, et katta elamiskulud. Algul olid summad imeväikesed, alla 150 euro kuus, aga ikka mindi. Oli neidki, kes käisid öösel raudteejaama ooteruumis magamas.

Möödunud on vaid kakskümmend aastat, aga võimalused on hoopis teised. Kes tahab, saab minna kohe pärast keskkooli vabatahtlikuks kas või Austraaliasse või kolida perega aastaks kuhu iganes ja teha kaugtööd, kandideerida eesistumise raames EL-i töökohtadele.

Kas Eesti kõrgkoolid olid toona valmis rahvusvaheliseks koostööks? Millise edumaa said need, kes kohe ree peale said?

Aastal 1997 ei osatud üliõpilasvahetust Eestis veel õieti tahta. Kuid suured ülikoolid olid rohkem valmis kohe tegutsema, neil olid vajalikud struktuurid ja kahepoolne vahetus lepingute alusel partnerülikoolidega juba käimas. Neil oli ka lihtsam käivitada võõrkeelseid õppeprogramme, kus välistudengid saaksid osaleda. Sest kui õpetad vaid eesti keeles, mida nad siis siin teeksid?

Suurtel ülikoolidel on senini edumaa, rakenduskõrgkoolid vajavad rohkem toetust.

Kõige rohkem seostatakse kõrg­hariduse rahvusvahelistumist tõenäoliselt nimega Erasmus. Milliseid tahke rahvusvahelistumine veel hõlmab?

Üliõpilasvahetus on kõige nähtavam osa. Kuid tudengid liiguvad ka niisama ja otsivad ise kohti, kus õppida. On palju riike, kus ülikoolis õppida soovijaid on rohkem, kui suudetakse kodumaal võimalusi pakkuda.

Eesti on rahvusvahelistumises meie saatusekaaslastest naabritest kõige suuremate sammudega edasi läinud tänu sellele, et 1990-ndatel seoti meil teaduse ja kõrghariduse siseriiklik rahastamine rahvusvahelistumise mõõtmega.

Ometi on palju üliõpilasi, kes eri põhjustel kunagi kuhugi ei lähe. Peaksime veel rohkem mõtlema, kuidas nemadki saaksid rahvusvahelise kogemuse, et neil oleksid tööturul paremad võimalused. Eesti võiks selle probleemiga rohkem tegelda. Grupp, kes saab liikuda, jääb elitaarseks. Need, kes tahavad olla mobiilsed, on keskmisest haritumatest peredest, kus vanemad toetavad liikumist ja leiavad Erasmuse stipendiumile lisaks raha. On suur vahe, kas kodust öeldakse „Mine muidugi!” või kiirustatakse ülikoolist läbi saama ja raha teenima hakkama.

Kõrgkoolidel käib kõva rebimine tudengite nimel. Kas samamoodi rabeletakse ka välistudengite meelitamiseks? Aastaid tagasi tekkis Eesti ülikooli kuvand välisturunduses. Kas ka praegu?

Maailma mastaabis on meie ülikoolid väikesed ja üsna spetsiifilised. Kui minna üksi suurele turule, näiteks Indiasse, killustaks see ressursse. Mõistlikum on koostöö ja seda ka tehakse.

Kui 1990-ndatel tuli aastas sadakond tudengit meile õppima, siis nüüd on ligi 10% üliõpilaskonnast juba välismaalt. Seda arvu pole raske kasvatada, sest järjest tulevad uued põlvkonnad riikidest, kus ise ei suudeta haridust pakkuda. Aga meie võiksime mõelda, kuidas saada kvaliteetsemat tudengit. Kui oled pildile pääsenud, saad hakata valima. Eesmärk on, et meile tulevad välistudengid hoiaksid õppekvaliteeti üleval. See on ka väljakutse meie tudengitele.

Tartu kõrgkoolides õpib praegu ligi 1500 välistudengit ja nende arv kasvab keskmiselt 20 protsenti aastas. Kust Eestisse kõige rohkem tullakse?

Kõige rohkem saadab meile tudengeid endiselt Soome. Siin on ka riskikoht: nendel kahaneb tudengite arv samamoodi nagu meil. Peagi peame suutma võistelda Soome ülikoolidega noorte tähelepanu pärast. Praegu võidame endale need, kes ei saa soovitud eriala kodumaal õppida. Kui tahame oma positsiooni Soome tudengite seas hoida, peame muutma strateegiat.

Ka Venemaalt tuleb endiselt palju tudengeid. TÜ Narva kolledž alustab uuesti tööd vene üliõpilastega ja pakub tasuta õppimise võimalust neile, kes esimesel aastal õpivad selgeks eesti keele. Väga põnev projekt!

Milline peaks olema eesti- ja ingliskeelsete õppekavade suhe ülikoolis? Kas meil on põhjust muretseda inglise keele pealetungi pärast?

Eestis on seadusega reguleeritud, et vähemalt bakalaureusetasemel peab olema võimalik kõiki õppekavu omandada eesti keeles. Enamasti on see nii ka magistritasemel. Doktoriõppes ei pea sellist võimalust enam olema, kuna teadustöö väljund on nagunii rahvusvaheline.

Raske on öelda, milline peaks olema tasakaal. Siin on paradoks: ühest küljest peame püüdlema selle poole, et meie lõpetajad oleksid avatud maailmas konkurentsivõimelised. Kõige ihaldatumad töökohad eeldavad mitmekeelsust, kultuuridevahelise suhtluse oskust. Peame pakkuma võimalust ülikoolis neid oskusi omandada. Üks võimalus ongi teha seda rahvusvahelise klassiruumi kaudu. Et Eestil globaalselt hästi läheks, ei näe mina küll paremat võimalust.

Samas on põhiseaduslik eesmärk kaitsta eesti kultuuri ja keelt. Aga kui oleme koht, kust minnakse ära ja kuhu ei taheta tulla, hääbume oma rahvuslikkuses. Rahvusvahelistumine ei ole vastuolus eesti kultuuri ja keele kaitsmisega. Me peame mõtestama uuesti enda jaoks selle, kuidas seda teha ajas tagasi minemata.

Hiljuti tekkis konflikt Eesti mõtteloo professuuri ümber. Tänapäeva maailmas peame suutma sidustada oma mõtteloo maailma ja regiooni mõttelooga ja olema dialoogis sellega, mida tehakse mujal maailmas. Samas on selge, et mitte keegi teine Eesti mõttelugu uurima ei hakka. Kuidas seda korraga teha?

Olen rahvusvahelistumise usku. Kuid vaadates, kuidas maailmas kasvab populism ja rõhutakse suletusele, võõravihale ja eliidivastalisusele, tuleks ehk mõelda sellele, et võib-olla oleme unustanud selgitada avalikkusele, miks on tähtis, et meie inimesed saavad liikuda, ja et meie ülikoolid on rahvusvahelised. Oleme pisut ülbelt arvanud, et see on iseenesestmõistetav.

Mis on Archimedesel olnud kõige populaarsemad toetusskeemid ja stipendiumid?

Kõige populaarsem on Erasmuse programm. Igal aastal saab umbes 1300 tudengit minna mis tahes Euroopa riiki õppima ilma õppemaksuta ning tulla tagasi sallivama ja edukamana, seda näitavad uuringud.

Murranguline oli Kristjan Jaagu programm, mis loodi 2002. a ja oli Eesti riigi vastus nõudlusele, mida Erasmuse programm ei katnud. Näiteks pole doktorantidele Erasmus väga paindlik, kuna kohapeal peab viibima kolm kuud, aga laboris või arhiivis on töövood lühemad. Taolist riiklikku programmi pole Lätis-Leedus senini.

Kristjan Jaagu programmile ehitati üles tõuketoetustest rahastatavad meetmed Dora ja Dora Pluss, mis annavad suvekoolides ja laborites käimise võimaluse tuhandetele doktorantidele ja noorteadlastele, kes ei saa veel teadus­agentuurist granti taotleda ega jõua nii kaugele, kui ei tekita rahvusvahelist võrgustikku.

Kui suur roll on olnud kõrghariduse rahvusvahelistumises Euroopa rahastusel? Mis meist saab pärast aastat 2020?

Mõju on olnud väga suur. Ei tahaks ainult stipendiume esile tõsta. Eesti riik on lähenenud tõuketoetustele väga kompleksselt. Ka uuringud näitavad, et teaduse ja kõrghariduse taset ei saa ühe meetmega suurendada. Tuleb korraga arendada infrastruktuuri ning tippkeskuste ja grantide kaudu teaduskeskuste töökultuuri, et oleks kõrgel tasemel võimalused kohapeal. Eesti kõrgharidus ja teadus paistabki Euroopas silma, oleme ülivõimsalt edasi läinud.

Tõuketoetusi päris ära ei kaotata, pigem vähendatakse neid kolmandiku võrra. Ometi kardan, et alates 2020. aastast tuleb Eesti ülikoolidele väga raske aeg. Kõrgharidus ja teadus on muutunud ülisõltuvaks tõuketoetustest. Kukkumine on valus. Kas doktorant saab minna konverentsile, on üks väiksemaid muresid. See on Eesti valitsuse otsustada, mida teha ajal, kui ressursid vähenevad. Eesti ülikoolid on targalt kasutanud ja palju võitnud tõuketoetustest. Kuid kas suudame ilma selleta edasi minna?

Kas tead, et…

• Archimedes pakub stipendiume nii Eesti tudengitele õpinguteks välismaal kui ka välistudengite õpinguteks siinsetes kõrgkoolides. Stipendiumi saab taotleda nii vahetusõpinguteks, terve kraadi tegemiseks kui ka lühiajaliseks koolituseks või konverentsikülastuseks.
• 2017/18. õppeaastal õpib Eesti kõrgkoolide tasemeõppes 4395 välismaalast, mis on 9,5% kõigist meie üliõpilastest. Välistudengite arv on viimastel aastatel kasvanud ennekõike magistri- ja doktoriõppe õppijate arvelt. 
• Kolmandik Eestis õppivatest välistudengitest on tulnud Soomest, järgnevad Venemaa, Nigeeria, Ukraina, Türgi ja Gruusia.
• Eesti riik annab igal aastal Archimedese kaudu välismaal õppimiseks umbes 1300 stipendiumi, neile lisandub umbes 1100 Euroopa Liidu Erasmus+ programmi raames Eesti tudengitele antud stipendiumi.
• Eelmisel õppeaastal õppis Erasmus+ raames Eesti kõrgkoolides 700 välisüliõpilast rohkem kui meie tudengeid samal ajal välismaal. Nii suur huvi siin õppimise vastu on Ida-Euroopa riikide hulgas eriline. Enim vahetusüliõpilasi tuleb meile Saksamaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt ja Lätist.

Sihtasutusel Archimedes on täitunud kahekümnes aastaring.
Õpetajate Lehe artiklisarjas tutvustame asutuse tegemisi staažikamate eestvedajate kogemuste ja lugude kaudu.