Loov õpetaja astub koos õpilastega kastist välja
Tartu Variku kooli füüsikaõpetaja Eveli Raudla arvab, et õpilane, kes suudab mõelda kastist välja ehk loovalt ja kohati isegi ignoreerida etteantud lahendusmustreid, saavutab tihti palju paremaid tulemusi. Foto: Tartu Variku kool
Nii nagu igas lapses on peidus loovus, suudab ka iga õpetaja olla oma tunnis loov. Kes ütleb, et loovus pole tema rida, alustagu Toila gümnaasiumi õpetaja Kristi Goldbergi soovitusest: „Alusta väikestest asjadest. Paiguta õpilaste lauad teisiti, pane enda laud teise kohta, õpeta klassi taga, mitte ees – astu sõna otseses mõttes kastist välja. Ka vaade ruumi teisest nurgast annab värskeid mõtteid ja paneb nii teid kui ka õppijaid uude olukorda.”
„Loovuse arendamine tunnis ei ole mitte ainult vajalik, vaid ka võimalik kõikide ainete puhul,” lausub Toila gümnaasiumi inglise keele õpetaja Kristi Goldberg, kes on õpetanud ka matemaatikat, emakeelt ja filosoofiat. Goldberg usub, et loovus on seotud eeskätt probleemide lahendamisega. Järelikult tuleb aineõpetajal pakkudagi õppijatele probleeme, mis vajavad lahendamist.
„Püüan enne tundi mõelda, millistesse olukordadesse ma täna õppijad panen, kuidas saan lisaks oma ainele veel midagi õpetada,” kirjeldab Goldberg. „Usun, et loovus areneb koostöös, sest meeskonnas on alati erinevaid arvamusi, vaatenurki ja ka pingelisi olukordi, mis tuleb lahendada. See nõuab õppijatelt leidlikkust ja teistsugust lähenemist.”
Goldberg püüab pakkuda ülesandeid, millel on mitu „õiget” vastust, või siis ütleb õppijatele iseseisva töö lõppeesmärgi, kuid laseb valida, kuidas nad selleni jõuavad, millised vahendid valivad. Valikute andmine ergutabki õppijate loovust ja suurendab vastutust õppeprotsessis.
Abiks on ka tehtud töö analüüs. Klassis on palju õppijaid, kes lahendavad asju erinevalt – mida rohkemate lahendustega noor kokku puutub, seda enam hakkab ta oma valikute tegemisel nägema variante ja mõtlema teistmoodi.
Goldberg on leiutanud ka mooduse, kuidas ergutada õpilasi koduseid töid tegema. Ta proovib nimelt pakkuda neile võimalust valida ise, mida nad kodus teevad, et tunnis õpitut kinnistada.
„Andke tunni lõpus viis minutit ja paluge endale ise kodune töö üles kirjutada,” soovitab Goldberg. „Küsige, mida keegi kirjutas. Avastasin kord eneselegi üllatuseks, et tegemist oli vägagi igavate asjadega, nagu „õpin ära 10 sõna”, „loen ja tõlgin selle teksti”. Nad mõtlesid samades raamides, mis õpetajad olid neile ette andnud.”
Ajapikku asi paranes ja niipea kui lapsed nägid, et keegi tuli lagedale hoopis teistsuguse koduse tööga, hakkasid teisedki kastist välja mõtlema. Õpetajale näitas see, et ta peab ka ise olema loovam ja leidlikum.
Lase lapsel ise teha
Goldberg rõhutab veel ühte asja: väga oluline on õpetaja, lapsevanema ja üldse täiskasvanu oskus ennast tagasi hoida ja laste eest asju mitte ära teha. Tundi planeerides tuleb mõelda läbi, mida täpselt ja miks teeb õpilane ja mida õpetaja. „Eesti õpetaja on ju harjunud tubli olema ja kipub sageli õppijate eest asju ära tegema,” muheleb Goldberg. „Ma ei tea, kas see on sellest, et nii saab kiiremini ja tulemus on parem, või on veel põhjuseid. Klassijuhatajana õppisin õpilaste ideedele kaasa noogutama. Teate küll, kuidas nad tulevad teie juurde, silmad säravad peas, ja ütlevad oma järjekordse ägeda mõtte, mida ellu viia tahaksid. Õppisin mitte ütlema ei ja selle asemel küsima: tore, kuidas te seda teete?”
Nõo reaalgümnaasiumi matemaatikaõpetajal Sirje Sillal on kombeks uut mõistet selgitades küsida, kus võiks see meid ümbritsevas maailmas olemas olla.
„Täna õpetasin normaaljaotust ja näitasin, milline on normaaljaotuse kõver – see on Gaussi kõver, mis näeb välja nagu kelluke,” räägib Sild. „Küsisin siis õpilastelt, mis kujuga see on. Esimese hooga ei tundnud keegi ära ega pakkunud, et see on kelluke. Küll pakkusid nad mäge ja kaussi. Mõnes klassis jõuti siiski kellukeseni, teises pidin enne kellukese pilti näitama või selle tahvlile joonistama. Jõudsime viimaks jutuga aasal kasvavate kellukeste juurest jõulukellukesteni.”
Sild on tähele pannud, et loovus on õpilastel läinud kasinamaks, vanasti toodi huvitavamaid näiteid. Muutused on tasapisi toimunud. Noored käivad justkui silmaklappidega ja neil on raskusi ümbritseva maailma märkamisega. Ei osata märgata matemaatikat enda ümber. Täiesti kadunud on aga elu- ja maalähedus. Ruumala arvutamise juurde küsis Sild õpilastelt, kus võiks olla kolmnurkne püstprisma, ja rääkis ka sellest, et seda võib külili keerata. Ta palus aknast välja vaadata, kas nad näevad mõnda näidet.
„Varem oli noortel teada, mis asi on räästas ja viilulaud, aga enam nad seda ei tea,” imestab Sild. „Selgitan siis ise, mis see räästas on ja kus see asub ning et meil on siinsamas viilkatusega majad. Aga nemad näevad räästast esimest korda!”
Siiski on Sirje Sild veendunud, et matemaatikat saab õpetada loovalt, ja ta teeb seda ka ise, õpetades noori otsima seoseid. Matemaatikat ei saa pihku võtta, aga teda on ju igal pool: füüsikas, keemias ja mujalgi.
Laome esmalt aluse
Füüsikatund seostub paljudele vanemate ja rangete meestega, kes endaga vaielda ei lase. Tartu Variku kooli õpilastel on vedanud, sest neile annab seda ainet noor naisõpetaja Eveli Raudla. Raudla läheneb ainele sootuks teistmoodi kui vana kooli mehed.
„Esmapilgul võib tunduda, et füüsikatunnis ei ole loovusele just palju ruumi jäetud,” lausub Raudla. „Peaasjalikult tegeleme ju teadlaste välja selgitatud seaduspärasuste ehk loodusseadustega, millele võib väga loovalt lähenedes vahel hoopis liiga teha. Aga ka füüsikas on palju kohti, kus loovus ja võime loovalt läheneda tulevad kasuks.” Näiteks probleemülesanded. Õpilane, kes suudab mõelda kastist välja ehk loovalt ja kohati isegi ignoreerida etteantud lahendusmustreid, saavutab tihti palju paremaid tulemusi. Ja seda eriti ootamatutes olukordades, näiteks uusi või harjumuspärasest veidi erinevaid ülesandeid lahendades. Loovad õpilased on tihti edukad ainevõistlustel ja olümpiaadidel, sest seal ei piisa koolis ära õpitud lahenduskäikudest, tuleb mõelda teisiti.
„Samas usun siiski, et loovuse teeb füüsikatunnis võimalikuks just korraliku struktuuri ladumine algteadmistesse. On raske olla loov, kui puudub alus, millele oma loovus toetada,” sõnab Raudla. „Loovus tuleb väga hästi välja ka praktilisi töid tehes, kui lapsed peavad etendama uurija rolli.”
Olgugi et uurides tegutsevad lapsed vastavalt etteantud reeglistikule – loodusteaduslikule uurimismeetodile –, peavad nad katseid ise planeerima ja läbi viima ning selle käigus võib näha väga originaalseid ja loovaid ideid ning lähenemisi. Kui uurimiseesmärk saavutatakse, ei saa lähenemine, olgu ta nii loov kui tahes, ju ometi vale olla.
„Aga kuidas õpetada lapsed loovaks?” küsib Raudla. „Öeldakse ju, et harjutamine teeb meistriks. Kuigi harjutamine on paljudele meist tihti tüütu, usun, et just harjutades laome loovuse õitsemiseks kõige viljakama pinnase. Sest kui laps tunneb end mingis valdkonnas kindlalt, on ta julgem ka kastist välja vaatama.”
Enam loovust koolitundidesse
„Ka väga ratsionaalse mõtlemisega õpetaja leiab endale tee, kuidas loovustehnikate abil muuta tundi põnevamaks,” ütleb programmi „Edu ja tegu” loovuse koolitaja Elina Kallas, kes on kirjutanud ka raamatu „Loovustehnikad. 99 viisi ideede leidmiseks”.
Miks on vaja aine õpetamise kõrval arendada tundides loovust?
Elina Kallas: Loovus on selline isikuomaduste kogum, mis võimaldab luua algupäraseid tulemusi. Kui meie riik tahab olla uuenduslik ja oma eripära rõhutada, siis tuleb juba koolipingist peale arendada lastes loovat mõtlemist ja argumenteerimisoskust, et nad oleksid julged realiseerima oma unistusi ja leidma uusi lähenemisi.
Kuidas on seda kõige lihtsam teha? Kas õpetaja peab tingimata läbima mõne kursuse või aitab mõnest lihtsast soovitusest?
Õpetaja puhul on kõige olulisem hoiak, soov uuendada oma õppemetoodikat. Loovustehnikad võivad olla selle üks osa. Õpetaja, kes uusi meetodeid kasutab, käib ka sagedamini koolitustel ja on motiveeritud uuendama oma tööriistakasti.
On ka võimalik ise ennast harida. Praegu on kättesaadavad paljud videod ja lugemismaterjal, aga peaküsimus on ikkagi motivatsioon. Vahend või moodus, kuidas uued oskused õpetajani jõuavad, polegi nii oluline.
Kõige lihtsam on seada endale eesmärgiks proovida igal nädalal rakendada oma tunnis ühte uut õppemeetodit või loovustehnikat. Oluline on järjepidevalt mitmesuguseid asju proovida.
Millised on enim levinud loovustehnikad?
Kõige enam kasutatakse õppeprotsessis ajurünnakut, ideede kaardistamist. Aga loovustehnikaid on oluliselt rohkem. Üks põhjus, miks tasub neid õpetamisel kasutada, peitub selles, et teoreetiliste teadmiste õpetamise kõrval tuleb lapsi ja noori innustada oma ideid ja mõtteid väljendama. On vaja oskust põhjendada, aru saada kontekstist, kuhu faktid asetuvad, ja oskust mõelda selle peale, millist rolli need faktid elus mängivad.
Julgustada lapsi arutlema on oluline ka sellepärast, et kui nad ükskord ülikooli jõuavad, on nad võimelised mitte ainult fakte meeles pidama, vaid ka loovalt, kastist väljas mõtlema.
Kui õpetaja arvab, et pole ise üldse loov, kuidas ta saab siis seda lastes arendada? Kas alustada tuleks enda loovuse arendamisest?
Kõik inimesed on loovad. Loodus on andnud ühele rohkem, teisele vähem isiksuseomadusi, mis on loovusele omased. Loovus on seotud oskusega rakendada loovustehnikaid, mõelda omamoodi, murda rutiini, proovida ja eksperimenteerida. Käitumise kaudu on kõike seda võimalik suunata. Isegi kui õpetaja teab, et ta on pigem ratsionaalse mõtlemisega ja tema loovmõtlemine pole sellisel tasemel, nagu ta sooviks, ei takista see teda õpilaste käitumist suunata. Väga paljud loovustehnikad, näiteks ajurünnak, on kindla struktuuriga ja kindlate reeglitega. See on teatud protsess, mis tuleb läbida. Loovustehnikad ei ole sellised, et viskame pikali, vaatame taevasse ja fantaseerime.
Seega ei tasu loovustehnikaid kõrvale jätta, võtame neid kui abivahendeid, kuidas muuta tund huvitavamaks ja praktilisemaks, et lastel tekiks rohkem seoseid pärismaailmas toimuvaga.
Loovtehnikaid rakendades saab leida ka mooduseid, kuidas õppeaineid omavahel lõimida. Näiteks kehalise kasvatuse tunnis võiks teha pilte mahalangenud lehtedest. Loodusõpetuse tunnis vaadatakse pildid läbi, analüüsitakse, mis puudega on tegu.
Kuidas on seotud loovus ja ettevõtlus ning ettevõtlikkus?
Ettevõtlikkus on hoiak, mis paneb uudseid lahendusi välja töötama ja loovaid ideid leidma. Seega on loovus ettevõtlikkuse koostisosa. Ettevõtlus on tegevus, mille tulemusena luuakse ettevõte ja alustatakse äritegevust. Et alustada ettevõtlusega, peab olema ettevõtlik ja loov.
Ettevõtlusõppe programmi „Edu ja tegu” toetab
Euroopa Liidu Euroopa sotsiaalfond.