Kas paindlikkus ja kvaliteet saavad käia käsikäes?
Nele Labi
Suurem paindlikkus tähendab seda, et õppemeetodite valiku, klasside suuruse, tugispetsialistide kaasamise jne reeglid ei ole enam nii rangelt ette kirjutatud kui varem.
2017. a põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatuste eelnõu on tekitanud sisukaid arutelusid. Ennekõike keskenduvad arutelud sellele, kuidas õppimisel täiendavat tuge vajavad lapsed integreeritakse tavakooli ja tavaklassi nii, et
- sellest oleks kasu kõigile õpilastele ja selle käigus oleks tagatud ka tugi õpetajale;
- koolijuhil oleksid igale õpilasele õpiedu ja koolirõõmu tagamiseks olemas vajalikud võimalused.
Eelnõu sisuline eesmärk on toetada kaasava hariduse põhimõtet, vormiliselt lahendatakse seda korrastamise (selgemad põhimõtted näiteks koolivõrgule) ja suurema paindlikkuse kaudu.
Suurem paindlikkus tähendab teisisõnu, et õppemeetodite valiku, klasside suuruse, tugispetsialistide kaasamise jne reeglid ei ole enam nii rangelt ette kirjutatud kui varem. Kes natuke tunneb kvaliteedisüsteeme, võib hakata kahtlema, kas me suure paindlikkusega mitte kvaliteedis ei kaota – teatavasti tähendab suurem paindlikkus seda, et kui varem oli selge, millist õppekorralduslikku meedet konkreetsele lapsele pakkuda tuleb, siis nüüd on võimalusi palju. Kust me teame, et tehti õige valik?
Õnneks antakse PGS-i planeeritud muudatustega koolidele koos paindlikkuse suurendamisega võimalus saada rohkem ja täpsemat infot ning luuakse võimalus, et isegi kui ühte meedet ei saa mingitel põhjustel selles piirkonnas/koolis/klassis rakendada, on võimalus leida teiste meetmete kombinatsioon ning ikkagi tagada igale lapsele tugi.
Põhjalik info
Soovitusi haridusmeetmete rakendamiseks annavad Rajaleidja keskused juba 2014. a sügisest. See on pikk ja keeruline protseduur, sest sellega otsustame laste tuleviku üle. Otsused on mahukad ja põhjalikud ning sisaldavad palju infot lapse kohta: kuidas ta õppimisega toime tuleb, mis teda segab, mis toetab. Ometi kool seda infot põhjalikult kirjapanduna praegu ei saa, sest otsuse ainuomanik on lapsevanem. Sellised on praegused reeglid.
Kirjeldatud töökorraldus pole aga mõistagi kasulik. Uue eelnõu järgi saavad Rajaleidja keskused lapsevanema nõusolekul saata koolile põhjaliku ja detailse info kõikide lapse õppimist toetavate meetmete ja soovituste kohta. Info on õpetajale hariduse infosüsteemi EHIS kaudu igal ajal kättesaadav, eriti oluline on see olukorras, kui klassi tuleb uus õpilane. Info parema liikumise ettepanekuid on õpetajad esitanud Rajaleidja keskustele meie klienditagasisidesüsteemi kaudu. Hea meel on näha, et need ettepanekud on oma koha eelnõus leidnud ja rakendatakse loodetavasti ellu.
Tähtis on tulemus, mitte vorm
Seni on nõustamiskomisjonide soovitused haridusmeetme osas olnud väga konkreetsed, pakkudes välja täpselt selle ühe lahenduse. Kui nüüd koolis on parasjagu keeruline näiteks vastavat klassi avada, siis võib juhtuda, et abi jääb lapsele pakkumata: kui on ikka öeldud, et laps vajab kuni nelja õpilasega klassi, tooks viienda õpilase sinna kaasamine – isegi kui õpilane gruppi väga hästi sobib – koolile kaasa palju sekeldusi ja varasemast väiksema eelarve.
Uue eelnõu järgi selliseid piire ei tõmmata ning ka eelarve kujunemine on üldisem, jättes koolijuhile rohkem valikuvariante. Näiteks just kirjeldatud olukorras saab ta nüüd viie lapsega klassi teha ja veel mõned tunnid nädalas kaasata täiendavat tugispetsialisti, ilma et eelarve sellest väheneks. Tulemuseks on standardse nelja õpilase asemel ühes klassis viis teineteist täiendavat õpihimulist noort, keda igal nädalal saab toetada ka eripedagoog. Tähtis on ju see, et lapsed saaksid neile vajalikku tuge – see, kas klassis on 4 või 5 õpilast, ei muuda midagi, kui on kättesaadavad täiendavad teenused. Uus PGS jätabki koolile selliseid võimalusi, varustades koolipere eelnevalt põhjaliku infoga, mis tuleb Rajaleidja keskuste kaudu koolivälise nõustamismeeskonna töö tulemusena.
Paindlikkus tähendab ka vastutust
Eespool nimetatud varasemast parem infoliikuvus EHIS-e kaudu annab parema ülevaate ka juhtudel, kui koolis ei ole lapse õpieduks vajalikke meetmeid rakendatud. Rajaleidja keskused saavad edaspidi automaatselt ülevaate, kui õpilane on jäänud vajaliku toeta. Siis saame aegsasti välja selgitada põhjused ja pakkuda lahendusi. Rajaleidja roll on kooli toetada, me ei teosta koolide üle järelevalvet, ent kui näeme, et laps vajab abi, ning seda meie pingutustest hoolimata ei soovita pakkuda, on haridus- ja teadusministeeriumil vajalikud sekkumismehhanismid.
Planeeritavad PGS-i muudatused toovad Rajaleidjatele kaasa mõningast töö ümberkorraldamist, ent olulised põhimõtted, meie kvaliteedisüsteemi ülesehitus ning juba sisse töötatud meetodid ei muutu. Pigem saame juurde võimalusi hariduslike meetmete soovitusi veelgi põhjalikumalt lahti kirjutada ning tagada koolidele mugav juurdepääs kogu infole, mis lapse õppetöö korraldamiseks vajalik on. Rajaleidja keskused jäävad kooli, kohaliku omavalitsuse ning lapsevanemate jaoks ikka samaks – nõustame kõiki abivajajaid ikka tasuta, soovitusi teeme ümarlaua meetodil, kaasates kogu last ümbritseva võrgustiku, ja igale juhtumile teeme järeltegevused veendumaks, et laps on saanud vajaliku abi.
Iga laps on oluline
Erli Aasamets
Erli Aasamets, Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor:
Kilingi-Nõmme gümnaasiumis kaasatakse mitmesuguste hariduslike erivajadustega õppureid kogukonnakooli, ja seda üsna mitmel moel. Olgu selleks siis individuaalse ja lihtsustatud õppekava alusel õppimine, väikeklass, üks ühele õpe, põhikooli lisa-aasta, õpiraskuste korral õpiabirühmad, logopeediline tegevus, huvitegevusse kaasamine, riigi toetatava õpilaskodu koha pakkumine – kõik need võimalused on valdavalt olnud tulemuslikud.
Tugiteenuseid pakuvad põhikohaga eripedagoog, logopeed, psühholoog ja erivajadustega õpilastega individuaalseid ja rühmatunde tegevad õpetajad.
Lapse hariduslike erivajaduste varane märkamine, nendest ülevaate loomine, arusaam toimivatest tugimeetmetest on ülioluline. Selle eeldus on koostöö koolieelse lasteasutusega. Kooli jõudva lapse individuaalse arengukaardi täitmisel oleme formaalsusest jõudmas sisuni: milles avalduvad õpiraskused, milliseid tugimeetmeid on õpetaja kasutanud, millised on neist olnud tulemuslikud ning milles ja millist abi on lapsele edasi vaja? Nende küsimustega tegelemisel ja neile vastuste leidmisel ei ole klassiõpetaja jäetud üksi. Kooliastme HEV-koordinaator koos eripedagoogi, logopeedi ja psühholoogiga on abiks vajalike tugiteenuste väljatöötamisel, rakendamisel ning kindlasti tulemuslikkuse hindamisel.
Kool eristab tugiteenuseid (õpiabi, logopeediline abi jmt) ja tugisüsteeme. Tugisüsteem on oluliselt laiem ning meie kooli puhul sisaldab see õpilaskodu, huvitegevust, omavalitsuste noorsoo- ja sotsiaaltöötajatega ümarlauda, koostööd noorsoopolitseiga ja teise tasandi (Rajaleidja, kliinilised psühholoogid, psühhiaatrid jne) spetsialistide kaasamist.
Riigi toetatavate õpilaskodu kohtade panust on raske alahinnata ning praktika on näidanud, et mida varem seda lapsele võimaldada, seda paremad on tulemused.
Kui lähtuda põhimõttest, et iga laps on väärtuslik, siis ei ole raske märgata ja asjakohaseid tugiteenuseid tagada.
Oleme koolis ümber mõtestanud terminid „koolitus” (organisatoorne vorm) ja „enesetäiendus” (töötaja osaleb koolitusel, reflekteerib omandatut ja hakkab seda ka ellu viima).
Üksnes õpetajate enesetäiendus ei taga hariduslike erivajadustega õppijatele piisavat tuge. Selleks on vaja kogu õppijat toetava õpikeskkonna ja koolikultuuri mõtestamist. Avatus, valmidus koostööks ja arenguks ning headest kogemustest õppimine ja ka nende pakkumine kolleegidele on kaasava hariduse põhimõtte elluviimise alus.
Elukestva õppe põhimõtte järgi on ju ka õpetaja iga päev õppija. Ja õpetajal kui õppijal võivad avalduda samuti hariduslikud erivajadused. Juhtkond peab pakkuma õpetajale enesetäienduse võimalusi, et aidata tal ainerutiinist väljuda ning seada esikohale lapse.
Lahendus ei peitu dokumendis vaid kooli ja kogukonna valmisolekus. Väidetavalt reguleerivad üldhariduskoolide tegevust ca 150 õigusakti. Õnneks ei ole keegi nende kõigi korraga täitmist ülipõhjalikult kontrollinud. Senised õiguslikud regulatsioonid hariduslike erivajadustega õppijate paremaks toetamiseks on olnud kohmakad, formaalsed ning rohkelt aega nõudvad. Lapse vajadusi ei saa senikauaks tähelepanuta jätta, kuni komisjonid dokumente menetlevad ning otsused kooli jõuavad. On ette tulnud olukordi, kus vanema uskumused ja veendumused on kaalukamad kui kogenud erialainimeste seisukohad.
See seab kooli valiku ette: kas lükata tugiteenuse pakkumine edasi, kuni saabuvad vajalikud paberid, või otsustada lapsele vajalik teenuse pakkumine kohe? Ja kui kohe, siis mismoodi tagada selleks vajalikud ressursid?
Lahendus sõltub kogukonna, koolipidaja ja kooli valmisolekust rakendada kaasava hariduse põhimõtet ning väärtustada iga last.
Põhikooli ja gümnaasiumi seadusest – ühelt ja teiselt poolt
Maris Raudam
Maris Raudam, SA Innove nõustamiskomisjonide peaspetsialist:
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust (PGS) muudetakse suhteliselt tihti, kuid viimane eelnõu on põhjustanud ebatavaliselt palju vastukaja. Eelnõust rääkides on enamasti välja toodud negatiivsed aspektid ja seda osaliselt ka põhjendatult, kuid vähe on räägitud eelnõuga kaasnevatest positiivsetest muudatustest.
Nii on vähe kajastatud asjaolu, et planeeritavad muudatused annavad senisest suurema võimaluse toetada hariduskorralduslikke tugimeetmeid vajavaid lapsi koheselt, st tavapärasest suurema toetamisvajaduse ilmnedes, ja seda last sildistamata. Nii on eelnõu kohaselt võimalik kiiresti korraldada asjakohane toetus juhul, kui laps on olnud pikalt haige ja vajab kooli naastes õpingutes järele aitamiseks ajutiselt teistest veidi enam õpetaja tähelepanu. Seda saab teha nn üldtoe raames ning täpselt sellisel kujul ja mahus, nagu tuge vajav laps hakkama saamiseks vajab.
Eelnõus toodud sekkumise pädevuste suurendamine kooli tasandil annab koolipidajale suurema võimaluse korraldada oma haldusterritooriumil hariduselu vajadusest lähtuvalt, st kogukonna olustikku arvestades. Kohatu oleks jätta märkimata, et selline lähenemine annab omakorda suurema võimaluse ennetada vajadust radikaalsemate ja kulukamate meetodite järele hilisemas kooliastmes. Tõsi, hilisemaid suuremaid kulutusi ei õnnestu alati küll täies mahus ennetada, sest alati on ja jääb neid lapsi, keda ei ole võimalik tavapärase sekkumise toel piisavalt tulemuslikult toetada.
Nõustuda tuleb erivajadustega laste vanemate arvamusega, et PGS-i eelnõus jääb hariduslike erivajadustega laste toetamine liiga üldiseks ja piisavalt ei ole tagatud nende laste hariduskorralduslik tugi.
Siin on lahenduseks valdkonnaülene koostöö (loe: tugiteenuste sidusus). Koolipidajal tuleb leida nende laste jaoks parimad ja toimivamad lahendused. Ükski tõhustatud või erituge vajav laps ei tohi jääda asjatundliku toetuseta. See on ka eelnõu pikem perspektiiv: ületada senised raamid valdkondade vahel ning korraldada last ümbritseva võrgustiku koostööd teadlikult ja süsteemselt selliselt, et võrgustiku igal liikmel oleks lapse toetamisel täita kindel roll. Sellisel juhul toimetavad lapse olukorda hindavad ja tugiteenuste vajadusi määratlevad (oma eriala parimad) spetsialistid koostöös ega dubleeri üksteist. Laps ja tema pereliikmed ei pea mitu korda rääkima kõikidele spetsialistidele eraldi lapse erivajadusega seotud detaile ja eraelu puudutavaid ning väga haavatavaks tegevaid ja kodusesse mikrokliimasse pingeid tekitavaid üksikasju.
Usun, et siis ei jooksutata last ja tema pereliikmeid enam ühest organisatsioonist teise. Kui lapse olukord muutub ning ta seisund ja sellest tulenev toimetulek vajab täpsustamist (loe: uut hindamist), on see teatud mahus siiski vajalik.
Eelnõu seni varju jäänud pool seab väga kõrge prioriteetsuse tõhustatud ja erituge vajavate laste süsteemseks toetamiseks. Tõsi on, et selle saavutamine on pika kuluga ja ressursimahukas, aga samas väga vajalik ja tänuväärne protsess.
Oluliseks muudatuseks tõhustatud ja/või erituge vajavate laste jaoks on ka üleriigilise nõustamiskomisjoni töö lõpetamine. Selle tulemusena kaob 2014. a septembrist kuni tänaseni toimuv kahe tasandi nõustamiskomisjonide süsteem, mis pikendas paratamatult lapsele sobiliku meetme soovitamise protsessi. Seda eriti juhtudel, kui laps vajas nii maakonna kui ka riigi nõustamiskomisjoni pädevuses oleva meetme soovitamist. Perspektiivis soovitakse kõik lapsega seotud otsused ja sobilikud tugimeetmed otsustada maakonna tasandil.
Haridusasutuste tegevuse järelevalve puhul on eriliselt rõhutatud kohustust jälgida lisatuge vajavate laste toetamist, st et tuge ikka pakutaks ja selleks eraldatud raha kasutataks sihipäraselt. Lisaks järelevalvet teostavatele haridusekspertidele saavad olulise panuse anda tuge vajavate laste vanemad, kelle võimuses on olla oma lapse parim ekspert. Sellest tulenevalt on neil võimalus jagada seda ekspertteavet last ümbritsevas võrgustikus. Ja juhul kui senises võrgustikus ei ole kedagi, kes suudaks mõista lapse tegelikku olukorda ning sellest tulenevaid vajadusi ja korraldada/pakkuda asjakohast tuge, tuleb astuda järgmine samm ja paluda järgmisi instantse olukorda lahendama.
Riigi toetus hariduslike erivajadustega lastele jääb ja seda hoolimata tõsiasjast, et koolipidajate ja koolijuhtide rolli hariduskorralduslike meetmete otsustamisel suurendatakse. Jääb ka Rajaleidja võrgustik, millele jääb jätkuvalt neutraalse nõustaja roll koolivälises nõustamismeeskonnas.
Ei saa pihta, miks kvaliteet (e. hästitegemine või selle tulem) on artiklis eristatud omaette objektiks: paindlikkus ja kvaliteet..?? Sel juhul üks välistab teist või…? Küsida saab ju nii: kas paindlikkust tagatakse ja juhitakse pädevalt, teadamiste-oskuste-kogemuste põhiselt, kas oma (paindlikku) tööd tehakse hästi või mitte. Mingit paindlikkusest vms. tegevusest eraldiseisvat “kvaliteeti” ei ole olemas. See töötegemise viis. Kvaliteetne mõtlemine, mis viib kvaliteetsele tulemusele.