Mis on hariduses 21. sajandi Armani?

Mare Rossmann

Rakveres peeti pikka aega diskussiooni selle üle, kas nüüdisajastada riigigümnaasiumi tarbeks Rakvere gümnaasiumi ajalooline hoone või ehitada uus koolimaja. Esimese versiooni pooldajate põhiline argument oli, et Alar Kotli projekteeritud Rakvere gümnaasiumi hoone on tõeline 20. sajandi Armani ja annab uuele koolile väärikust juurde. Uue koolihoone pooldajad arvasid, et ka tänapäeval on häid arhitekte ja meil on unikaalne võimalus ehitada 21. sajandi Armani, mis arvestaks muutunuid keskkonna ja uute õpisuundadega.

Koolimaja on oluline, aga sisu on siiski tähtsam. Küsisin ühelt kogenud koolijuhilt, millised on kõige suuremad muutused taasiseseisvunud Eesti hariduselus. Ta hakkas naerma ja ütles: vanasti anti raha, et mitte keskkooli sulgeda, nüüd antakse raha, kui gümnaasiumi kinni paned. Aga tõsinedes lisas, et muutused on muidugi suured. Tänapäeva märksõnad on noorus ja kiirus. Paljud muutused on tehtud rutates, aga inimene vajab aega muudatustega kohanemiseks. Mõnikord võib selleks kuluda terve inimpõlv. Rahvatarkus ütleb, et pea hoogu ja ära istu tõlda enne, kui hobused pole ette rakendatud.

Uued õppesuunad ja õpikäsitus

Uued õppesuunad on sellised, et inimesed ei õpi enam konkreetset elukutset, vaid omandavad terve hulga pädevusi, mis võimaldavad neil teha karjääri mitmes elukutses. Ma ei ole kindel, et see mudel ka õpetaja puhul sobib.

Masinõppe kiire areng tekitab juurde vaba aega ja selliste elukutsete esindajaid nagu toitumis- või elustiili nõustaja või personaaltreener vajatakse rohkem.

Optimistid arvavad, et tehisintellekti ei pea kartma ega armastama. See on lihtsalt andmete ja info haldamisvahend. Pessimistid ütlevad, et on viimane aeg hakata kosmosest endale uusi elupaiku otsima. Soomlastel oleval selline pilootprojekt: kutsekoolis õpitakse üldaineid, nt keemiat ja füüsikat nii palju, kui on tarvis seoses õpitava erialaga.

Eeskuju on parim kasvataja

Eesti haridus on läbi aegade toiminud nii, et õpilase õpetamine, temast inimese ja isiksuse kujunemine on aset leidnud pühendunud ja motiveeritud õpetaja mõjuväljas. Kahetsusväärselt on õpetaja roll eeskuju ja innustajana aasta-aastalt vähenenud.

Viimased 25 aastat olen töötanud perefirmas Rosmanni autokool õppejuhina. Oleme koos abikaasa ja kaksikutest poegadega koolitanud üle 5000 mootorsõiduki juhi. Olen selles ettevõttes sääsk, kes istub härja sarve peal ja hüüab, et küll me ikka kündsime. Ometi on see andnud mulle võimaluse heita pilk tänapäeva noorte mõttemaailma. Siiski ei tunne ma neid nii hästi, et võiksin öelda, kes on nende eeskujud ja iidolid.

„Ärge mitte lootkegi. Meist ei saa kunagi nõtkuvate põlvedega autoriteetide kummardajaid,” ütles üks noormees. Tänavu lauluväljakul Ruja kontserti kuulates meenus mulle Ruja esinemine vene ajal Rakvere 1. keskkooli aulas. Õpilased läksid sellest nii pöördesse, tõusid toolidele püsti ja karjusid. Sain aru, et mina seda olukorda enam ei ohja. Minu kimbatust märkas Urmas Alender ja ütles: „Kui te pärast lõpulugu korralikult koju lähete ja oma õpetajale rohkem peavalu ei valmista, siis ta kutsub meid jälle. Ja me tuleme.” Kõik laabus. Kui Karl-Erik Taukar ütleb, et septembris me ei joo, siis mina ei tea, kui paljud noored tema üleskutset järgivad.

Õmblusteta kool

President Kersti Kaljulaid on toonud kasutusele mõiste „õmblusteta ühiskond”. Milline oleks õmblusteta kool? Kas selline, kus õpetajad, õpilased ja lapsevanemad ning kogukond lepivad kokku, milline on nende unistuste kool, ja asuvad siis koos oma unistust ellu viima? Päris riikliku sekkumiseta ma seda ei kujuta. Aga liikumine kooli suunas, kus oleks vähem õmblusi ja traagelniidid poleks nii nähtavad, on samm õiges suunas.

Õpetaja eneseokupatsioon

President rääkis ka eneseokupatsioonist. Õpetaja räägib aastast aastasse enam-vähem samasugust juttu ja kui ta seejuures suhtleb temaga sarnaseid põhimõtteid jagavate kolleegidega, võib juhtuda, et ta takerdub vanadesse mõttemallidesse ja tõrjub uusi lahendusi.

Õpetajaskond vananeb ja vanemas eas inimene kaldub arvama, et kui üks asi veel hästi töötab, pole vaja teda torkida. Las ta siis olla. Noortel on riskijulgus lõhkuda veel töötavaid mudeleid. Ja kuigi ebaõnnestumise protsent on suur, ei kohuta see neid, sest esimesel korral ei peagi kõik õnnestuma.

Muutumise võimalikkus

Mina ei usu, et inimene on võimeline endast täiesti uut versiooni looma. Sa võid ju õppida, kuidas juba kahe sekundi pärast ebameeldiv emotsioon tagasi saata, aga ta ei kao kuhugi. Vaikimisse surutud emotsioon on ohtlik. See on sama, kui püüda uputada oma mured viinaklaasi. Nad oskavad ujuda ja on varsti pinnal tagasi. Lootus teha väike klikk iseendas – ja oledki uus mina, on enesepettus. Meie minevik kleepub meie külge nagu riie, mis jääb sinna ka siis, kui uued riided peale ostame. Meeleparandus on võimalik teatud piirini. Margaret Thatcher on öelnud, et teie võite muutuda, aga daamid ei muutu kunagi. Küllap mõtles ta seda, et igas inimeses peab olema midagi, mis ei allu muutuste tuultele.

Ants Parktal on avaldanud mõtte: öeldakse, et maailm on muutunud. Aga see ei ole nii. Inimene on omas meeles muutunud. Keegi ei saa meid muuta, kui me ise hääletu alistumise talumatute muudatustega nõus ei ole.