Archimedes 20: Huvi viib oma kooli uksest kaugemale

Made Kirtsi (paremal) ja kolleeg Ramia Allev aastal 2017 sihtasutuse Archimedes aastaseminaril.
Foto: SA Archimedes

„Haarake juhtohjad ja püüdke olla rahvusvahelistes projektides ise koordinaatorid,” kutsub meie koole üles SA Archimedese hariduse rahvusvahelistumise agentuuri üld-, kutse- ja täiskasvanuhariduse büroo juhataja Made Kirtsi. „Kui olete algatajad, saate teha seda, mis on just teile huvitav ja oluline.”

Kuidas algas üldhariduse rahvusvahelistumine aastal 1997? Millised olid teie ootused-lootused?

Lootused olid suured, oli algamas midagi, millest ka ise veel suurt ei teadnud. Päris nullist oleme kõik üles töötanud. Kui võrrelda alguspäevi tänasega, on vahe ikka väga suur. Toona ei saanudki suuri ootusi tulemustele olla, sest meie esimene eelarve oli pisike. Haridustöötajate täienduskoolituseks oli 6000 eküüd, mis võimaldas kuue inimese välislähetust. Keeleõpetajaile oli eelarves eraldi 12 000 eküüd. Tänavu on haridustöötajate õpirände eelarve juba üle 400 000 euro.

Aastal 1997 seisis meie ees suur ülesanne – jagada infot, et selline programm on Eestile avatud. Korraldasime infopäevi, kampaaniaid. Mul on alles esimesed kutsed, kuhu sai kirja kena lugu, miks koolid peaksid rahvusvahelise koostöö vastu huvi tundma ja projekte algatama. Seda on praegu nii armas vaadata!

Käisin sageli TLÜ täiendkoolituskeskuses õpetajaile ja koolijuhtidele avanenud uutest võimalustest rääkimas. Soovijaid oli, täitsime kohad kohe esimesel aastal ära. Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuses olid eelarved väikesed, samal ajal oli nõudlus suur ja õnnestumine kusagil 30% lähedal. See tõi kaasa pettumusi ja loobujaidki. Rahastamisskeemid olid keerulised ja probleeme seetõttu palju. Näiteks 2000. aasta eelarve jõudis meieni alles 28. detsembril 2000. Otsisime võimalusi, et õpetajatele, kes pidid kindlal ajal õpirändesse minema, stipendiumid välja maksta. Tuli loovalt läheneda. Oli mitmesugust suhtumist, ka negatiivset. Ei tasu vist mainidagi, et aastaks 2004, kui EL-i liikmesriigiks saime, oli maailm meie jaoks juba hoopis teine.

Seega on olnud ääretult huvitav ja tore kasvamisaeg koos programmide ja inimestega, kes on meiega olnud. Ja neid on olnud väga palju.

Kuidas vastaksite, kui võhik küsiks, miks peaks Eesti üldhariduskool osalema rahvusvahelises koostöös?

Küsiksin vastu, kas ta tunneb huvi, kuidas õpetatakse Austria koolis või mil moel toimub keeleõpe Iirimaa koolis. Kui vastus on „loomulikult tunneme”, siis sellest huvist algabki rahvusvaheline koostöö. Eestis oli koole, kel olid sidemed välismaal juba 1990-ndate algul. Seega me ei alustanud tühjalt kohalt. Just sellised koolid tulid esimesena meie pakutuga kaasa. Koostöö on õppimisvõimalus, võimalus näha, kuulda, kogeda, mida tehakse mitte ainult naaberkoolis, vaid ka naaberriigis ja kaugemalgi. Lennart Meri on ühes uusaastatervituses öelnud, et me suudame iseendaks jääda ainult pidevalt osaledes nii vallas, maakonnas, riigis, Euroopas kui ka maailmas.

Erasmus+ programmis on 20 aastaga saanud õpirände kogemuse 85 000 inimest. Kui paljud neist on üldharidusega seotud?

Väga palju, sest 20 aastasse mahub mitmesuguseid programme: Socrates I ja II, elukestva õppe programm ja 2014 alanud Erasmus+. Üldharidusele on programmid pakkunud eri võimalusi: toetatud on õpetajate ja haridustöötajate õpirännet, rahvusvahelisi koostööprojekte, üliõpilaste ja tulevaste õpetajate praktikat Euroopa riikide koolides, omavalitsuste üldhariduse edendamisega seotud koostööprojekte, nelja aasta jooksul ka õpilaste õpirännet ja võimalust veeta terve õppeaasta partnerkoolis. Kahjuks oli soovijaid vähem, kui lootsime. Koolid polnud altid õpilasi saatma, ehkki tingimused olid väga head. Programm rahastas kogu perioodi: sõidukulud, õpilastele oli ette nähtud taskuraha, Euroopa Komisjonilt oli kõike kattev kindlustus. Programm oli väga kallis, aga ei olnud Eestis kuigi populaarne ja enamasti piirduti vaid kolmekuuse õppega.

Miks?

Üks põhjus oli kindlasti, et aeg jäi lühikeseks. Tavaliselt võtab iga uus programm või tegevus 3–4 aastat sisseelamiseks, peale seda hakkab nõudlus jõudsalt kasvama. Teiseks ei tahetud kaotada õppeaastat – kuigi samal ajal läksid õpilased suure raha eest YFU programmi kaudu aastaks ära.

Ehk oli põhjus seegi, et need, kes vaid mõneks kuuks välismaale läksid, pidid pärast kooli õhtuti tegelema lisaks Eesti õppekava ülesannetega. See nõudis topeltpingutust ega sobinud kõigile.

Tundub, et maakoolid on eriti aktiivsed.

Mida kaugemal, seda tublimad! Valmistades ette uut taotlusvooru, analüüsime eelmise tulemusi ja teeme kindlaks, millistest maakondadest on vähem taotlusi olnud. Infotegevusi planeerides suuname nendele paikadele rohkem tähelepanu.

Millised programmid on eriti populaarsed?

Archimedes menetleb Erasmus+ ja Nordplusi programme ja mõlemas on õpiränne hästi populaarne. Koolidele, kellel rahvusvahelise koostöö kogemust napib, on õpirände projekt alustamiseks ka veidi lihtsam: pärast õpirännet, olgu see siis täienduskoolitusel osalemine, töövarjuks käimine vms, on kohe võimalik õpitut rakendada.

Teisalt võib koostööprojekt, milles osalevad neli-viis riiki, anda suurema mõju ja arengupotentsiaali. Kõik sõltub sellest, milline on kooli arenguvajadus. Kui see on selgeks tehtud, saab valiku langetada ühe või teise kasuks. Oleneb ka võimekusest. Väikses koolis on väike meeskond ja tasub mõelda, millest alustada. Ehk e-Twinningust? Kui varem pole üldse projekte tehtud, siis ongi virtuaalne projekt alustuseks sobiv, et vaadata, kuidas koostöö sujub. Edasi saab teha järgmise sammu – osaleda õpirändes, luua sidemeid ja leida ühist huvi omavaid partnereid ning algatada suurem arendusprojekt.

Koostööprojekti puhul pead olema valmis töötama rahvusvahelises meeskonnas, kus tuleb arvestada kultuuri ning keele erinevustega.

Meie õpilastele pakuvad praegu välismaal õppimise võimalusi mitmed organisatsioonid. Mille poolest nad erinevad?

Meie töö on nii intensiivne, et pole aega ega põhjust võrrelda end teistega. Praeguses Erasmus+ programmis on õpilaste pikaajaline õppimine võimalik ainult strateegilise koostööprojekti ühe tegevusena, kui see on otseselt seotud projekti teemaga.

Sihtasutus Archimedes menetleb ka Põhja- ja Baltimaade koostööprogrammi Nordplus, mille raames rahastatakse nii õpilasvahetust kui ka kuni ühe õppeaasta pikkust akadeemilist õpet. Meie koolid kasutavad üsna aktiivselt õpilasvahetust, kahjuks ei ole õppimisvõimalust seni kasutatud.

Kui võrrelda rahvusvahelistumist üld-, kutse- ja kõrghariduses, siis millises valdkonnas on meil eriti hästi läinud?

Sõltub, mida me selle all mõtleme. Laias tähenduses ei saa rääkida rahvusvahelistumisest ainult kõrghariduses. Rahvusvahelistumine algab juba kodust ja lasteaiast: lapsed reisivad palju koos vanematega, lasteaias, kus tegeldakse aktiivselt koostööprojektidega, näitavad lapsed kaardil, kus neil on sõpru ja kus nad on koos vanematega käinud. Põhikoolis viiakse ellu projekte, kus õpilased on aktiivsed osalejad, nendes tutvutakse teiste riikide õpilastega. Õpetajad osalevad täienduskoolituses, käivad töövarjuks ja ka õpetamas. Selles kontekstis on üldharidus juba üsna rahvusvaheline. Järjepidevus tagab selle, et kui noor jõuab kõrgkooli, ongi ta juba rahvusvaheline.

Teisalt, kui räägime rahvusvahelistumisest kui omandatud oskuste ja teadmiste tunnustamisest, siis siin on meil kõrgharidusega võrreldes veel üsna pikk tee minna.

Suur edu PISA testis on teinud Eestist haridusturismi sihtmaa. Kas nüüd on meie kord õpetada või on endalgi veel teistelt midagi õppida?

Olen kindel, et meil on teistelt alati midagi õppida, maailm muutub pidevalt ja meie koos sellega. Meiltki on olnud õppida 20 aasta jooksul, meiltki on eeskuju võetud. Meie loodusharidus, rahvakunsti rikkus, muusikaharidus on olnud ju väga hinnatud. Praegu oleme paljudele eeskujuks digikompetentsuse arendamisel ja digipööre hariduses on ka üks paljudest teemadest, millega tegeldakse koostööprojektides. Oleme kaks aastat korraldanud rahvusvahelist kontaktseminari digipädevuse teemal. Seminarile tulevad kokku õpetajad ja koolijuhid, eri haridustaseme asutused ja organisatsioonid, kes on huvitatud digipädevuse teemal projekte algatama. Eks seegi on meie hariduse turustamine.

Meie üleskutse koolidele ongi: püüdke olla projektides koordinaatorid. Kui olete algatajad, saate teha seda, mis on teile huvitav ja vajalik. Leidke partnerid, keda huvitab sama teema, aga haarake ise juhtohjad. Eestlane on liiga tagasihoidlik.

Millised on edulood, mis kõige rohkem on teie südame põksuma pannud?

On nii palju toredaid inimesi, kellega koos oleme õppinud! Iga taotlusvoor toob meie juurde uue teema ja uued inimesed. Esimeste seas meenuvadki väiksed koolid. Näiteks Võru Järve kool, kus õpetajad ja HEV-lapsed tegid mitmeid Comeniuse projekte. Millise impulsi nad oma käimistest said! Tagasiside oli hästi südamlik ja tore. Esimestest aastatest kuni praeguseni on aktiivselt koostöös osalenud Kääpa ja Unipiha kool. Meie sagedased koostööpartnerid on olnud Kuressaare gümnaasium, Tallinna Kuristiku ja Tartu Raatuse gümnaasium. Nii nemad kui ka paljud, kes jäid nimetamata, on ka praegu tublid tegijad, nt Tartu Tamme gümnaasium, kelle projekt lõppes 2017. a ja kus käsitleti õpilaste funktsionaalse lugemise oskust; Kääpa põhikool, kelle koordineeritud projekt oli suunatud õpilaste karjääriplaneerimisele. Nimetan veel Metsküla algkooli, Narva keeltelütseumi, Tallinna Suitsupääsupesa lasteaeda, Võru Kreutzwaldi kooli, Viimsi kooli jne. Mul on kahju, et leheruumi ei jätku kõigi tublide koolide üleslugemiseks. Meie kõigi tänu ja lugupidamine neile.

Millised oleks kolm põhjust rahvusvaheliseks koostööks koolil, kus seda veel ei tehta?

Ma küsiksin: mida teha, et koolis oleks huvitav nii õpilastel kui ka õpetajatel? Mis oleks, kui lisaks õppetööle midagi sellist, mis elavdab ainetunde ja kooli igapäevaelu? Mis oleks, kui õpiksid nii õpetajad kui ka õpilased, paraneks kooli maine kodus ja kaugemal?

Rahvusvaheline projekt koolis on õppekava eesmärkide täitmisel oluline lisaväärtus. Osalemine projektides või õpirändes annab väärtusliku suhtlemiskogemuse nii õpetajatele kui ka õpilastele. Kohtumised eri riikide kolleegidega, koolide külastused, eri haridussüsteemide tundmaõppimine jne on olulised nii õpetajatele kui ka juhtkonnale, et näha uuendusvõimalusi koolielu edendamiseks. Õpetajate ja õpilaste koostöö väljaspool koolitunde parandab üksteisemõistmist ning õpetab kohustuste ja vastutuse jagamist, mis kokkuvõttes aitab kindlasti kaasa õppeprotsessi paranemisele. Koostöö toob sageli kaasa ka uutmoodi mõtlemise ja uusi teadmisi. Koos tegemine on hariv, huvitav ja ka kergem kui üksinda. Eesti-sisese ja piirkondliku koostöö kõrval peab vaatama ka kaugemale, olema uudishimulik täiskasvanunagi, et suudaksime säilitada uudishimu ka õpilastes.

20 aasta jooksul on:

• üldhariduskoolide rahvusvahelist tegevust toetatud kokku üle 19 miljoni euroga,
• rahastatud rohkem kui 1000 koostööprojekti enam kui 14 miljoni euroga,
• toetatud ligi 2000 õpetaja õpirännet enam kui 3 miljoni euroga,
• 65 Eesti kooli vastu võtnud üliõpilasi ja tulevasi õpetajaid praktikale Saksamaalt, Prantsusmaalt, Poolast, Itaaliast, Belgiast, Türgist, Ungarist,
• toetatud üle saja Eesti üliõpilase õpetajapraktikat Hispaania, Prantsusmaa, Rootsi, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia jt – kokku 14 riigi koolides – enam kui 400 000 euroga,
• SA Archimedes toetanud kümne kohaliku omavalitsuse koostööprojekti rohkem kui 300 000 euroga,
• 11 Eesti kooli nelja aasta jookusul lähetanud kokku 47 õpilast õppima Itaaliasse, Hispaaniasse, Taani, kokku üheksasse riiki,
• Eestisse nelja aasta jooksul õppima tulnud kokku 20 õpilast Soomest, Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Itaaliast.

Sihtasutusel Archimedes on täitunud kahekümnes aastaring.
Õpetajate Lehe artiklisarjas tutvustame asutuse tegemisi staažikamate eestvedajate kogemuste ja lugude kaudu.