Miks nüüdiskunst noori ei kõneta?

Stseen Zuga ühendatud tantsijate lavastusest „Meelekolu”, kus noorel vaatajal peab olema piisavalt fantaasiat, et mõista kujundliku liikumise keelt. Foto: Jana Küppar

Vähe on õpilasi, keda IT kõige uuemad avastused ei huvitaks. Sellega võrreldes on nende huvi kõige uuema kunsti vastu üsna leige. Kuidas noori ka kunstivaldkonnas tänapäeva tuua?

Seda küsimust arutasime Õpetajate Lehe vestlusringis, kus osalesid Anneli Oidsalu (Prantsuse lütseumi kirjandusõpetaja), Kai Valtna (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti programmijuht ja tantsuteooria lektor), Triin Vallsalu (Saaremaa ühisgümnaasiumi huvijuht) ja Triinu Aron (Sõltumatu Tantsu Lava, STL, juhataja).

Vestlusringi sissejuhatavas osas tõdeti, et tänapäeva kunstnike tööde näitustel on rahvast kahetsusväärselt hõredalt, erinevalt näiteks traditsioonilistest maalinäitustest, kus on vaatajaid murdu. Samas seisus on nüüdistants. Etendusi pole vähe, kuid vaatamas käivad neid peamiselt tantsufriigid. Pärast viiendat-kuuendat etendust on saalid juba hõredad, hoolimata sellest, et nüüdistantsu saalid on väiksed. Klassikaline ballett on mitu korda populaarsem.

Anneli Oidsalu: „Olen mõnigi kord tajunud, et olen vabameelsem ja avatum kui paljud mu õpilased. Noored on mõnikord hämmastavad konservatiivsed, näiteks moodsale teatrikeelele eelistavad nad traditsioonilisemat. Samamoodi on kujutava kunstiga. Miks on siis noored kunsti valdkonnas „ajast maha jäänud”? Selle kohta pakuti vestlusringis üsna veenvaid selgitusi. Mõned näited.

• Traditsioon on see, et teatris vaadatakse „Luikede järve” ja „Giselle’i”, mitte nüüdistantsu.
• Tihti lapsed isegi tuleksid nüüdistantsu vaatama, kuid õpetajat see ei huvita.
• Paljud õpilased ei tea sedagi, mis on nüüdisteater. Kui ei tea, siis ei oska ka huvi tunda.
• Kooli õppekavas on põhirõhk kunstiajalool, mitte tänapäeva kunstil. Sellepärast kaasaegne kunst ei kõnetagi.
• Õpetajal on raske oma klassi kaasaegse kunsti näitusele viia, sest koolipäevad on pikad ja pärast tunde on õpilased muusika-, kunsti- või moekoolis või trennis.
• Õpetaja ei saa õpilaste nüüdiskunsti näitustele ja etendustele viimise eest töötasu.
• Paljud lapsed ei saa nüüdistantsu ringis käia, sest see on tasuline.
• Nüüdistantsu ja kaasaegse kunsti huviringile on raske juhendajat leida.
• Põhjamaades saavad õpilased käia nüüdistantsu etendustel ja näitustel tasuta, kulud katab kohalik omavalitsus. Eestis tuleb selle kõige eest õpilasel maksta. Kui palju maksab näiteks Saaremaa õpilasele Eesti kaasaegse kunsti muuseumi (EKKM) külastamine? Kui hea meelega küsib õpetaja õpilastelt selleks pikaks sõiduks raha?

Anneli Oidsalu oletas, et noorte huvi tänapäeva kunsti vastu jahutab ka üsna levinud halvustav suhtumine sellesse. Näiteks Jaan Toomiku loomingust võetakse tema kõige erandlikum töö ja väidetakse, et mitte ainult tema enda kogu looming, vaid ka kõigi teiste tänapäeva kunstnike tööd on kõik täpselt niisamasugused. NO99 teatri etenduse „Kõnts” kohta on Oidsalu kuulnud üleolevat hinnangut, et näitlejad aelevad seal lihtsalt poris ja see pole enam teater. Üks meie erakond on algatanud isegi NO99 rahastamise lõpetamise kampaania. Kui selline suhtumine jätkub, ei lähe paljud nüüdisteatrit ja -kunsti vaatama ega saagi teada, et teatris võib anda sõnumit edasi ka liikumisega, videokaadritega, helidega ja mitte ainult sõnaga. Mida ette võtta, et sellist suhtumist murda?

Arutelud! Arutelud! Arutelud!

Vestlusringis tõdeti, et teatrid, näituste korraldajad, muuseumid jt on hakanud viimasel ajal aktiivselt tegutsema, et noorteni jõuda. Nii saavad koolide huvijuhid ja ka eesti keele õpetajad pidevalt e-kirju, kus neid kutsutakse koos õpilastega uusi filme vaatama, kaasaegse kunsti näitusi avama, osalusteatrisse kaasa lööma, loovalt kirjutamise õpituppa kirjutama, muuseumitundides osalema jne. Vahel on kutseid nii palju, et õpetaja ei jõua neid kõiki läbigi lugeda.

Triinu Aron märkis, et Sõltumatu Tantsu Lava on üks nendest teatritest, kes võtab koolidega ise kontakti. Nad korraldavad juba kolmandat hooaega oma etenduste järel arutelusid ja kutsuvad pedagooge nendes osalema. Lisaks alustatakse sel hooajal noortele ja õpetajatele suunatud nüüdistantsuteemaliste loengutega. Tänu sellele on juba leitudki õpetajaid, keda nüüdistants huvitab ja kes toovad ka oma õpilasi etendusi vaatama.

Anneli Oidsalu lisas, et niisamuti kutsub ka VAT Teater õpetajad oma uusi lavastusi vaatama ja etendustele järgnevates töötubades osalema. Õpetajale pakutakse seal kringlitki. Kui etendus ja arutelu õpetajale meeldib, siis läheb ta seda ka koos oma klassiga vaatama. Anneli Oidsalu on ise ka mõnikord nii teinud. Lisaks VAT Teatrile pakub ka draamateater õpetajatele tasuta etendusi ja arutelusid.

Stseen Sveta Grigorjeva lavastusest „Femmaaž”.
Foto: Hirohisa Koike

Kai Valtna pidas väga tähtsaks, et kaasaegset kunsti saadaksid arutelud, sest ainult see teos, mille üle käib arutelu, hakkab päriselt elama. Ta lisas, et mõned koolinoored võivad just aruteludel kuulda nende jaoks uskumatuid asju. Näiteks seda, et etendus ei peagi kõigile meeldima ja kõigil ei peagi olema etenduse kohta täpselt ühesugune arvamus.

Triinu Aron lisas, et õpetajale endale on etenduste arutelud kasulikud. Nii saab ta lahti hirmust, et etendus mõnele õpilasele ei meeldi. Ta hakkab pidama seda loomulikuks. Suhe etendusega on ju väga isiklik. See ongi kunsti mõte, et igaühel on teosega oma suhe.

Kai Valtna ütles, et avalikud arutelud julgustavad noori oma arvamust välja ütlema. Kui ta ise vaatas keskkooliõpilasena Bondartšuki lavastatud „Sõda ja rahu”, oli ta filmist vaimustuses, kuid ei julgenud seda välja öelda, sest klassikaaslaste arvates oli film vilets. Arutelud aga julgustavad just oma isiklikku arvamust välja ütlema.

Kai Valtna lisas, et arutelude käigus hakkavad noored mõistma sedagi, et kunst on üks väheseid valdkondi elus, mis ei moraliseeri. Kunstis saab noor inimene täiesti ise otsustada, mis on õige ja mis vale. Kui mõni õpilane ei salli autoriteete, siis võiksid õpetajad talle just nüüdisteatrit ja sealseid arutelusid soovitada.

Triinu Aron toonitas, et kui teater tahab inimeste usaldust võita, siis peavad olema etenduste arutelud niisama huvitavad kui etendus ise. „Meil alguses mõned õpetajad kahtlesid, kas on vaja just äsja nähtud etendusest kohe uuesti rääkima hakata. Kui esimene arutelu neile meeldis, siis tulid nad ka järgmisele arutelule ning rääkisid teistelegi õpetajatele, et oli huvitav, ja nii see traditsioon süveneb.”

Tantsukunst kui sport?

Vestlusringis sedastati, et õppekava on ülekoormatud ja tänapäeva kultuuri tuleb koolipäevadesse jõuga vahele pressida. Küsiti, miks ei võiks olla tunniplaanis tänapäeva kultuuri tundi. Radikaalsema ideena pakuti igasse nädalasse välja koolipäev, mille jooksul käiakse näitustel, etendustel, muuseumides, töötubades, tehakse projekte jne. Üks järeldus oli, et nüüdistantsus tuleks teha koostööd kehalise kasvatuse õpetajatega.

Kai Valtna: „Nüüdistants ei jõua kümne aastagi pärast iseseisva või valikainena õppekavasse. Kuid kehalise kasvatuse tundi võib ta jõuda küll. Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud on olnudki koos kehalise kasvatuse õpetajatega töörühmas „Tants kehalise kasvatuse tunnis” ja seal on tuntud huvi ka tänapäeva tantsu vastu. „Meie tudengid käivad Viljandi gümnaasiumis praktikal ja tutvustavad kehalise kasvatuse tundides ka nüüdistantsu. Praegu tehakse uut kehalise kasvatuse õppekava. Usun, et asjad lähevad paremaks ja seal ei ole enam ainult kaugushüpe, vaid on ka emotsionaalset kehalist liikumist, kaasaegset loovtantsu, tänapäevast tantsumõtlemist,” ütles Valtna.

Triinu Aron: „Meie viimane lavastus on „Meelekolu”. Lapsed õpivad seal oma emotsioone ja tundeid ära tundma. See etendus seostub siiski pigem kirjanduse kui kehalise kasvatusega, aga kui kehalise kasvatuse õpetajad tulevad kaasa, siis miks mitte. Tegelikult oleks muidugi parem, kui nüüdistantsu õpetaksid tantsuharidusega inimesed, kuid neid on väga vähe.”

Kai Valtna: „Üle kümne tantsuõpetaja aastas Viljandi kultuuriakadeemia välja ei suuda lasta ja rohkema jaoks ei piisa ilmselt ka huvilisi. Alles hiljuti tõstatas Hirvo Surva koorijuhtide töö tasustamise teema – entusiastid on jäänud vanaks ja noored selle palga peale enam ei tule. See käib ka nüüdistantsu õpetajate kohta. Juba esimesel tunnil öeldakse tantsueriala tudengitele, et sellega nad rikkaks ei saa. Kindlasti on neile juba enne õppima tulekutki püütud selgeks teha, et mõni teine eriala tooks rohkem sisse. Need on tõelised friigid, kes kõigest hoolimata tantsu õppima tulevad.”

Anneli Oidsalu: „Nad õpivad seda, mis neile meeldib, kuid nad on õppinud igaks juhuks ka midagi muud, mis äraelamiseks raha sisse toob. Mõnigi tantsija on ühtlasi aeroobikatreener, tean semiootikut, kes on olnud massöör jne.”

Triin Vallsalu: „Nüüdistantsu õpetajad võiksid olla kooli huviringide juhendajad. Nii saaksid nad huvitegevuse kaudu lastele nüüdistantsu tutvustada. Aga selliseid ringijuhendajaid on Tallinnast kaugel üsna keeruline leida.”

Kai Valtna: „Enamik kultuuriakadeemia tantsu eriala lõpetanutest töötab päeval koolis ja teeb õhtul etendust. Võimalik, et viie aasta pärast väsivad nad ära ja lähevad koolist minema. Aga nad ei võta koolis töötamist karistusena. Nad ei ole õnnetukesed, kes peavad tantsutunde andma. Samas on nad oma postmodernistliku mõttelaadiga koolis üsna üksinda ja mõttekaaslaste puudumist ei ole kerge taluda.”

Fantaasia jääb loogikale alla

Noorte fantaasia ei hakka tööle – see on üks põhjus, miks tänapäeva kunst neid piisavalt ei kõneta, tõdeti vestlusringis. Noortel on raske kunstilist kujundit lahti mõtestada. Ent eesti kultuur on äärmiselt sõnakeskne, räägitakse väga täpsest sõnakasutusest, teksti loogilisusest, sõna mõjust jms. Albert Einstein on aga öelnud, et fantaasia on tähtsam kui loogika, sest loogikal on kindlad piirid, fantaasia on piirideta.

Kai Valtna: „Mittesõnalised kunstid on Eestis just sellepärast tagaplaanil, et neid on raske sõnastada. Inimesed ei usu, et hea kunst võib olla tehtud ka mingist muust materjalist kui sõna. Me selgitame isegi tantsu eriala tudengitele terve esimese poolaasta, et tantsus ei saa ühegi stseeni kohta anda ühtainust ja ainuõiget selgitust, sest tõlgendusi on niisama palju, kui palju on vaatajaid. Kunstilise kujundi mõte selles ongi, et igaüks saab sellele omaenda tähenduse anda ja nii on kujund igaühele lähedane ja tähendusrikas.”

Anneli Oidsalu: „Tegelikult aitavad just kunstilised kujundid, heli ja pilt teinekord ka sõnalist kunsti paremini mõista. Näiteks Mallarmé „Fauni pärastlõuna” katkend, mis meil lugemikus on, jääb gümnasistidele üsna arusaamatuks, kuid oleme vaadanud YouTube’ist lõiku Nurejevi tantsuetendusest ja animafilmi, mis on inspireeritud Mallarmé tekstist ning kus on kasutatud muusikat Debussy samanimelisest teosest. Nii saab pisut hämar tekst elu sisse, fantaasia hakkab tööle ja faunikesele võib isegi kaasa elada.”

Triinu Aron: „Mul õpib laps klaverit ja õpetaja räägib talle muusikast just piltides, sest muusikat on piltidesse palju lihtsam panna kui sõnadesse. Meie aga pole pildilise mõtlemisega harjunud. Meil on olnud tugev psühholoogilise teatri traditsioon ja ilmselt seepärast arvatakse, et etendus on teksti esitamine laval ja tekstist peavad kõik õigesti aru saama. Tegelikult mõjutavad isegi sõnateatris vaatajat ka lavakujundus, helitaust, valgustus, videoklipid. Alles see kõik kokku moodustab etenduskogemuse.”

Anneli Oidsalu: „Mina olen viinud oma õpilasi võimaluse korral NO99-sse või Von Krahli, sest seal on etendusi, kus ei ole rõhk ainult sõnal.”

Selg ees tulevikku?

Vanasti alustasid kutsekooliõpilased tooli tegemist tooli ajaloo põhjalikust uurimisest. See oli neil teooria. Millal tool kasutusele võeti, missuguseid toole on läbi ajaloo tehtud jne. Praegu uuritakse tooli ajaloo asemel kõigepealt tänapäeva kõige mugavamaid ja tervislikumaid toole, süvenetakse ergonoomikasse. Samal ajal meie kunstihariduses alustatakse endiselt Vana-Egiptuse kunstist ja jõutakse heal juhul impressionismini – siis on tunnid otsas. Tänapäeva kunsti ja mõttelaadini ei jõuta. Miks ei võiks hakata kunsti õppima just nüüdiskunstist, minnes seejärel tasapisi ka mineviku kunsti suunas?

Triinu Aron: „Üks põhjus, miks õpitakse ainult vanema perioodi kunsti, on see, et mitte kõik nüüdisaegsed maalid, installatsioonid, etendused ei ole nii head, et fantaasia tööle hakkaks. Ja siis mõeldaksegi, et paarsada aastat tagasi osati veel head kunsti teha ja just seda peab tundma õppima. Ka siis tehti keskpärast kunsti, lihtsalt meieni on jõudnud sealt ainult parim.”

Kai Valtna: „Meie õppekavade hierarhia on ikka väga vildakas. Matemaatika on meil kõige tähtsam, siis tulevad keeled ning kõige lõpus on kunst. Ja kunstiõpetuses omakorda on kõige tähtsamal kohal kunsti minevik ning alles kuskil kaugel lõpus on natuke kaasaegset kunsti, kui üldse. Samal ajal on just kaasaegne kunst see, mis aitab meil tänapäeva inimest ja maailma sügavamalt mõista.

Mis puutub lähedasest tänapäevast mineviku suunas liikumisse, siis nüüdistantsu puhul on keha meile kõige lähemal. Kui paned käe vastu kuuma ahju, siis on valus, kui oled kaua kummargil, on raske ennast sirutada jne. Sellised omaenese vahetud kehalised kogemused on nüüdistantsu ehitusmaterjal. Kui laps istub oma nutitelefoniga pikalt sundasendis, siis on seegi kehaline kogemus, mida saab nüüdistantsus kasutada. Võib-olla näitab just see sund­asend kõige paremini, mis on meie elus muutunud.

Kui vaadata tantsu ajalugu ja kunstiajalugu üldse, siis seda on vaja kindlasti tunda, et ei tekiks arvamust, nagu ei oleks enne meid mitte midagi olnud. Samas on väga tähtis, kuidas kunsti ajalugu õpitakse. Juri Lotman on öelnud, et ei saa õpetada kirjandust teoste sisukokkuvõtete põhjal. Seega tuleb ka tantsu ja kunsti üldse õppida neid kogedes. Vaja on süveneda, minna kunstiteose sisse.”

Anneli Oidsalu: „Mina püüan võimaluse korral õpilastega mõnda teosesse põhjalikult sisse minna. Näiteks „Jevgeni Oneginit” olen võtnud õpilastega suure süvenemisega. Lugesime ise, kuulasime Märt Avandi ettekandes lõike sellest. Arutasime, mida keegi tähele pani. Nad tegid märkmeid. Lõpuks hindasingi nende märkmeid. Süvenemisest oli neil palju kasu. „Jevgeni Oneginist” saab kuulata ka ooperit, ühe klassiga käisime Estonias sellest balletti vaatamas.”

Kui vaataks nüüdistantsu videona?

Kirjandusõpetaja loeb enne kirjanduse õpetamist kõigepealt ise raamatud läbi. Kas tantsust huvitatud õpetaja ei võiks kõigepealt vaadata nüüdistantsu etendusi videost? Aja kokkuhoid oleks suur.

Triin Vallsalu: „Ainuüksi video vaatamisest ilmselt ei piisa, sest arvutil puudub teatrisaali maagia. Lisaks vaatab inimene arvutist etendust üksinda, kuid teatris vaadatakse paljukesi koos ja see on hoopis teine asi.”

Kai Valtna: „Kui õpetajatele ja õpilastele nüüdistantsu propageerida, siis tasuks videote asemel mõtelda pigem programmile „Mõtlevad tantsijad”. Selles muudavad koreograaf, lavakujundaja, helitehnik ja valgustaja klassiruumi etendusruumiks. Nii tekib õpilastel teatri tunne, mis on iga etenduse puhul väga oluline. Meie üliõpilased on teinud seda programmi Viljandi maakonna koolides ja neid on hästi vastu võetud.”

Triin Vallsalu: „Kaugemate koolide jaoks on välja töötatud programmid „Teater külla”, „Teater maale” ja „Tants maale”. Lapsed saavad bussitoetust, et tulla Tallinna etendusi vahetult kogema, või etendajad toetust etenduse väljaviimiseks oma teatrisaalist.”

Anneli Oidsalu: „Olen nõus, et nüüdiskunsti peab eelkõige vahetult kogema – muidu fantaasia tööle ei hakka. Aga pärast vahetut kogemist võib küll ka videoid vaadata. Minul käib tütar tantsuringis ja tema vaatab videosalvestusi suure huviga.”

Albert Einstein kujutlusvõime tähtsusest

• Intelligentsuse tunnus on kujutlusvõime, mitte teadmised.
• Kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised.
• Loogika viib sind punktist A punkti B, aga kujutlusvõime viib kõikjale.
• Kui tahad, et su lastest kasvaksid intelligentsed inimesed, siis loe neile muinasjutte. Kui tahad, et neist saaksid veelgi intelligentsemad inimesed, siis loe neile veel rohkem muinasjutte.
• Haridus ei ole faktide õppimine, vaid mõtlemise harjutamine.
• Haridus on see, mis siis järele jääb, kui koolis õpitu on unustatud.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas paremini kõnetada?

Triinu Jürves

Triinu Jürves, kunstiõpetaja ja kunstnik:

Kaasaegne kunst kõnetab noori väga hästi. Tihti palju paremini kui kunstiajalugu, sest see räägib ju asjadest ja ajastust, mida nad omal nahal kogevad. Kust võetakse, et ei kõneta? Aga loomulikult peavad nad selleks näitustel käima. Kunsti vaatamine on samasugune vaimne töö nagu raamatute lugemine või teatrietenduste vaatamine ja vajab harjutamist. Peab minema galeriisse, olema seal valmis kaasa mõtlema, lugema saatetekste, vajutama mingeid nuppe, minema kuhugi sisse jne. Avatud peab olema. Mitte nii, et lähen korraks vaatan ja annan hinnangu, kas on ilus või kole – see on kõige rumalam asi, mida näitusel saab teha. Kunstniku eesmärk on oma idee kuidagi vaatajani tuua, ta otsib selleks võimalusi, proovib eri vormilahendusi. Ja kui vaatajal tekib mingi mõtte­seos, meenub midagi oma elust vms, siis on loodud võimalus suhtluseks. Vaataja ei pea kõigega automaatselt nõus olema, ta võiks nähtuga lihtsalt suhestuda. Muidugi on ka kunstiteoseid, mis võivad mõjuda eemaletõukavalt, lausa hirmutada vms, aga siis võikski analüüsida, miks see nii on.

Minu õpilastele oli näitustel käimine kohustuslik. Nad pidasid näituste kohta päevikut ja said selle eest ka hindeid. Mõni kirjutas nähtud näitustest esseesid. Kellele kirjutamine oli raske, joonistas selgitavaid skeeme, mõni kirjeldas oma emotsioone, väga erinevas vormis võis analüüsida. Minul oli neid päevikuid põnev lugeda ja ma kirjutasin sinna alati ka oma kommentaare, mis olid jälle neile huvitavad. Selline omapärane suhtlusvorm oli meil. Ajapikku muutus näitustel käimine enesestmõistetavaks ja gümnaasiumi lõpuks sai nendega juba rääkida kaasaegsest kunstist nagu võrdne võrdsega. Tean palju teisigi õpetajaid, kes on teinud näituste külastamise oma õpilastele kohustuslikuks. Mõni annab näitusele mingi küsimustiku kaasa, mõni laseb nähtust ettekande teha jne. Pidev näitustel käimine ja analüüs annab kõvasti tuge ka loominguliste ülesannete teostamisel.

Mart Kangro

Mart Kangro, koreograaf ja tantsija:

Mina pole täheldanud, et noored ei tunneks kaasaegse kunsti vastu huvi. Von Krahli etendusi „Kogudus” ja „Paradiis” on vaadanud gümnasistid suure huviga. Küsimus on ainult see, kuidas neid selliseid etendusi vaatama saada. Enamasti toob õpetaja nad poolkohustuslikus korras kohale. Võib-olla tasuks mõelda, kuidas noortele poolele teele vastu tulla. Neile meeldib, kui esinevad noored. Lavakunstikooli tudengitega tehtud lavastused on kooliõpilastele väga meeldinud. „Kogudus” ja „Paradiis” Von Krahlis suhestuvad publikuga ka vahetumalt kui klassikaline teater. Me anname noortele mõista, et oleme nendega samas ajas ja ruumis. Noored ootavad ka teemasid, millega nad ise parasjagu oma elus tegelevad, et saaks samastuda. Kui noortele vastu ei tulda, siis nad valivad reality show’d, arvutimängud vms – ahvatlusi on küllaga. Mina noorte pärast siiski ei põe – varem või hiljem leiavad nad tänapäeva kunsti üles. Mures olen pigem täiskasvanute pärast, kes kaasaegse kunsti teemal ärplevad ja lahmivad. Nad võiksid ikka mõista, et kaasaegne kunst on täpselt niisama keeruline kui klassika ja eeldab ka sama häid oskusi, läbinägelikkust, professionaalsust.