Kuidas saavutada õppivat, sõbralikku ja kokkuhoidvat klassi?
Karmen Trasberg
Maailma õnnelikkuse raportis (2015) toovad R. Layard ja A. Hagell välja heaolu loova kooli mõiste – see on koolimudel, kus üheks võtmeteguriks on õpetaja-õpilaste head suhted.
Klassijuhataja tähtsust ja tähendust heaolu loovas koolis on raske üle hinnata, ometi ei ole tema tööd piisavalt väärtustatud. Eriti lühike on klassijuhatajatööd puudutav raamaturiiul – õigupoolest ei olegi seal midagi värsket ja kaasaegse õpikäsituse vaimus kirjutatut.
Seda rõõmustavam, et äsja ilmus meie lugemislauale Heiki Kripsi raamat „Klassi juhtimine” (Atlex, 2017, 276 lk). Raamatu sihtrühm ei piirdu ainult klassijuhatajaga, vaid „Klassi juhtimine” on kosutav lugemisvara igale juhile, sh lapsevanemale kui oma laste lapsepõlve juhtijale. Samuti kõnetab raamat psühholoogiahuvilist õpilast ja võimaldab analüüsida enda käitumist kooliklassis – kes ma olen ja milline on minu tüüpiline rollikäitumine.
Valikuid on palju: juht, võimutahtja, ründaja, eksitaja, toetaja, koostöötaja või hoopis kõrvalehoidja? Kõik see viib lugeja lähemale raamatu peaeesmärgile: mõista kui oluline osa õpilaste elus on kokkuhoidval ja üksteisest hoolival klassil – koolirõõmu peamisel allikal.
Autor osutab juba saatesõnas klassijuhataja unikaalsele rollile Eesti hariduses ja leiab, et klassijuhataja institutsioon on meie pedagoogika üks tugevaid külgi, mida võiks ka mujal maailmas laiemalt tutvustada.
Klassijuhataja käitumisviise kirjeldatakse selles raamatus juhtimisteemanti mudeli abil. Teemanti igale tipule vastab klassi juhtimise seisukohalt oluline dimensioon: paindlik, mõistev, hoolitsev, tahtekindel, järjekindel ja eetiline käitumisviis. Need dimensioonid omakorda jaotatakse pehmeks ja tugevaks pooleks ning kõiki neid käitumisi ilmestatakse näidetega koolielust.
Raamat võimaldab nii õpetajal, koolijuhil kui ka lapsevanemal reflekteerida iseenda juhtimisstiilide üle. Autokraatlikku mõtteviisi iseloomustavast peatükist leiame igapäevaelust äratuntavaid olukordi (näiteks uskumus alluvate kuulekuse vajalikkusest, kus „alluvaid saab tööle panna vaid sund ja kontroll”). Tuginedes Hay/McBeri juhtimisstiilide käsitlusele, laiendab Heiki Krips selle õpetaja/klassijuhataja tööle ja kirjeldab nii teooria kui ka värvikate näidete toel kuut juhtimisstiili: sundiv, ülinõudlik, juhtiv, liitev, arendav ja demokraatlik.
Suurt tähelepanu on autor pühendanud klassi / sotsiaalse grupi arengufaasidele ning juhi rollile selle arengu mõjutajana. Siin on jällegi eriti suur väärtus rohketel praktilistel juhtumitel, mis pärinevad üliõpilaste kirjutistest, mida autoril on õnnestunud oma pika õpetamispraktika vältel koguda ja analüüsida. Seetõttu on raamat eluline, autor kõneleb lugejaga keeles, millega on lihtne suhestuda.
Teksti hea liigendatus ja oluliste näidete väljatoomine teemakastides teeb väljaande hõlpsasti kasutatavaks nagu heale käsiraamatule kohane.
Lõpetuseks toon välja selle raamatu lisandväärtuse mitmekultuurilise hariduse kontekstis. Otsime Eestis mudelit, kuidas kaasata koosõppimisse eri kodukeelte ja kultuuritaustaga õpilasi. Siin pakutakse lähenemist, mille kaudu luua õpikeskkond, kus kõigil on hea õppida ja meeldiv ning turvaline olla. Kokkuhoidev klass ja kool ei ole siin sisutühi fraas, vaid tähendab liikumist ühise eesmärgi suunas ja meie-tunnet, kus ollakse salliv erinevuste suhtes ega lubata kiusamiskäitumist ja vägivalda.