Mulgimaa noorima õpetajaskonnaga gümnaasiumil täitus 60 aastat

August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi kroonik, endine koolijuht, kauaaegne õpetaja ning kodu-uurija Margus Mõisavald on kogunud koolimuuseumisse kogu Karksi-Nuia hariduse ajaloo. Ta juhendab õpilaste uurimistöid ja viib läbi muuseumitunde. Fotod: Heiki Raudla

Lõuna-Viljandimaal asuvat August Kitzbergi nimelist gümnaasiumi iseloomustavad viljakad kultuuri- ja sporditraditsioonid, soodne õpikeskkond, head huvitegevuse võimalused ning pilk tehnoloogia tulevikku.

Seda, mille poolest August Kitzberg Eesti kultuuriloos silma paistab, teavad meist kindlasti paljud. Märksa vähem leidub aga neid, kes oskavad arvata, kus asub August Kitzbergi nimeline gümnaasium. Tartus, Viljandis, Pärnus? … Eksite.

„Arvatakse ikka, et Tartus või mõnes teises suuremas linnas,” tunnistab kooli direktor Jaak Israel, kelle sõnul on tulnud nii mõnelegi üllatusena, et kool asub keskustest päris kaugel.

Kes veel ei tea, siis August Kitzbergi nimeline gümnaasium asub Viljandimaa lõunaosas Karksi-Nuias, Halliste ürgoru kaldal. Eesti haldusjaotuses toimuvate muudatuste tõttu asub kool 24. oktoobrist Mulgi vallas. Ajaloost teame, et mulgid on tuntud oma nutikuse, jõukuse ja hariduslembuse poolest. Nii on ka uue Mulgi valla territooriumil neli kooli, millest kaks on gümnaasiumid.

Käimasoleval nädalal tähistab Karksi-Nuia keskkool, praeguse nimega August Kitzbergi nimeline gümnaasium, pidulikult oma 60. aastapäeva. Kavas on nii tõrvikujooks, pidulikud üritused kui ka vilistlasperede spordipäev. Kooli ajaloo ja praeguse valdusega tutvudes ei saa jääda märkamatuks Karksi-Nuia koolirahva spordilembus ja head spordi harrastamise võimalused.

Mitte ainult sport

Kooli kõrval laiub 2012. aastal euroraha kaasabil rekonstrueeritud staadion, on korralik ujula, mille juurde kuulub ka lastebassein ja spaa, avar värske puitpõranda ja elektroonilise tablooga võimla, korralik jõusaal ja maadlustuba, kus ripub ka poksikott. See kõik loob sportimiseks head võimalused nii õpilastele kui ka teistele kohalikele elanikele.

Direktori hinnangul on Eesti klimaatilistes tingimustes korralik ujula igati õigustatud ja pole hirmu, et see jõude seisaks. Koolile lisab sportlikkust seegi, et praegune direktor Jaak Israel on ka ise õppinud kehakultuuri ja töötanud koolis kehalise kasvatuse õpetajana.

Rääkides August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi eripäradest, tõstab Jaak Israel spordi kõrval esile ka mitmekülgset tehnoloogiaõpetust ja nii materiaalset kui ka vaimset valmisolekut digipöördeks. Rahulolevalt tõstab direktor esile projekti „Mulgimaa tehnoloogia õppekeskus” loodus-, täppis- ja tehnoloogiateaduste huviringe, mis hõlmavad tegevust kõikides vanuserühmades õpilastele. Näiteks võib tuua robootika, elektroonika, väikeste teadlaste huviringi, praktilise keemia, füüsika ja bioloogia ringid.

Peale kõige muu ei saa jätta märkimata kooli laulu- ja rahvatantsu traditsioone. „Vahele pole jäänud üksi laulu- ega tantsupidu ja meie koosseis on alati esinduslik olnud,” rõhutab direktor.

Augustid filmilinal

Direktor märgib, et gümnaasiumiosas on õppesuundade asemel laiapõhjaline valikkursuste pakett, kus õpilased saavad valida endale meelepärase ligi 40 valikkursuste seast. Loodus- ja reaalainete kõrval saab õppida näiteks Mulgi keelt ja kultuuri, meediat, filmindust ja fotograafiat. Õpilaste näitlemis- ja lavastamisoskus leiab eksponeerimist Augustite galal, mis toimub aasta lõpul ja mis on sisuliselt kooli filmifestival. Kui varem esitati üritusel näidendeid, siis nüüdseks on tehnoloogia areng avanud võimaluse panna oma anded proovile filmikunsti vallas.

Noorte edasiste valikute kohta selgitab direktor, et veerand gümnaasiumilõpetanutest valib õpingute jätkamiseks akadeemilise kõrghariduse suuna, 40 protsenti rakendusliku kõrghariduse ning ülejäänud suunduvad kutseõppesse. Õpilastel aitab valida kooli koostöö nii kõrgkoolide kui ka kohalike ettevõtetega, aga ka Polli aiandusuuringute keskusega.

„Oleme piirkonna kõige noorema õpetajaskonnaga kool,” tõdeb 300 õpilasega kooli direktor Jaak Israel reipalt. „Meie tunnuslause on „Parimate võimaluste kool” – see käib nii õpilaste kui koolitöötajate kohta.”

Suurimaks väljakutseks peab direktor kooli konkurentsivõime hoidmist gümnaasiumina. Kooli taset hindab ta heaks, oma kooli iseloomustuseks ütleb: „Me oleme tugev Eesti keskmine kool.”

Haridust alates 17. sajandist

• Esimene kool alustas Karksi mail tööd juba 1688. aastal.
• Aastal 1724 asutati Karksisse köstri ametikoht. Esimesed andmed selle kohta, et Karksi köstrimajas töötab kool, pärinevad 1736. aastast. Õpetajaid olid seal kaks: Karksi köster Johann Lange ja tema Halliste kolleeg Martin Lippart. Koolist anti mõningane lugemisoskus, õpetati piiblilugu ja laulmist.
• 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel loodi ridamisi küla- ja vallakoole. Näiteks avati 1840. aastal Karksi kolmeklassiline vallakool, mis hakkas 1855. aastal tööle Nuias; 1850. aastal asutati köstrimajja kirjutuskool; Karksi kihelkonnakool rajati 19. sajandi teisel poolel. 1873. aastal ehitati Nuia koolihoone, mis põles 1891. aastal teadmata põhjustel maha. Samal aastal ehitati vanale vundamendile uus maja, mis on tuntud nn Luuka majana. 1847. aastal asutati Nuias ka vene õigeusu kihelkonnakool, mis kuni koolihoone valmimiseni 1892. aastal töötas erakorterites.
• 1949. aastal töötas kool neljas majas (Aadu, Luuka, Pärnu mnt ja Lossi tänava maja).
• 1957. aastal reorganiseeriti Nuia seitsmeklassiline kool Nuia keskkooliks ja 1960. aastal valmis uus koolihoone 440 õpilasele.
• 1979. aastal ehitati juurde kaks õppekorpust ning 1982. aastal valmisid võimla ja ujula.
• Kõige rohkem õpilasi oli koolis õppeaastal 1986/87, mil hingekirjas oli 852 õpilast, kes moodustasid 30 klassikomplekti.
• 1994. aasta märtsist sai kooli nimeks Karksi-Nuia keskkool. 1995. a nimetati kool ümber Karksi-Nuia gümnaasiumiks ja 1. septembrist 2008 on kool August Kitzbergi nimeline gümnaasium.

Allikas: August Kitzbergi nimeline gümnaasium

MÄLESTUS

Marko Mäetamm, kunstnik, 24. lennu vilistlane, 1984:

Tunne. Oma keskkooliaja peale mõeldes tunnen, et oleks võinud olla ise aktiivsem ja rohkem õppida. Ükski aine mind konkreetselt ei huvitanud ja ega ma polnud vist kõige teravam pliiats karbis ka, nagu öeldakse.

Kuuendast kuni vist kaheksanda või üheksandani tuupisin ma siiski hoolega, sest siis oli niisugune reegel, et neljade-viitega ei pea kevadel eksamit tegema. See motiveeris ja mul olidki neljad-viied. Hiljem see reegel kaotati ja siis ma enam ei pingutanud ka. Kõik, mis vähegi andis, spikerdasin ja kuigi kooli lõpetasin pealtnäha keskmiste tulemustega, oli see ikka puhtast õpetajate armust.

Hiljem olen mõelnud, et võinuksin olla kõvasti aktiivsem, aga ju see siis oligi minu õppetund edaspidiseks eluks. Nüüd tean, et aega ei tohi niisama raisata ja kui midagi teha, siis maksimaalse intensiivsusega või üldse mitte.

Sündmus. No neid episoode oli 11 aasta jooksul ikka päris palju, mis senini meeles on. Paljud ei kannata trükimusta. Osa on naljakad ainult endale ja tolleaegses kontekstis ning praegu ümber jutustades tunduksid ilmselt ülimalt magedad.

Põhilised asjad olid ikka niisugused väikesed vastuhakud süsteemile ehk siis maakeeli lollused, mida me õpetajate kulul tegime. Enamiku peale on praegu piinlik mõelda ja kui ennast nüüd nende vaeste õpetajate nahka panna, siis hakkab kohe kahju. Meie klass oli hästi kokkuhoidev ja kes iganes mingi lolluse käima tõmbas, siis äraandjaid polnud – kõik toetasid ning tulid kaasa. See tegi õpetajate elu muidugi iseäranis keeruliseks. Sest ei saa ju olla, et kogu klass viimseni on süüdi.

Tegemistest meenuvad esimese hooga hoopis niisugused koolivälised asjad, nagu võrridega mööda Nuia ümbruse teid ringiajamine, hiljem paari hea sõbraga põhiliselt raadiost (soovisaatest ja „Kesköömosaiigist”) lindistatud muusikaga diskode tegemine, Polli metsas suusatamine ja jalgrattatrennid. Sinna see õppimise aeg läks.

Isik. Väga raske on kedagi välja tuua, sellega ju automaatselt vähendad kõigi teiste tähendust. Aga loomulikult esimene klassijuhataja Leili Kirik, järgmine klassijuhataja Tiiu Teesalu, matemaatikaõpetaja Õilme Oolo, õpetaja Kilusk, õpetaja Tugi, legendaarne staadionimeister Peeter Lapp oma mootorrattaga jne jne. Siis muidugi esimesed suured sümpaatiad, mõned, eriti keskkooliaegsed, lähedased sõbrad. Ja muidugi need, kes täna juba teistes dimensioonides toimetavad. Meie klassist paraku kolm inimest. Miskipärast mõtled ikka neile rohkem, surm kuidagi müstifitseerib.

Kalle Jents, poliitik ja ettevõtja, 15. lennu vilistlane, 1975:

Tunne. Tagantjärele koolile mõeldes valdavad mind üdini positiivsed tunded. Ei meenu ühtegi kiuslikku õpetajat ega ebameeldivat seika. Keskkooliaeg oli kindlasti üks ilusam periood kogu elus.

Meil oli väga kokkuhoidev ja vahva klass ning väga palju veetsime aega koos ka väljaspool kooli. Kui saime 16 täis, siis enamikul meist õnnestus mingid mootorrattaromud muretseda ja eks siis sai ka klassiõed pära peale võetud ja grüünesse sõidetud. Koolis korraldasime pidusid, meil oli oma klassi poistest bänd ja esineda sai üksjagu. Ja sporti sai ka üsna palju tehtud. Tagantjärele tarkusena oleks võinud nii mõneski aines õppimist tõsisemalt võtta, sest häid õpetajaid, kel midagi olulist anda, oli palju.

Sündmus. Püüdsime tihti midagi lõbusat välja mõelda. Just tol ajal võeti tunniplaani sõjaline õpetus ja seda hakkas andma füüsikaõpetaja Ahto Jänes. Eks talle endale oli ka asi üsna võõras ja meile avanes siis muidugi palju pullitegemise võimalusi. Kui pidime rivisammu marssima, siis leppisime kokku, et marsime kõik vale jalga, ainult üks poistest õigesti. No ja siis oligi nii, et õpetaja noomis poissi, kes tegelikult õigesti marssis.

Kui õpetaja Jänes hakkas meilt nõudma riviõppuseks vormimütside kandmist (ta mõtles muidugi koolimütse, mida kanda väga ei armastatud), siis ühel hommikul tulime tundi nii, et igaühel oli erinev müts: autojuhi kuuenurkne, kapteni valge, barett jne. Minul oli näiteks tübeteika, mille vanem õde oli Usbekistanist toonud. Ahto Jänes kamandas meid kohe joonelt õpetajate tuppa vaibale, aga avanenud pilt oli ilmselt nii naljakas, et teised õpetajad ja ka õppealajuhataja ei suutnud naeru tagasi hoida ja karistada me ei saanudki.

Isik. Meenutan ikka hea sõnaga meie inglise keele õpetajat Tarmo Harjut, kes suhtus meisse mitte kui lastesse, vaid noortesse inimestesse ja rääkis meile asjadest, mida nõukogudeaegne kooliprogramm kindlasti ette ei näinud. Aastaid hiljem oli temaga koos tore vedada Sakalamaa Rahvarinnet. Samuti olen väga tänulik muusikaõpetaja Iivi Harjule, kes märkas minu musikaalsust ja püüdis seda igati turgutada. Täna kuulaksin teda hoopis rohkem ja ei rikuks nii palju korda, nagu kahjuks siis juhtus. Ja muidugi oli väga tugev õpetaja Hermiide Krasohhin, kes oskas nii hästi õpetada sellist rasket asja nagu eesti keele grammatika. Kui tegin sisseastumiseksameid Tartu ülikooli, siis võttis minu eksamit vastu tolleaegne grammatikaõpiku autor. Minu filoloogist õde oli kindel, et midagi head mind ei oota, aga sain kindla viie, ja seda suuresti tänu oma heale õpetajale. Pääsesin kohe ka ülikooli.

Hea meel on, et ka praegune kool on tubli ja edumeelne, annab noortele head haridust!