Kuidas ma kogemata kokkuvõttevõistluse „Tuum” võitsin

Pojukesed! Täna teete kokkuvõtte laulust „Juba linnukesed”. Joonistus: Toomas Mitt

Mare Kitsnik: „„Tuum” ei ole emakeelepäeva etteütlusest mitte lihtsalt palju parem, vaid hoopis teisest klassist ettevõtmine.”

Kokkuvõttevõistlus „Tuum” on konkurss, millel osalejad peavad žürii antud mahukast arutlevast esseest tegema kuni 200-sõnalise tiheda kokkuvõtte. Sellel aastal toimus konkurss juba kuuendat korda ning seekord tuli kokku võtta Mihkel Muti essee „Valmistugem võitluseks võsa vastu”. Osalema innustati nagu alati kõiki, eriti oodatud olid gümnaasiumiõpilased.

Kuidas mina konkursile jõudsin

Kolm aastat tagasi sattusin üle hulga aja kooli tööle – õpetasin paarile gümnaasiumiklassile eesti keelt teise ja paarile esimese keelena. Kohe tekkis ka vajadus oma metoodilist pagasit täiendada. Täiskasvanute motiveerimine on mul alati kuidagi iseenesest sujunud. Koolis tundsin aga, et vajan selleks ägedamaid võtteid. Käisin erisugustel põnevatel koolitustel (mänguline õpe, improteater, kiirlugemine, loovkirjutamine, väitlus jm) ning otsisin kaasahaaravaid materjale igalt poolt mujaltki. „Tuuma” avastanud, sain kohe aru, et see on midagi, mida mu õpilased peavad proovima.

Nii pididki kõik mu õpperühmad aasta jooksul kokku võtma varasemate aastate võistlustekstid, mille teemad olid kultuuri mõiste, valetamise, Suur- ja Väike-Eesti ning massiimmigratsiooni hüsteeria teemalised esseed. Oleksin tahtnud õpilasi ka päriselt konkursile osalema saata, kuid „Tuum” toimus alati reedel-laupäeval, mil mul tunde polnud, ja nii jäi see plaan realiseerimata. Oma õpilasi tundes olin kahjuks üsna kindel, et nad vabast ajast selle siiski võrdlemisi pingutava ülesande täitmisega lõpuni ei jõuaks ja töid ära ei saadaks.

Sel aastal ma koolis ei tööta, kokkuvõtte tegemise pisik on aga sisse jäänud. Kui konkurss välja kuulutati, tekkis spontaanne idee proovida, kuidas ma ise selle ülesandega toime tulen. Et ei oleks nii, et kes oskab, see teeb, ja kes teha ei oska, see õpetab. Meisterdasin kokkuvõtet terve reede, muidugi vaheaegadega, ja päris nautisin seda tegevust. Et tööle korralik punkt panna, saatsin kokkuvõtte ka ära – võistlusmoment lisab ju alati asjale vürtsi. Pealegi teadsin, et tööde hindamine on anonüümne ja tõenäoliselt ei saa keegi mu osalemisest teada. Päris nii aga ei läinud. Oktoobri lõpupoole sain emakeele seltsi sekretärilt kirja teatega, et olen „Tuuma” konkursi võitnud. No nüüd võin edaspidi vähemalt julgelt kokkuvõtte tegemist õpetada, oli mu esmane reaktsioon selle ootamatu uudise peale.

Kuidas siis kirjutada head kokkuvõtet

Kaks esimest soovitust, mida konkursi korraldajad igal aastal jagavad: hea kokkuvõtte tegemiseks loe kõigepealt tekst läbi ja püüa aru saada, millest seal räägitakse. Tõsi-tõsi! Kuidas aga panna õpilast teksti põhjalikult süüvima? Olen veendunud, et selleks peab tekst kõigepealt talle huvi pakkuma. „Tuuma” esseed on mulle ikka põnevad ja sisukad tundunud, õpilased pole seda arvamust aga alati jaganud. Mäletan, et üsna kaasahaarav ja mõtlemapanev oli neile valetamise artikkel ning vene noori kõnetas Suur- ja Väike-Eesti teema. Samas oli arutlus kultuuri mõiste üle noorte jaoks keerulisevõitu ning massiimmigratsiooni artikli peale ohati: „Me oleme sellest juba nii palju rääkinud!”

Et pikki ja keerukaid tekste õpilastele söödavamaks teha, tegime enne lugemist sissejuhatavaid soojendusülesandeid. Näiteks mängisime enne valetamise teksti lugemist õigete-valede väidete äratundmise mängu. Lugemiseks jagasin mõnikord teksti osadeks – õpilased lugesid eri osi ning tutvustasid neid teistele. Samuti arutasime tekste koos, kasutades mitmesuguseid abivahendeid, näiteks metafoorpilte. Kui tekstis esines palju võõrsõnu, tegelesime nendega eraldi. Näiteks joonistasid õpilased sõnade „diktaator”, „marionett”, „pamflett” jm kujutamiseks ise kaardid, millega mängisime „Aliase” sõnaseletusmängu. Loomulikult tutvusime ka kokkuvõtte kirjutamise soovitustega (http://www.http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2015_1/OK_2015-1_14.pdf), aga arvan, et rohkem kasu oli konkreetsete tööde analüüsist. Lasksin õpilastel kokkuvõtteid omavahel võrrelda ja tutvusime ka konkursi võidutöödega – pärast seda, kui need olid avalikustatud. Ise ei jõudnud ma tol ajal kunagi kokkuvõtte kirjutamiseni, ausalt öeldes isegi ei mõelnud sellele.

Uutmoodi kogemus

Ise kokkuvõtet kirjutama asudes oli ikka hoopis teine tunne kui õpilastele ülesandeid jagades. Kõigepealt lugesin teksti palju korralikumalt läbi. Essee (https://arvamus.postimees.ee/4178449/mihkel-mutt-valmistugem-voitluseks-vosa-vastu) ei olnud sel aastal eriti keerukas ja peaidee tundus kohe selge: eesti inimeste maalt linna kolimine ja maa tühjaks jäämine. Edasi tõstsin tekstist välja kõik peaidee suhtes olulisena tunduvad kohad. Seejuures tuli mulle endale kõige huvipakkuvam mõte – et inimesed kogunevad alati kokku elama, sest see on neile loomuomane – kahjuks välja jätta. Oli ju tegu pigem kõrvalepõikega teise teemasse. Et kokkuvõte peab olema asjalik ja neutraalne, tuli julmalt loobuda ka algtekstile värvi ja stiili lisavatest näidetest, nagu kohanimi Vanaveski-uue­sopaaugu vmt. Pärast väikest vahepidamist lugesin väljatõstetu läbi ja mu peas hakkas kuju võtma kokkuvõtte struktuur – kuidas need mõtted minu jaoks loogilise terviku moodustaksid. Panin selle ühe hooga kirja, seejuures teadlikult ka algteksti sõnastust muutes, et mitte plagiaadiga maha saada. Mustand valmis, vaatasin sõnade arvu – neid oli veidi üle 300. Tuli hakata teksti lühendama ja tihendama ning kohati sõnadega mängima, et sama mõte lühemas variandis ära öelda. Lõpp-pikkuseks õnnestus saavutada 199 sõna.

Kokkuvõtte­võistluse „Tuum” diplom.

Kokkuvõtte tegemine pani mind mõtlema ja teemasse süvenema. See toimus aga mõnusal ja mitte liiga pingutaval viisil. Lisaks õpetas teksti üksipulgi lahtivõtmine ja oma sõnadega uuesti kokkupanek märkama, kuidas autor Mihkel Mutt oli oma põhiideele stiili ja värvikuse andnud. Usun, et ise kokkuvõtte kirjutamise kogemus aitab mul edaspidi vajaduse korral õpilasi täpsemalt juhendada. Oskan paremini anda konkreetseid nõuandeid asjade kohta, mida ise ehk alateadlikult elukogemuse pealt teen.

Miks on „Tuum” palju parem kui etteütlus

Kui emakeelepäeva etteütluse võistlus on juba väga paljude inimeste teadvusse jõudnud, siis „Tuuma” nimetamine ei tekita vähemalt minu tutvusringkonnas enamikul mingit reaktsiooni. Minu meelest ei ole aga „Tuum” mitte lihtsalt palju parem, vaid hoopis teisest klassist ettevõtmine. Miks nii?

Tuum keskendub päris keeleoskusele. Päris keeleoskus on oskus teha keelega seda, mida elus vaja läheb. See on näiteks oskus vestelda nii, et kaaslased sinusse hästi suhtuks või oskus esitada oma ideid nii, et teised neid tähele paneks ja arvestaks. Et seda teha, peab kõigepealt kaaslaste juttu mõistma. Seda just „Tuum” õpetabki – pead keskenduma teise inimese mõtetele ja aru saama, mida ta öelda tahtis. Alles seejärel saad hakata teksti kommenteerima või sellega diskuteerima.

Taolised konkursid aitavad teadvustada, et keeleoskus on midagi tunduvalt enamat kui komade panemine ja sõnade kokku- ja lahkukirjutamine. Kui su tekst on sisutu ja ebaloogiline, pole täiuslikust õigekirjast ju mingit kasu! Loomulikult tuleb „Tuuma” konkursitöö kirjutada korrektses vormis. Sellised päris ülesanded motiveerivad aga ka õigekirjale rohkem tähelepanu pöörama kui kontekstist väljarebitud lausete harjutamine.

Aitäh „Tuuma” korraldajaile! See äge võistlus on väärt suuremat osavõtjate arvu kui selleaastane 198 (mis oli küll tunduvalt suurem kui varem)! Head õpetajad, osaleme järgmise aasta „Tuumal” ise, kasvõi kogemata, ja kutsume igaüks osa võtma ka vähemalt ühe kaaslase. Ja siis viime kokkuvõttevõistlusele ka oma õpilased!