Gümnaasiumi panus
Raivo Juurak
Aastakümneid on ajalehed avaldanud riigieksamite punktide alusel gümnaasiumide ja kutsekoolide pingeridu. Ja aastakümneid on selle kombe vastu häälekalt võideldud. Minu arvates õiglaselt, sest panna ühte pingeritta tiheda vastuvõtusõelaga koolid ja igasuguse sõelata õppeasutused ei ole kindlasti õiglane. Piltlikult öeldes on see aerupaatide võistlus skuutritega. Loomulikult skuutrid võidavad.
Nüüd on Innove koostöös Tartu ülikooliga töötanud välja gümnaasiumide võrdlemise uue aluse – gümnaasiumi panus õpilaste arengusse. Praeguseks on olemas juba nelja aasta andmed selle kohta, kui palju meie gümnaasiumid ja kutsekoolid on oma õpilastesse panustanud, kui palju neile n-ö lisaväärtust andnud.
Sellega seoses oli väike lootus, et ehk avaldavad ajalehed tänavu sellise koolide edetabeli, mille tipus on oma õpilastele kõige rohkem lisaväärtust andnud ja lõpus kõige tagasihoidlikuma panusega kool.
Kui üldse pingeridu teha, siis panuse järgi on kindlasti õiglasem. Panusest lähtumine tähendab ju, et üsna nõrga kontingendiga kool saab samuti anda oma panuse. Ongi täheldatud, et viieliste õpilastega tegelevad koolid suhteliselt vähe, põhiline aur kulub mahajääjate järeleaitamisele.
Paraku ei ole edetabelite koostajad gümnaasiumi panust veel oluliseks pidama hakanud. Selgub, et mõned õpetajadki ei taha gümnaasiumide panuse väljaselgitamist väärtustada. Näiteks haridusfoorumi diskussioonilistis on võetud sõna kooli panuse väljaselgitamise vastu. Argumentideks on, et põhikooli lõpuhinded olevat väga erineva sisuga. Mõnes põhikoolis tähendavat viis tõepoolest viit, teises on kolmeliselegi viis välja venitatud. Pole lootagi, et see väljavenitatud viiega noor gümnaasiumis kiirelt areneks. Kuid süüdi jääb gümnaasium. Ja vastupidi – põhikoolist väga rangelt pandud kolmedega saabunud õpilasel on lihtne gümnaasiumis kiiresti edeneda. Väidetakse sedagi, et mõned lapsed õpivad koduõpetaja toel, käivad eksamiteks valmistumise keskuse kursustel jne. Statistika järgi on see kõik gümnaasiumi panus. Ka on väidetud, et suurima panusega kooli väljaselgitamisest pole mingit kasu, sest parim kool võib pidada oma edu võtit n-ö ärisaladuseks ja teised koolid ei saa temalt midagi õppida.
Ma ei tea, kas gümnaasiumi panuse hindamisel peab kõiki nii peeneid nüansse rõhutama. Miks me ei võiks võtta õpilaste lähtetaset natuke filosoofilisema rahuga ja lugeda nende taseme erinevused „lubatud vea” piiresse jäävaks. PISA järgi on ju kõik meie põhikoolid üsna head.