Keelekaste: Elujõuline live ja popp pop-up

Priit Põhjala

Tsitaatsõnaks nimetatakse tekstis esinevat võõrkeelset sõna, mida kirjutatakse-hääldatakse just nagu originaalkeeles: cappuccino, déjà-vu, comeback, show, yin, yang … See on sõna, mille me – täpselt nagu tsitaadigi – võtame oma teksti üle täht-tähtelt, ainult et mitte teiselt autorilt, vaid teisest keelest.

Paljude muude tsitaatsõnade kõrval torkavad meie keelekasutuses silma inglise sõnad live ja pop-up. Nagu tsitaatsõnad ikka, tuleb need eestikeelses tekstis – vähemasti kirjakeele reeglite järgi – esitada teistsuguses, eristuvas kirjas. Kui eesti tekst on püstkirjas, olgu tsitaatsõna kursiivis, kui eesti tekst on kursiivis, olgu tsitaatsõna püstkirjas. Tsitaatsõna käänamisel tuleb käändelõpp lahutada sõnast ülakomaga, kusjuures nii käändelõpp kui ka ülakoma peavad vastupidi tsitaatsõnale endale olema samas kirjas ülejäänud tekstiga („live’ist”, „pop-up’i”). Liitsõnas on tsitaatsõna üht- ja omasõna teistmoodi kirjas ning neid eraldab sidekriips („öö-live”, „live-muusika”, „pop-up-pood”). Ühesõnaga, jama kui palju.

Et end kõikidest nendest reeglitest ja nende mittevaldamisest johtuvaist vigadest säästa ning et tekst ka visuaalselt selgem saaks, oleks mõistlik pruukida tsitaatsõna asemel mõnda eestikeelse(ma)t vastet. Aga kuidas live’il ja pop-up’il eesti asemikega on?

Elava muusika või elava esituse tähenduses tugevalt pindunud ja hästi elujõulise live’i asemel tulebki kõne alla kasutada väljendeid „elav muusika” ja „elav esitus”, raadio- või telesaate puhul ka „otsesaade”. Tõsi küll, need väljendid on üksjagu ebaökonoomsemad, kuid see-eest oleme neid kasutades viimse kriipsuni eestikeelsed, nii et ka vanavanaemad meist kenasti aru saavad. Vääritimõistmine võib tekkida muidugi juhul, kui juttu on lindistatud muusikast, mida mängitakse presto või lausa prestissimo; sellegi kohta võib ju öelda „elav muusika”, kuigi „elav” mitte vahetu, siin ja praegu toimuva, vaid kiire, intensiivse tähenduses.

Võimalik on kirjutada ka häälduspäraselt, kasutades mugandatud võõrsõna „laiv”, samamoodi nagu me kirjutame näiteks „tiim” (team), „veeb” (web) ja „karri” (curry). Kuid too häälduspärane „laiv” eeldab vabamat konteksti ja jätab, vähemasti minu meelest, sealgi lohakavõitu mulje.

Tuleb välja, et igaühel oma häda. Ingliskeelset live’i koormab lasu reegleid, eestikeelsed „elav muusika”, „elav esitus”, „otsesaade” ja muu säärane on kohmakavõitu ning häälduspärane „laiv” mõjub lohakalt ega sobi kaugeltki iga ümbrusega. Ideaalset väljendit ei ole, kuid ehk polegi vaja – vahest piisab variantide teadmisest ning oskusest valida nende hulgast konteksti sobivaim?

Kuidas aga on inglise väljendiga pop-up? See on meil just praegu enneolematult populaarne: räägitakse pop-up-raamatutest, -reklaamidest, -akendest, -stendidest, -seintest, -majadest, -telkidest, -poodidest, -elamusparkidest, -kontsertidest, -muuseumidest ja -näitustest, kõige rohkem aga vist pop-up-kohvikutest ja -restoranidest.

Nagu agarate jäljendajate hoolel levivate võõrkeelsete väljenditega ikka, leiab ka pop-up pahatihti pruukimist paigus, kuhu ta ei sobi või kus ta on üleliigne. Ja kui teda tarvitataksegi enam-vähem õigesti, jääb ta ikkagi võrdlemisi segase, laialivalguva tähendusega võõrkeelseks sõnaks, mida enamasti sünniks asendama mõni lihtsam, selgem ja täpsem omasõna.

Ja õnneks neid jagub kah. Näiteks väljendite „pop-up-reklaam” ja „pop-up-aken” asemele leiduvad eesti keeles juba ammuilma vasted „hüpikreklaam” ja „hüpikaken”. „Pop-up-raamatut” passib asendama näiteks „ruumpildiraamat” ja „pop-up-stendi” all mõeldakse üldjuhul „teisaldatavat stendi” – miks siis mitte nii öeldagi?

Trendikat „pop-up-restorani” kõlbavad aga vastavalt kontekstile ja nüansile, mida parajasti rõhutada soovime, vabalt asendama väljendid „suverestoran”, „hooajarestoran”, „ajutine restoran”, „ühepäevarestoran”, „rändrestoran”, „laadarestoran” ja nii edasi. Toredad väljendid ju needki – ehkki, tõsi küll, mitte nii posh’id …