Keelekaste: Sõber släng

Priit Põhjala

Släng on keelekuju, mida saadab mõneti kehv kuulsus. Paljud vaatavad slängile ja selle kasutajatele teatava snoobliku halvakspanuga – aga enamasti ülekohtuselt.

Üks slängi sandivõitu maine põhjuseid on ilmselt ajaloos: esialgu, 18. sajandi keskel, hakati slängiks nimetama sotsiaalselt madalate, põlastusväärsete inimeste, näiteks hulguste ja varaste sõnavara. Ent sõnade tähendusel on tülikas komme muutuda; ka slängi tähendusväli on laienenud ega hõlma enam pelgalt ümberaelejate ja pikanäpumeeste erikeelt. Tänapäevaste keeleteaduslike arusaamade kohaselt on släng mis tahes sotsiaalse rühma eesmärgipäraselt mitteametlik, eelkõige sõnavaras avalduv kõnepruuk, mis erineb üldkasutatavast kõnekeelest.

Tõsi, ka praegusajal on släng iseäranis omane just nimelt kuritegeliku hõnguga kultuuridele – gängidele, allilmale, vanglale. Seal on släng hästi arenenud ja elujõuline põhjusel, et tegu on äärmiselt suletud kooslustega, kus rühmasisesed suhted on igapäevasemad kui suhted ülejäänud ühiskonnaga. Kuid oma släng on ju ka sõduritel, meremeestel, õpilastel, arstidel … ehk isegi koduperenaistel.

Veel üks põhjus, miks slängile kaldutakse viltu vaatama, ei seostu niivõrd selle arvatavate kasutajate, kuivõrd keelelise palgega. Släng sülitab kirjakeele normidele, žongleerides sõnadega nõnda, nagu heaks arvab. Ta hälbib keskmisest, „normaalsest”, just nagu ta kasutajadki. Temas on palju võõrkeelte mõjutusi, sildistavaid väljendeid, roppusi … Slängi võiks kirjeldada kui keelt, mille käised on üles kääritud, särgisaba ripakil ja saapad mudased. Ent räpaka ja harimatu Gavroche’ina, arvatakse, on släng igal juhul alaväärsem kui lipsustatud ja püksiviikidega kirjakeel.

Kuid puristid pangu kõrva taha, et keele kui terviku elujõud ei sõltu üksi õpetatud meeste vallatavast korrektsest kirjakeelest, vaid kõigi allkeelte – normeeritud kirjakeele ja üldrahvaliku kõnekeele, suurte murrete ja pisemate murrakute, sotsio- ja idiolektide – vitaalsusest. Et keel oleks kasutuskõlblik, toimiv, jagusalt varjundirikas, on vaja neid kõiki. Viiul ei oleks ju suurem asi pill, kui tal oleks ainult üks keel. Samamoodi ei oleks eesti keel suurem asi suhtlusvahend, kui tal oleks ainult üks mõeldav kuju.

Pealegi, mulle tundub, ei tee räpakavõitu pale slängi klanitud kirjakeelest halvemaks, vaid mõnes mõttes isegi paremaks – kuidagi tõelisemaks ja ausamaks. Slängis ei peegeldu mitte asjade kohustuslik, ilustatud iseloom, vaid tegelikkus per se.

Muide, slängi kirjakeelele vastandades öeldakse sageli, et släng on „mittenormatiivne” kõnepruuk, aga see ei ole päris õige. Tõepoolest, slängi ei suuna Eesti Keele Instituudi normatiivid, aga selles valitsevad oma normid ja seadused, mille vastu eksimine võib olla lausa ebatervislik – näiteks vanglas või sõjaväes. Slänginormide valdamine on see-eest tasuv, kas või mingisse sotsiaalsesse rühma sulandumise, seal omaksvõtmise huvides.

Ja viimaks – slängi taunitakse ka seepärast, et teda nähakse enamasti lõhestava jõuna. Näiteks olevat släng süüdi põlvkondade kaugenemises. Vanaema ei mõista noortepärast slängi pruukivat lapselast, vanem õde nooremat venda ja nõnda edasi. Kaugenemise tegelikud põhjused on küllap aga sügavamal kui mõnes arusaamatust põhjustavas väljendis: hoopis maailmamõistmises, huvides, tõekspidamistes. Släng on vaid nende erinevuste pinnavirvendus, just nagu muud välised märgid – riietus, soengud, žestid ja muu säärane.

Harvemini mõeldakse slängist kui liitvast jõust. Kuid oma kasutajate jaoks on ta just seda: ühtesiduv identiteediallikas, rühmasisese solidaarsuse tugevdaja. Ses mõttes ei ehita släng ainult seinu, vaid ka sildu. Loob ju iga grupp, kes püüab end kuidagi määratleda, endale eristavad piirid, markeerib end eristavate tunnustega – slängiga sealhulgas –, saades seeläbi väliselt selgemaks ja seesmiselt tugevamaks. See on loomulik nähtus ja sestap peaks püüdma ka slängi mõista, mitte hukka mõista.