Koolipäev kuumas leitsakus

17. nov. 2017 Anne-Mari Alver ajakirjanik - Koolipäev kuumas leitsakus kommenteerimine on välja lülitatud

Vahetundidel on populaarne jalgpall. Päris palli puudumisel läheb käiku ka kilekotipundar.
Foto: Toomas Liivamägi

 

Siinkirjutajal oli põnev võimalus osaleda Põhja-Ghanas asuva Zopeliga põhikooli kuuenda klassi koolipäevas. Hariduse andmine Ghanas on kohati väga teistmoodi, kui meie siin harjunud oleme.

Ghana kooli sattusin tänu sellele, et olen MTÜ Mondo vahendusel toetanud ühe sealse tütarlapse haridusteed.

Põhiharidus on Ghanas tasuta, kuid last kooli saates peavad vanemad tasuma tema koolivormi ning kooliks vajalike asjade eest. Meie vääringus on see ligi viiekümneeurone väljaminek, kuid on peresid, kelle jaoks see on ületamatult suur. Tavaliselt on sellises peres üks või mõlemad vanemad surnud, eakad sugulased ei jaksa tööd teha ning pensionisüsteemi Ghanas ei ole. Jääb variant saata laps(ed) kooli asemel tööle või „müüa” tütar kellelegi naiseks, kui soovija leitakse.

Selle-aastase seisuga käib Ghanas ja Keenias eestlaste toel ja Mondo vahendusel koolis 250 õpilast. Haridus on nende šanss kirjaoskamatusest ja vaesusest väljumiseks.

Õppimine käib inglise keeles

Ghana riigikeel on inglise keel, selles toimub ka õppetöö. Õpilastele on see küllalt raske, eriti sel juhul, kui kodus räägitakse kohalikku keelt ehk hõimukeelt. Nendele peredele, kes osalevad toetusprogrammis, on see enamasti omane. Seega tuleb lapsel omandada inglise keel ilma koduse toetuseta ning õppida selles keeles kõiki õppeaineid.

Kui ma Zopeliga kooli jõuan, satun alustuseks loodusteaduste tundi. Teemaks on okra eluring. Seemnest taim, taimest puu, puu otsa kasvavad õied ja õitest arenevad uued seemned. Okra on ghanalastele väga tähtis taim. Botaanilise nimega söödav muskushibisk – kena roheline köögivili – on olulisel kohal kastmete valmistamisel, salatina ja supis.

Zopeliga hariduselu edendajad tutvumas kooliümbrusega. Foto: Riina Kuusik-Rajasaar

Õpetaja Benefo Kwaku on joonistanud tahvlile ülalkirjeldatud eluringi, selle kõrval on konspekt oluliste lausetega. Õpilased kirjutavad-joonistavad info vihikusse ning õpivad pähe. Kontrolltöös tuleb tõestada, et laused on peas ja neist on aru saadud.

Kui teadmiste kontorolli aeg käes, kirjutab õpetaja tahvlile lünkteksti. Õpilased kirjutavad selle ringi ning täidavad lüngad. Vajalikud sõnad on tahvlil kirjas.

Bioloogiatunnina tundub see küllalt kerge. Võõrkeeles on aga pingutamist omajagu. Tunnustamissüsteem meenutab meie saja aasta tagust: „Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda…” Vitsa- või kepilöök on põhikoolis täiesti aktsepteeritav, samuti õpilasele tehtav pai. Zopeliga noor klassiõpetaja ütleb, et tema õpilast tavaliselt ei löö – aine tuleb selgeks teha ja vajadusel väga mitu korda üle rääkida.

Zopeliga kool on pisike – seal õpib 65 last. Konkreetses kuuendas klassis on 11 õpilast: kaheksa tüdrukut ja kolm poissi. Läheduses asuv Kongo kool on silmatorkavalt suurem – õpilasi on 500 ringis, ühes klassis võib olla 30–60 õpilast. Ihunuhtlus pole seal midagi kummalist, kasvatusmeetod lasti käiku ka väliskülaliste koolivisiidi ajal.

Ghana põhikoolis õpetab üks õpetaja kõiki aineid. Benefo Kwaku annab tund tunni järel teadmisi edasi ning tuleb tunnistada, et saab sellega väga hästi hakkama. Kui ta vahetunnis kuuleb, et Eestis on põhikoolis aineõpetajad, ütleb ta mõtlikult, et see on kindlasti mõnes mõttes hea, aga … „Kas selle juures ikka jõuab õpilasi piisavalt hästi tundma õppida …?”

Soe nagu saunas

Siinkirjutaja jaoks oli tegemist elu kõige kuumema koolipäevaga – temperatuur tõusis pisut üle 40 kraadi. Samas oli aeg Aafrika väisamiseks üks leebemaid: vihmaperiood oli saanud läbi, kuiv periood polnud aga veel kohale jõudnud. Savann oli veel pigem roheline kui pruun, ehkki rohelus oli juba kolletuma tõmmanud.

Koolimaja on kivist piklik hoone. Aknaid ei ole. Uksed on lahti. Koridore, garderoobe ja muud, millega Eesti koolides harjunud oleme, ei ole – astud lahtisest uksest sisse ja oledki klassis. Või selle kõrval asuvas direktori kabinetis. Klassiruum on ülimalt spartalik – on tahvel, on pingid, on katkise uksega kapp, õpetaja laud ja üks plastmass­tool. Tualett on õues, kena kuiv kemps.

Direktori kabinet on samas stiilis: üks laud, üks ilma ukseta kapp ja kaks katkise seljatoega tooli. Üks eraldatakse lahkelt ajakirjanikule, kes kümne sentimeetri laiusele koolipingile väga hästi ära ei mahu.

Õpilased istuvad pingis kahekaupa. Vaid inglise keele tunnis istutakse kolmekesi, sest õpikuid jagub üks kolme peale.

Inglise keele õppeks on kolm eraldi tundi. Lugemine, kirjutamine ja need koos. Õpetaja loeb õpikust jutu ette ja kirjutab võõrad sõnad tahvlile. Vahepeal laseb ühel või teisel õpilasel näidata, kui kaugel ta jutulugemisega on – nii saab olla kindel, et õpilane mõttega teksti juures püsib.

Palju katseid ja praktikat

Ghana koolitundides tehakse palju katseid ja proovitakse võimalikult erinevaid asju oma kätega järele. Loodusõpetuse tundi oli õpetaja kasvatanud väikese okrataime, mida kõik lähedalt vaadata ja kasta said. Kunstiõpetuse tunni teema on savi. Õpetaja segab selle õues olevast tolmusest liivast ja tilgast veest kokku. Kõik saavad vaadata ja proovida, kuidas savist voolida saab. (Väga hästi ei saa – kes ei usu, toogu ise õuest peotäis liivast tolmu ja proovigu!) Lisaks on õpetajal kaasas põletatud savist loomake. Ja jutt käib sellest, et põhimõtteliselt saab selle meetodiga teha ka tasse, savist kujusid ja taldrikuid ja … Kõike kirjeldatut saavad lapsed õpikust pildi pealt näha, sest vähemalt vaesemates kodudes süüakse pigem plekk-kausist kui keraamilistelt nõudelt.

Põhja-Ghanas on ka iidne savitöö kunsti- ja käsitööküla Sirigu. Kui me järgmisel päeval seda külastame ja meil „oma” lapsed kaasas on, tekib hea võimalus näidata – see eilne savijutt viib selliste ja selliste asjadeni.

Igal aastal peavad õpilased ka ise ühe praktilise teadusprojekti tegema. Väga tihti on see seotud taimekasvatusega, ütleb kooli direktor.

Väga asjalik riigiteaduse tund

Riigiteaduse tund oli väga põnev – nii üles ehitatud tund oleks ülimalt teretulnud ka Eesti koolides.

Seekordse tunni teema oli töö, raha ja aeg. Kuuendale klassile antav info oli eakohases sõnastuses ja sobivate näidetega, aga väga asjalik.

Õpetaja alustas sellest, et raha on vaja peaaegu igal sammul ja seda saab töö eest. Et saada hea töö ja rohkem raha, on hädavajalik omada haridust. Et saada haridus, on hädavajalik osata inglise keelt.

Sealt liikus jutt rahale. Kui sa tahad midagi osta, pead sa selle eest maksma. Õpetaja joonistas tahvlile hoiukarbi. „Miks on selle pilu nii kitsas?” küsis ta ja vastas ise: „Sest raha teenimine on nõuab aega ning ka kulutades tuleb olla aeglane! Esimese mõtte peale ei tohi kogu raha ära kulutada, seda peab jaguma järgmise palgapäevani!”

Kiire matemaatika – kui sul on 50 cedit ja sellest kümne eest ostad midagi, siis kui palju järele jääb? Kõik teavad. Eelarve alused – igal kuul on vaja teatud asjade eest maksta, näiteks elektri. Neid kulusid tuleb teada. Elamiseks jääb raha pärast püsikulude eest tasumist. Ja kuus on 30 päeva … (Vaatan seda noort ja pühendunud meest klassi ees ja soovin Eestisse palju sama toredaid ja tarku õpetajaid.)

Hariduse omandamine on samuti kulu, ka tasuta õppekorralduse puhul. Benefo räägib ka sellest, kuidas pered peavad võimalusel terve aasta jooksul veidi raha kõrvale panema, et laps kooli saata. Ja et vanematele tuleb selles abiks olla.

Edasi jõuame aja juurde. Time management kirjutab õpetaja tahvlile ning selgitab, mis see on. Mis kell tuleb tõusta, et õigeks ajaks kooli jõuda. Ja et tuleb arvestada, millised kohustused on enne, millised pärast kooli. Õpilased teavad – paljudel neist tuleb hommikul ja õhtul hoolitseda nooremate õdede-vendade eest, osaleda toidu valmistamises, aidata vanemaid põllul … Õpetaja rõhutab – see kõik on vajalik, aga alati tuleb jätta aega ka õppimiseks. Ja nii läbi elu, ka suurena. Sest kes kogu aeg edasi õpib, see saab teenida rohkem ja elada paremini.

Tunne nagu kodus. Ma räägin alailma täpselt sama juttu …

Ka usuõpetus on kodune

Järgmine tund on religioon. Tean juba, et Ghanas on kristlus ja islam sõbralikus koosluses ning kirik ja mošee mahuvad rahulikult lähestikku.

Aga koolis käib sel päeval jutt hoopis Ghana vanadest uskumustest ning need on eestlaste omadega üllatavalt sarnased. Kõik on hingestatud. Lastele on teema tuttav ja turvaline ning kõik näitavad rõõmuga, kus elavad vanad jumalad – päike, puud, rohi, muld …

Ghana koolipäev on üles ehitatud nii, et kaks tundi (à 60 minutit) on järjest, ilma vahetunnita ning siis tuleb pool tundi vaba aega. Vaatamata tulikuumale ilmale möödub see sageli jooksumängude ja jalgpalli tähe all.

Päev algab ja lõpeb rivistusega, kus loetakse (kristlik) palve ning rõhutatakse õppimise ja hea käitumise vajalikkust.

 


Zopeliga koolil on sõpruskool Tartus

Tartu erakooli ja Zopeliga algkooli aktiivsem suhtlus sai alguse 2015. aastal, kuid nende sõpruskoolina olime MTÜ Mondo juures kirjas juba varem. Oleme korraldanud õpilaste kirjavahetust ja saatnud üksteisele tervitusvideoid. Sealsed õpilased meisterdasid meile väikese raamatu, milles kirjas kohalik rahvajutt, ja nii panid meiegi õpilased endakirjutatud juttudest kokku paar raamatut, mis nüüd on Zopeliga koolis lugemiseks. Mondo vabatahtlikud on käinud meie õpilastele rääkimas elust Ghanas ja Zopeliga algkooli tegemistest. Eelmisel õppeaastal kogusime üle kooli annetusi, et toetada oma sõpruskooli plaani istutada kooli ümbrusesse puid. Sellest oli inspireeritud ka meie kõige hiljutisem saadetis Zopeliga algkooli: herbaariumid Eesti puude sügiseste lehtedega.

Need sõprussuhted rikastavad meie igapäevast koolielu ja laiendavad õpilaste silmaringi. Selle asemel et lugeda raamatust või internetist ghanalaste eluolu kohta, saame sellisel viisil seda hoopis lähemalt uurida ning see on palju vahvam ja tõhusam õppimise viis. Õpilastel on põnev puutuda kokku millegagi, mis on nii erinev harjumuspärasest ja senikogetust, ning seda vauefekti suudavad üksteisele pakkuda mõlemad pooled.

Hedvy Arula, Tartu erakooli prantsuse keele õpetaja ning MTÜ Mondo ja Zopeliga algkooli kontaktisik


Mondo vahendusel on Nabdami piirkonna koolides igal aastal ka mõni vabatahtlik õpetaja abiks olnud. Sel aastal on Toomas Liivamägi. Tema blogi http://vabatahtlikunagaanas.blogspot.com.ee/search/label/Toomas.