Maakonnad lahkuvad maalt

Kaarel Tarand

Viimastel kuudel olen nii mõnegi õpetatud sõbra käest küsinud, mis asi hakkab uuest aastast olema maakond. Et kuidas seda defineerida ja milline saab olema mõiste sisu. Kuidas inimesed peavad aru saama, et on ühest kultuuriruumist ja identiteedipesast teise jõudnud.

Keegi ei oska öelda. Sildid maanteel, küllap need mõneks ajaks jäävad, aga koos riigi ametivõimu kehastanud maavalitsuste tegevuse lõppemisega kaob tugev füüsiline maamärk ja ka hulk nähtavat tegevust, olgu selleks kas või mitmesuguste auhindade ja tunnustuse jagamine, ürituste korraldamine või brändi ja sümboolika igapäevane rakendamine.

Valitsuse ja parlamendi sõnastatud õigusaktid ja nende seletuskirjad, mille alusel maakondlik territoriaalhaldus sisuliselt kaotati, ei paku ideid selle kohta, mismoodi peaks seni end maakondlikult identifitseerinud inimesed uut olukorda tajuma või oma mõtteilmas ümberkorraldusi tegema. Ma ei usu, et maakondliku identiteediga inimesed Eesti elanikkonna enamuse moodustaksid, aga valitsus ei tohi ka vähemusi tähelepanuta jätta.

Suuremate linnade elanikud ei arva üldjuhul, et elavad maakondades, näidaku kohustuslik postiaadress mida tahes. Ei pea tallinlased end Harjumaaga seotuks ja enamasti kehtib sama ka Tartus, Narvas, Pärnus. Tugeva kohaliku identiteediga murdealad, mis on oma tegevuse toetuseks rajanud ka kultuuriinstituute või teevad koostööd turismi alal, ei kattu seniste maakonnapiiridega Mulgimaal ega Kagu-Eestis.

Joonistatud identiteet

Kui ligi 20 aastat tagasi toonane valitsus haldusterritoriaalset reformi algatada püüdis, oli ühe variandina laual ka seniste maakondade ümberkujundamine omavalitsusüksusteks nii, et igast maakonnast oleks saanud vald. Olgu peale, et nn maakonnad olid lihtsalt jätk ENSV-st pärandiks saadud haldusjaotusele rajoonidena, mis pikemal ajateljel vaadatuna oli selge vägivald nii Võrumaa, Virumaa kui ka Tartumaa suhtes. Lõuna-Harju segadusest rääkimatagi.

Maavalitsused, kus ametnikud end valitsuse plaanist ohustatuna tundsid, asusid mõistagi vastutööle ja näiteks Jõgeva maavalitsus korraldas isegi küsitluse, mille käigus selgitas välja, et okupatsiooni ajal Tartumaa tervikust lahutatud põhjaosas olla tekkinud mingi iseäralik jõgevamaalase identiteet. Aga ei tulnud sellest midagi. Identiteet ei ole miski, mida valitsus kaardile joonte tõmbamisega tekitada või kaotada saab.

Ma ei tea, kelle algatusel Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse järgmisest aastast jõustuvasse versiooni pandi kirja paragrahv 2 lõige 2, mis ütleb: „Maakonnas teostavad seaduse alusel riiklikku haldamist valdkonna eest vastutav minister ja valitsusasutused.” See on sulaselge enesepettus. Juba aastaid ei ole paljude ministeeriumide valitsemisalade korraldamisel lähtutud maakondlikest eraldusjoontest. Politseil on prefektuurid, kaitseväel ringkonnad. Eesti haiglavõrgul pole pistmist maakondadega, keskkonnaamet on jaganud Eesti kolmeks regiooniks. Aina kasvava hulga e-teenuste puhul on maakonnapiirid täiesti tähenduseta. Milleks kirjutada seadusesse, et ministeeriumid tegutsevad maakondades, kui nad seda ei tee?

Las ta läheb …

Tõsi, leidub ka struktuure, mis rajanevad veel maakondlikul alusel. Näiteks Eesti kultuurkapitali struktuuri kuulub endiselt 15 maakondlikku ekspertgruppi, kes toetusraha eraldamisel peavad juhinduma taotlejate tegevuskoha maakondlikust määratlusest. Kui uued ja tugevamad omavalitsused aga otsustavad vabatahtliku ühistegevuse kasuks näiteks tõmbekeskuste printsiibil, mitte aga endiste maakonnapiiride järgi, siis ei pruugi Kulka maakondlikkuse põhimõte kuigi kestlikuks osutuda. Ajale jalgu jäämise variante leiab küllap igast avaliku võimu tegevussektorist.

Kui kodaniku silmis ei ole maakond enam selgelt piiritletud üksus, mida miski või keegi esindab ja millega kodanik asjaajamislikult kuidagi seotud on, siis võib karta, et mõistena muutub maakond peagi unarsõnaks, mis vajub unustusse, kasutusest välja. Inimene käib asju ajamas linna või vallaga, raekojas või vallamajas, aga mitte maakonnas või maavalitsuses. Maakonna piiridega juhtub seesama, mis Eestimaa ja Liivimaa kubermangude piiriga, mille kunagist olemasolu ja asukohta meile kevadel meeleolukalt meenutati Eesti riigi juubelile pühendatud rahvamatkaga.

Maakonnal mõistena pole pikemas perspektiivis isegi samasugust lootust nagu mõisal, mis kunagi oli selge territooriumiga majandus- ja ka haldusüksus. Nüüd aga peame enamasti mõisaks kunagist härrastemaja (olgu remonditud või varemetes) koos kaitsealuse pargi ja killukese aadlipärimusega. Raske on kujutleda, et kunagi mõnes linnasüdames uhkusega osutaksime lagunenud administratiivhoonele, et näe, need on maakonna varemed ja seal valitses kõikvõimas maavanem.

Las ta siis läheb, kui ta minema peab, aga mõistlik oleks kogu töö korraga lõpule viia. Praeguseks on seadusandja jäänud poolele teele. Sisu kaotanud mõiste figureerib veel paljudes seadustes, eriti reljeefselt näiteks planeerimisseaduses, mis praeguse seisuga on säilitanud ühe keskse teemana ruumilises planeerimises maakonnaplaneeringud.

Milline küll saaks olla maakonnaplaneeringu tähendus näiteks kolmeks omavalitsuseks kahanenud Põlva maakonnas? Või miks peaks tegema maakonnaplaneeringut Rapla maakonnale, mille põhjapoolsemad, kunagised Harjumaa kihelkonnad on ammu muutunud Tallinna mõjusfääri lahutamatuks osaks? Vajadus puudub. Aga kui seadus nõuab, küllap siis tehakse.

Tehakse tühja tööd, sest riigi keskvõim suutis taas kord vaid pool rehkendust teha. Seaduste kuitahes innukas täitmine ei too maakondi tagasi, nagu kevad toob rändlinde. Nad on alatiseks läinud.