Laps kui tark digikodanik

Maaris Aas

Kas olete linnatänaval kõndides märganud, kuidas üha rohkem inimesi on ninapidi nutitelefonis? Kui ise kõrvale ei põikle, ei ole enam harv juhus seegi, et mõni neist põrkab sulle tänavasaginas lihtsalt otsa, sest kogu tema tähelepanu püsib sellel, mis toimub telefonis, mis iganes see siis ka on.

Ma olen näiteks viimasel ajal hädas oma suure koeraga jalutama minnes, sest mõni väiksema koera omanik on nii süvenenud oma telefoni, et ei märka mind ega mu pirakat malamuuti enne, kui koerad omavahel suhtlema hakkavad. Või on mõni väikelapse vanem telefoniga nii hõivatud, et ei pane üldse tähele, kuhu tema kolmeaastane on omapäi kõndides välja jõudnud.

Kord pidin Kadrioru serval vaat et ataki saama, sest dobermanni jalutav meesterahvas oli end telefoni unustanud, suur ja kurja näoga koer aga takseeris ilmse huviga mu sääreluude seeditavust ning põgeneda polnud eriti kuhugi – ühel pool kõnniteed oli pidev autovoor ning teisel pool okkaline kibuvitsapõõsastik. Ei jäänudki muud üle, kui ise lärmi tõsta, et koeraomanik lõpuks telefonilt pilgu tõstaks ja mu elunatukese päästaks.

Vanemlik eeskuju

Kui selline olukord valitseb täiskasvanutega tänaval, siis pole imestada, et paljud laste ja noortega töötavad täiskasvanud kurdavad viimasel ajal ohtralt selle üle, kui palju aega lapsed telefonis veedavad. Ja nii see ju tõesti on − lastel on nutitelefon tänapäeval juba maast madalast taskus.

See on hädavajalik suhtlemisvahend pika päeva tööl veetvate vanematega, kuid ka võimalus omaealistega meelt lahutada sotsiaalmeediakanaleid ja ühiseid internetikeskkondi kasutades ning lõpuks, kui meelde tuleb, siiski ka tõhus abivahend õppimisel, kui last on õpetatud seda õigesti kasutama. Õpetada tuleb telefoniga ümberkäimist paraku ikka ei kellelgi teisel kui täiskasvanutel. Siinkohal retooriline küsimus: missugused eeskujud me lastele selles suhtes oleme?

Nutitelefoni plusspool on kindlasti see, et maailm koos kõigi oma lõputute võimalustega on ekraanipuudutuse kaugusel. Plusspoolele mahuvad suhtlemise kiirus ja tõhusus, mitmesugused õpiäpid, vajaliku info otsimise kiirus allikatest, mis võimaldavad õpiprotsessi tunduvalt kiiremaks muuta kui näiteks 20 aastat tagasi, e-õpikud, e-raamatud, audioraamatud, info kiire salvestamine ja palju muud vajalikku, mis mahub vaevata ühte nutividinasse ja taskusse.

Miinuspool on loomulikult see, et virtuaalmaailmas on selgelt oma ohud − sõltuvuse tekkimine, tähelepanu hajumine, mitteeakohased keskkonnad, ajaraiskamine jmt, millele laps sageli ei oska ise tähelepanu pöörata.

Luba või keela?

Mida saab õpetaja ette võtta? Kas ta üldse saab enam midagi ära teha või on see hetk käest lastud? Telefoni ärakeelamine näib andvat umbes sama efekti kui võidelda nätsunärimisega – keela, palju sa keelad, õpetaja silma all annab nätsu keele alla ära peita, aga niipea kui täiskasvanu selja pöörab, matsutab suu ikka täiskiirusel edasi. Ja enne see ei lõpe, kui laps saab ühel hetkel ise aru, et teatud olukorras on nätsu närida lihtsalt ebaviisakas.

Kui palju aega ja energiat tahame keelamisele kulutada? Ehk annab parema tulemuse see, kui õpetame lapse algusest peale vastutustundlikuks digikodanikuks? Tehnoloogial on edaspidigi kanda meie elus suur roll, seega tuleb ilmselgelt õppida sellega elama ja õpetada ka lapsi telefoniga kaasneva probleemistikuga toime tulema. Kõige olulisem on, et laps saaks sarnase signaali nii kodust kui ka koolist. Kui koolis kehtib võimalikult vähese kasutamise kokkulepe, aga kodus täidab telefon lapsehoidja rolli või vastupidi, siis kasutegur mõistmise mõttes on ilmselgelt nullilähedane.

Kolmepoolne kokkulepe

Klassiõpetajana kehtib mul oma kuuendike ja nende vanematega juba teist aastat arenguvestluste ajal sõlmitud ja nüüd sügisel uuendatud kokkulepe, et lapse telefon on koolipäeva jooksul kotis, mitte näpu vahel, isegi mitte taskus, et ei tekiks kiusatustki. Toonitan, et telefon pole mitte keelatud, vaid on kokkuleppeliselt koolipäeva lõpuni koolikotis.

Kokkuleppe juures oli kolm osapoolt: laps ise, tema vanemad ja mina õpetajana. Kokkuleppest kinnipidamisega enamasti probleeme pole, sest laps teab, et sama hoiak telefonikasutamise suhtes on nii vanemal kui ka õpetajal ja sellest peetakse järjepidevalt kinni. Selgitasime ka, miks sellist reeglit vaja on. Laps teab, et pärast 45-minutilist õppetundi on ajul vaja natuke puhata, et tunni jooksul kuuldud-nähtud info läbi töödelda ja n-ö settida lasta. Kui 10−15 minutit vahetundi kulutatakse selle asemel hoopis sähviva ekraani silmitsemiseks, on aju järgmiseks õppetunniks, koolipäeva lõpust rääkimata, üleväsinud.

Kasutada võib telefoni koolipäeva jooksul siis, kui on vaja vanematega suhelda või kui õpetaja peab tunnis telefoni kasutamist vajalikuks, näiteks Kahooti või mõnda muusse õppimiseks vajalikku keskkonda sisselogimiseks. Kui hädavajalikud asjad on tehtud, libiseb telefon jälle koolikotti.

Pärast koolipäeva lõppu on lapsed nagunii palju telefonis ja sellist esimest päevapoolt puudutavat kokkulepet sõlmida polnud raske ei laste ega ka vanemate jaoks, lisaks jälgitakse klassireeglite täitmist ühiselt. Midagi pole keelatud, midagi ei korjata sunniviisiliselt käest ära, sestap ei teki ka psühholoogilist tõrget; laps saab ühesuguse signaali reeglist kinnipidamise vajalikkuse kohta nii kodust kui ka koolist ning ühisest kokkuleppest kinnipidamine õpetab lisaks ka vastutust. Lapsed on lapsed ning eriti põhikoolieas aeg-ajalt ikka juhtub, et kiusatus saab kohusetundest jagu ja kombitakse piire, kuid enamasti meil telefonidega klassis suuri probleeme pole olnud.

Tõhus foorisüsteem

Täiskasvanutena üritame lastele õpetada kõike, mida neil meie meelest iseseisvas elus vaja võib minna; ka maailma- ja digikodanikuks olemine peaks olema nende asjade hulgas, mida täiskasvanud lastele õpetavad. Igasugune õpetamine eeldab, et täiskasvanu saab kõigepealt ise aru sellest, millal, kuidas ja miks lapsed telefoni kasutavad, ja teiseks, kas ja kuidas lapsed mõistavad nutitelefoni kasutamisega seotud probleeme, nagu identiteet ja turvalisus, viisakuspiirid ja privaatsus, ohud ja sõltuvus.

Jagage lastega oma tähelepanekuid ja mõtteid nutitelefoni kasutamisest, lubage neil arvamust avaldada. On üsna üllatav, kui paljud lapsed väidavad, et täiskasvanud ei arutle nendega eelnimetatud teemadel just kuigi sageli.

Liz Kolb näiteks soovitab hiljutises Edutopia artiklis lastega alljärgnevad küsimused koos läbi arutada: mis ja miks lastele telefoni juures meeldib, mis on kõige populaarsemad äpid ja keskkonnad, mida nad sageli kasutavad; mida ei maksaks telefoniga üldse teha, milliseid viisakusreegleid ja kuidas on telefoni kasutades võimalik rikkuda; kuidas aitab nutitelefon neil õppida ja kuidas võib nutitelefon neid õppimisel segada; kas nad on märganud, kuidas muutub nende meeleolu, kui nad telefonis mänge mängivad; mida peaksid õpetaja või vanemad laste meelest telefoni ja nutividinate kasutamisest teadma; kas lapsed teavad, kuidas infoallikaid leida ja kuidas neist vajalik info välja sõeluda; kuidas võiks rühmatöö ajal telefon kasulik olla, kuidas nad otsustavad, kas õppimiseks välja otsitud veebileht on pädev infoallikas ja mida nad ise ette võtavad, et nutiseadmetest sõltuvust ei tekiks.

Kolb soovitab õpetajatel telefoni­kasutuse reguleerimiseks põhikooliosas näiteks foorisüsteemi kasutada: punane kartong- või paberring keelab telefoni üldse, kollane lubab seda kasutada ainult õpetaja juhendamisel ja roheline on klassis telefonikasutust lubav „foor” näiteks rühmatöö või Kahooti-sarnase keskkonna kasutamise puhul. Foorisüsteem paneb piirid paika ja lubab õpetajal kokkulepitud reeglite põhjal olukorda lihtsamini kontrollida. Samuti soovitab Kolb samamoodi sõlmida lastega „lepingu” või leppida kokku reeglistiku, kuidas klassis telefoni kasutada.

Kui laps on ise reeglite sõlmimise juures arutelus osalenud ja teinud kaasa näiteks ajurünnaku, mis toob välja telefoni kuritarvitamise negatiivsed tagajärjed, ja oskab arutelu baasil telefonikasutuse plusse ja miinuseid ka põhjendada, siis ta üldjuhul ei riku reegleid nii kergelt nagu siis, kui piirid on kehtestanud üksnes täiskasvanu. Klassis kokkulepitud reeglistik peab ka vanematele teada olema, et sel moel koostööd tehes toetada laste üldist oskust telefone turvaliselt ja otstarbekalt kasutada.