Kuidas mõõta Euroopa haridust?

Anu Toots, Mati Heidmets Tallinna ülikoolist ja Paolo Battaglia Euroopa Komisjonist arutasid, kuidas tuua Euroopa maade hariduse hindamisel sisse ka pehmeid väärtusi ehk kvalitatiivseid näitajaid. Foto: Raivo Juurak

10. novembril esitleti Tallinnas Euroopa Liidu hariduse ja koolituse valdkonna 2017. aasta ülevaadet.

Täpsemalt öeldes vaadati üle, kuidas on liikmesmaad Euroopa Liidu hariduseesmärgid aastaks 2020 täitnud. Tähelepanu all oli kuus indikaatorit.

• Varakult õppest lahkujate osakaal.
• Kõrgharidusega inimeste protsent 30–34-aastaste hulgas.
• Lasteaias käivate laste protsent.
• Lugemises, matemaatikas ja teadus­ainetes nõrkade 15-aastaste õpilaste protsent.
• Kui paljud 20–34-aastased koolilõpetajad leiavad kohe töö.
• Mitu protsenti 25–64-aastasi osaleb elukestvas õppes.

Kolmes punktis on Eesti Euroopa Liidu 2020. aasta eesmärkidest juba ees.

• Kõrgharidusega noori on meil 30–34-aastaste hulgas 45,4%, EL-i eesmärk aastaks 2020 on 40%.
• Lugemises, matemaatikas ja teadusainetes nõrku õpilasi on meil 10,6%, EL-i eesmärk on alla 15%.
• Täiskasvanuõppes osaleb Eestis 15,7%, EL-i eesmärk on vähemalt 15%.

Euroopa Liidu maade hariduse 2017. aasta ülevaadet esitles Tallinnas Stefaan Hermans, Euroopa Komisjoni hariduspoliitika hindamise valdkonna direktor. Tema ettekandest võis välja lugeda, et Eesti haridus jätab talle väga hea mulje. Ta läks isegi kõnepuldist ära seinale projitseeritud diagrammi juurde, et oma käega näidata, kui suurepärased tulemused on Eesti 15-aastastel lugemises ja matemaatikas. Puudusena tõi ta välja ainult tõsiasja, et meil käib suhteliselt vähe lapsi lasteaias, koolilõpetajad ei saa piisavalt kiiresti tööd ja tüdrukud on meil igas kooliastmes poistest üle ehk meie hariduses valitseb sooline ebavõrdsus.

Kas sellest kuuest näitajast piisab? Seda küsimust arutati pärast Stefaan Hermansi ettekannet. Mõnedki esitlusele tulnud eksperdid leidsid, et ei piisa. Märgiti, et need kuus indikaatorit on kõigest numbrid, mis ütlevad nende taga olevate maade hariduse kohta suhteliselt vähe. Küsiti isegi, kas selliseid näitajaid ei koguta põhjusel, et neid on kõige lihtsam koguda. Nagu pimedas pargis otsitakse kadunud võtit laterna alt, sest laterna all on valgem otsida.

Aga kodanikuaktiivsus?

TLÜ professor Mati Heidmets ütles oma sõnavõtus, et need kuus indikaatorit ei aita lahendada Euroopa suuri probleeme – vähemalt mitte piisavalt tõhusalt. Ta soovitas võtta kõigepealt vaatluse alla Euroopa poliitika suured eesmärgid ja nendest tulenevalt välja töötada vastava hariduspoliitika uued kriteeriumid ja indikaatorid. Heidmets märkis, et igal juhul tuleb võtta sisse ka väärtused ehk kvalitatiivsed näitajad, et innustada liikmesriike uute indikaatorite kaudu riske võtma ja eksperimenteerima. Mati Heidmets pakkus välja Euroopa tuleviku kolm kõige olulisemat aspekti ja neile vastavad indikaatorid:

• konkurentsivõime (kompetentsus, innovatsioon, juhtimine),
• heaolu (isiklik heaolu, võrdsus, kuuluvus),
• vastutus (osalemine, partnerlus, Euroopa identiteet).

TLÜ professor Anu Toots lisas omalt poolt, et Euroopa on huvitatud aktiivsetest ja vastutustundlikest kodanikest. Ta küsis, kas peaksime hakkama koostama riikide kodanikuaktiivsuse pingeridu, ja vastas, et kui kodanike aktiivsus on meile tähtis, siis jah. Omaette küsimus on, kuidas seda teha. Vahemeremaade kodanikud on väga aktiivsed, streigivad, on loosungitega tänaval, Põhjamaades selline aktiivsus puudub, ometi on seal aktiivsed kodanikud. Anu Toots lisas, et juba detsembris esitletakse Tallinna ülikoolis Euroopa Liidu 11 riigi sotsiaalse kaasatuse uuringut, milles Eesti õpilased on oma kodanikuteadmistes kõrgel kohal ja lähemal pigem Põhjamaadele kui Vahemere riikidele.

Esitlusel pakuti välja mitmeid uusi indikaatoreid, mida tuleks edaspidi kõigis Euroopa Liidu maades hariduse hindamisel jälgima hakata: tuleb uurida meediakirjaoskust (uudiste ja reklaami läbinägemise võimet), keelteoskust, digikompetentsust, kodanikutunnet, aga ka hariduse mõju majandusele ning inimeste õnnelikkust.

Stefaan Hermans märkis, et senisest paremate indikaatorite teemal on Euroopa Komisjonis diskuteeritud juba aastaid, aga üksmeelele pole seni jõutud, sest liikmesriigid on väga erinevad. Näiteks õnnelik on iga rahvas erinevalt. Costa Rica inimesed on õnnelikud vaesuses, taanlased jõukuses. Missugune ühine indikaator sel juhul sobiks? Steefan Hermans ütles arutelu kokkuvõtteks, et igal juhul tuleb panna haridus Euroopa Liidu poliitika südamesse. Seni on olnud haridus teatavasti iga liikmesmaa oma mure, kuid nii ei peaks see jätkuma.

Midagi on siiski juba ühtlustumas. Näiteks Bologna otsused on toonud enamiku Euroopa maade ülikoolidesse 3+2-mudeli. See, et Euroopa Liit on hariduse vallas kokku leppinud ühised eesmärgid aastaks 2020, ühtlustab mingil määral pilti – vähemalt toob äärmused välja. Ka PISA on pannud mõnedki maad oma haridussüsteemi ümber tegema.