Integratsioon kui hane selga vesi

Ove Pärn

Okupatsiooniajast on möödas 26 aastat, kuid me ei saa Balti jaama turul senini eesti keelega hakkama. Eestikeelsest küsimusest ei saa müüja aru ja hakkab vene keeles täpsustama.  

Kelle võimuses on edukas integratsioon? Kas takistab õppimisvõime puudumine või ongi ülesanne lahendamatu? Kas venekeelsete elanike lõimimine on nende jaoks olnud nagu hane selga vesi? Kuidas rakendada häid mõtteid ja suuri ideid ning miks ei ole õppimine alati nii edukas, kui eeldame?

Miks hani märjaks ei saa?

Uurime omaksvõttu ja koostööd looduses tuntud märgumise nähtuse kaudu. Äkki vesi õpetab meile midagi?  

Märjaks saamine iseloomustab sidet kahe aine vahel. Üks ainetest on vesi, mille osakesed tõmbuvad omavahel. Kui selline vedelik satub hane sulgedele, saab määravaks selle pinna tõmbe tugevus. Rasvastel sulgedel on tõmme nõrgem kui vee osakestel omakeskis. See on põhjus, miks hani märjaks ei saa.

Kui vesi satub aga hiirekuninga selga, on ta märg. Karvade tõmme on tugevam kui vee osakestel omavahel. Karvade ja vee vahel tekib side, mida ei teki nõrgemalt tõmbavate hane sulgede ja vee vahel.

Hane seljast valgub vesi maha nagu mõnel keeleõppijal eestikeelsed sõnad. Õppijal ei teki sidet keelega just nagu veel hane sulgedega. Teine aga neelab lauseid, nagu kassi karvad imavad vett.

Lähtuvalt märgumise analoogiast sõltub lõimumise ja õppimise efektiivsus sellest, kui tugev on inimese seesmine (kaitse)jõud ja väline tõmme vastavale tegevusele.   

Vedeliku seesmisi jõude nimetatakse kohesioonijõududeks (ladina keeles cohaereo − kokku kuuluma, nõus olema). Olema nõus nagu väike laps, kes pole veel haiget saanud. Sellist usaldavat last on kerge kaasa haarata, ta on põnevil, võtab kergesti omaks ning õpib rääkima juba kahe-kolme aastaga. Laps, nagu me kõik, igatseb olla osa tervikust. Kui isa ja ema räägivad, tahab ka tema seda teha, olla nende moodi. Vanemad hoolivad, on tähelepanelikud, rõõmustavad, elavad lapse igale suuliigutusele kaasa. Laps tajub, et mõjutab teisi ja koos on hea. See on võimas jõud − kuuluda. Selle „tõmbava” jõu kaasabil saab laps keele kiiresti selgeks.

Kui laps ütleb esimesed sõnad, ümbrus rõkkab, teda julgustatakse. Kui laps ütleb valesti, siis naerdakse heatahtlikult ning aidatakse.  Laps tunneb, et tema loeb. Ta areneb iga päevaga, sellest saab väikese lapse eneseteostus.  Ta tajub, et on oskuslik ja temaga arvestatakse, see tekitab soovi panustada. Nii soovib laps olla üha rohkem mängus.

Kui väikelaps ära väsib, saab ta olla vait. Tavaliselt tal lubatakse seda. Nii tajub laps, et ta on kogu selles süsteemis iseseisev.

Kui see väike kiiresti õppiv laps on suureks saanud, kes siis naerab rõõmustavalt tema valesti lausutud sõnade üle,  kes jagab rõõmu tema õpitud uute lausete üle? Kas tal lastakse olla väsinud ja omaette või on tema kohal tume pilv: sa pead! Täiskasvanud õppija suhtes ei ole ümbrus nii toetav ja soosiv. Tihti tõlgendatakse tema naeru kui naermist kellegi üle (st isiklikult) või irooniat, mitte kui sõbralikku reaktsiooni. Või on naeru asemel otsene kriitika, näpuga näitamine ja kiituse asemel eelkõige vigadele osutamine. Nii tajub inimene läbikukkumist ning  ebaedu korral leiab põhjendused teha midagi algsete eesmärkide vastu. Veename ennast, et meil polegi seda kõike vaja. Ebaturvalises keskkonnas on jõus kaitsed. Kes ei tunne ennast tegijana, sel tekib tunne, et ta pole oodatud. Nii ta ei õpigi. Kui räägime õigesti, käitume kohalikku kultuuri aktsepteerivalt või omaks võttes, siis seda ei märgata, ammugi siis ei järgne kiitus, küll jäävad aga hambu kõik eksinud.

Arvo Pärdi sõnul on inimese hing kõige tundlikum muusikainstrument. Pidev ebaedu tunne, pettumine või solvumine ei anna meile hoogu. Tõrjutuse ja ebaedu korral loomegi enda kaitseks uued hoiakud ja põhjendused tegutsemaks enese vastu. Nii ei saagi see tundlik instrument, inimese hing, heliseda, vaid otsib uusi helisid, aga nendes heliteostes on juba palju pettumise kärinat.

Mis oleks lahendus?

Miks me paneme pesumasinasse pesupulbrit? Ikka selleks, et muuta vee osakeste omavahelist tõmmet, mille kaudu paraneb side teiste materjalidega. Kui lisada veele pesuvahendit, siis saabki hani märjaks.

Mis on inimese puhul see pesu- või võlupulber, mis tema seesmist kaitset nõrgendaks või välist tõmmet suurendaks. Kui võõrkeelsed inimesed on siin, järelikult on Eesti neile tõmbav, atraktiivne maa.  Aga kui seesmine vastupanu on nii tugev, et ei lase neil kohaneda?

Üks, mis aitab vastupanu murda, on jaatav suhtumine. Paraku kipume kergemini märkama puudusi ning juhtima tähelepanu just neile. Kuidas olla sama toetav, nagu on vanemad oma lapsele, hinnates edusamme, julgustades ning vähem kritiseerides? Kuidas muuta õppimine emotsionaalselt mõnusaks, sest ka pingutus võib olla nauditav, kui ümbritsev keskkond on toetav ja suunav. Mis motiveerib?

Erinevatele inimestele sobivad erinevad õppimisviisid. Väljakutseid, mida siduda olemasolevate oskustega, et inimene tunneks eduelamust ja saaks näidata oma oskusi. Hani saabki märjaks ning lõimumine toimub, kui õppija tunneb et tema edusammud ja tema ise on oodatud.

Oluline on iga eestlane, et  hani märjaks saaks.

Kassi karvad imavad vett

Uut vaatenurka (kus kaitse on nõrgem või ei toimi) kogeme reisil, midagi uut ja põnevat (huviala, tantsu, toitu) proovides, kunsti nautides jne. Analoogselt reisil tekkiva avatusega uute asjade suhtes aitavad siinsamas, keskkonda vahetamata, värskelt ja avatult näha näiteks iidolid − meeldiv õpetaja, kindlasti ka sportlane, kes on pärit venekeelsest keskkonnast, aga ütleb, et koos eestlastega võistelda või rahvusmeeskonnas mängida on lahe. Kui ta teeb oma treeninggrupi, kus on koos eri keelekeskkonnast pärit lapsed. Või välismaa artist, kes ütleb, et eesti keel ja maa on ilus, aga ka kohalikud näitlejad, staarid jne.

Ka laulu- ja tantsupidu on võimas elamus, mille eri tahud võivad meid tõmmata kultuuriga kokkupuutesse.

Eesti rahvatantsu tantsib ja rühmatäisi lapsi riietab venelanna Margarita. Tal on vene juured, lapsepõlves mängis õues eesti lastega, sest ümbruskonnas elasid valdavalt eestlased. Algkoolis oli tal tore eesti keele õpetaja − eestlanna, kes meeldis talle väga – ning hiljem oli talle oluline eestlannast muusikaõpetaja, kes märkas teda ning pakkus talle võimalust liituda eesti kooriga, et osaleda laulupeol.

Unistus rahvatantsu tantsida tekkis lapsepõlves – Margarita osales laulupeol ning  kujutas ette, et osaleb platsil tantsijana. Täiskasvanuna pani ta esmalt lapsed eesti rahvatantsu tantsima, hiljem läks tantsima ka ise. Lapsena olid Margarital ka rahvarõivastes nukud, nüüd riietab ta elavaid nukke. Rahvatants – see on armastus.

Tänavusel tantsupeol osales mitu vene laste rühma nii Tallinnast kui ka Narvast. Kas tantsu- ja laulupidu on vähemalt osale neist võlupulber? 

Loodus on oma võimaluste rohkuses imeline. Kass peab saama märjaks, aga hani on vee eest kaitstud.  Edukas integratsioon on igaühe võimuses.