Õpetaja tööpäev ratastel: Mitme kooli vahet rähklemine võtab reede õhtuks võhma välja

17. nov. 2017 Meelika Mihkelsaar - 2 kommentaari

Eesti teedel vurab rohkelt koolibusse, milles veetakse õpilasi. Aga miks mitte võtta kasutusele ka õpetajate bussid või hoopis mobiilsed koolid? Foto: Arvo Meeks / Valgamaalane / Scanpix

 

Mitmes koolis tööl käimine ei ole enam haruldus, sest ühes koolis ei kogune piisavat töökoormust. Õhus on olnud jutt õpetaja ametikohast, kus puuduvaid tunde kompenseerivad muud ülesanded, kuid vähesed koolid on selle idee ellu rakendanud.

Olenevalt inimtüübist võib mustlaselu kas meeldida või olla paratamatus, kuid kindlasti väsitab n-ö rändav tööstiil õpetajat ning paneb ka kooli olukorda, kus inimesega ei saa alati arvestada. Oma mõtetest ja muredest räägivad Läänemaa õpetajad Pille (53) ja Leelo (60). Pille on õpetaja kahes koolis, Leelo kolmes.

Kolm kooli nädalas vurab Leelo läbi autoga, Pille lippab enne tundide algust ja pärast tundide lõppu bussi peale. Pinget tekitavad mõlemad olukorrad: kuidas on liiklus, kas jõuan, mis toimub bussiühendusega?

Pille, kellel on mitme kooli vahet käimise staaži 15 aastat, meenutab, kuidas aastaid tagasi õppeaasta keskel teatas bussijuht: „Järgmisest kuust see buss enam ei sõida!” Uudis ei olnud veel lehes ilmunud. Pille töö sõltus otseselt bussiliiklusest. „Helistasin kohe direktorile ja teatasin, et pean nüüd töökoha üles ütlema. Direktor ütles, et kevadel mõtleme edasi, aga seni võtab iga kord, kui mul tund lõpeb, tema või majandusjuhataja mu auto peale ja sõidutab teise kooli.”

Vahelduv kollektiiv

Tuleb välja, et ühest kohast teise liikumine on n-ö külalisõpetajale ainult üks väljakutse– väikeseid rõõme ja tõsiseid muresid peitub mujalgi.

Minule meeldib, et ma ei ole väga seotud ühe majaga,” tunnistab Pille. „Arvan, et see tüütaks mind ära. Mitmes koolis ei väsi sa neist ühte tüüpi kolleegidest. Meil on kõigil oma kiiksud, sa ei jõua ise teisi ära tüüdata ja teised ei tüüta sind ka. Selline elu on vaheldusrikkam, ainult et pean kogu aeg logistik olema. Liiklen ju bussiga.”

Leelo töötab praegu kutsekoolis, põhikoolis ja täiskasvanute gümnaasiumis ning näeb põhiprobleemi eelkõige selles, et tunneb end kohati nagu hunt Kriimsilm. „Uute õppekavadega on kutsekoolis niimoodi, et loodusainest annan ma bioloogia ja geograafia poole ja ka sotsiaalaine on osaliselt minul,” sõnastab ta oma muret. „Siis on veel täiskasvanuõpe kutsekoolis, pärast seda põhikool. Täiskasvanute gümnaasiumis annan geograafiat. Põhimõtteliselt tegutsen igas süsteemis ja mitme ainega, see killustab väga.”

Leelo alias hunt Kriimsilm jätkab: „Sa pead märkmikku väga täpselt täitma, sest kõike vajalikku ei suuda meeles pidada. Tunniplaanid muutuvad, kutsekoolis lausa igal nädalal. Koolides on pidevalt üritusi, tunnid nihkuvad. Lõpuks tulevad väikesed tähelepanematused ja apsakadki sisse, kuigi püüad kõik üles kirjutada.”

Killustatust mäletab ka Pille ajast, mil ta töötas kolmes koolis. „Õpetasin tollal küll ainult keemiat. Õpetasin hommikul põhikoolilapsed ära, astusin gümnaasiumis ainult majast läbi ja läksin sealt kutsekooli, et kokkadele erialakeemiat anda. Ja hakkasin neile rääkima gümnaasiumi kaheteistkümnenda klassi üldkeemiat, sest olin omadega täitsa sassis. Ma ei teinud arvatavasti päevikutki lahti. Ühel hetkel märkasin, et midagi on korrast ära, keegi kaasa ei rääkinud, muidu päris atsakad õpilased. Ja siis taipasin, et olen rääkinud materjali, milleni nemad pole veel jõudnud, võib-olla ei peagi jõudma. Viisin jutu mingi siduva ülesande peale, õpilased ei saanud minu veast tegelikult arugi,” meenutab Pille.

Mina ei sõidaks, kui ei peaks,” tunnistab Leelo. „Ma oleksin hea meelega ühes koolis õpetaja ja täidaksin lisaülesandeid. Oleksin oma üldtööaja ja rohkemgi veel ühes koolis. Praegu süda kogu aeg valutab – jälle pean kihutama. Kogu aeg on piinlik.”

Ei sporti ega teatrit

Pille ja Leelo arvavad, et muret teevad mitme kooli vahet silkajad ka koolile. „Ega koolijuhtidele ole see mingi tore asi, kui paljud õpetajad lasevad mitme kooli vahet. Sul on kahest halvast variandist valida natuke parem – vähemalt tund on antud, vajaliku haridusega inimene on klassi ees. N-ö külalisõpetajad tulevad poolest päevast, sõidavad autoga edasi-tagasi, annavad tunnid ära, istuvad autosse või bussi ja panevad jälle minema, sest järgmine kool ootab. Suuri plaane nendega teha ei saa. Nad ei pruugi koosolekule jõuda, sest on parasjagu teises koolis,” nendib Pille.

Leelo mõistab, et koolijuhile teeb tuska õpetaja, kellele ei saa loota rohkem kui tunniandjale: „Sa ei saa selle õpetajaga klassivälises töös arvestada.” Tema sõnul on kutsekoolis see pluss, et kui tead õppekäiku pikalt ette, saad oma tunniplaani klappima panna, plaan ei ole jäik, nagu on põhikoolis.”

Kui aga teater on ikka teisipäeval ja õpetaja tuleb neljapäeval, pole midagi teha. Ka spordipäevaks, koosolekuks kõiki külalisõpetajaid kokku ei kogu, sest nad käivad ju eri päevadel.

Heast südamest ja sunniviisiliselt

Pille sattus viisteist aastat tagasi mitmesse kooli keemiat andma. „Küsiti, kas ma saan tulla tunde andma, nad on hädas. Läksin sellisele teele alguses sellepärast, et raha oli vaja, hiljem oli lastel vaja õpetajat. Nüüd on see juba paratamatus,” tõdeb ta.

Oma vanusele mõeldes nendib Pille: „Viisteist aastat tagasi ma asja koledust ei adunud. Mul on väga mõistvad koolijuhid olnud, Läänemaal on ka selliseid, kes oma õpetajat teiste koolidega jagada ei taha.”

Käinud mõnda aega kolme kooli vahet, väsis Pille sellest lõpuks ära ja jäi õpetajaks ainult kutsekooli. Kutsekoolis oli täiesti võimalik saada keemiaõpetajale nn 1,0 koormus.

Kui Leelo saab praegu kolme kooli peale julgelt täiskoormuse tunnid kätte, siis Pille enam kahe kooli peale ei saa. Oma osa mängib õpilaste arvu vähenemine. Üldaine tunnid on Haapsalu kutsehariduskeskuses üldaine õpetaja käest viimase reformi käigus ära kadunud.

Leelo nendib: „Uute õppekavade tegemisega see olukord ju tekkiski. Olin vabariiklikus komisjonis, kus kutsekooli uusi õppekavasid tehti. Punnisime siis neid uusi õppekavasid teha, enne olid ju nagu üldhariduskooliski õppeained eraldi. Alguses puhuti koolidele hambasse, et üldainete maht ei vähene, need lihtsalt integreeritakse kutseainetesse. Üldaine õpetajad jäävad neid ikka andma. See võis nii ollagi, aga vähesed koolid hammustasid selle pähkli katki ja suutsid mõtte ellu rakendada. Igal juhul läks pool üldainete mahust kutseainete alla ja keegi ei saa enam aru, kes ja mida ta nende tundide arvelt annab.”

Unistuste amet

Ühes koolis olevat juhtunud selline lugu, et majandusjuhataja läks endale palka juurde küsima. Tema pidavat õpetajaid varavalges ühest õppekohast teise sõidutama, kõik oma vabast ajast. Direktor olla öelnud, et õpetajad sõidavad ju ka. Majandusjuhataja, lihtne põhikooliharidusega mees, selle peale vastu: „Õpetajatel on missioonitunne, mina töötan palga eest.”

Väga jätkusuutlik koolide vahet jooksmine ei ole, pealegi miks peaks sellise tee valima noor, kes alles mõtleb õpetajaameti peale või sellel teel esimesi samme teeb. Kuigi 65 on uus 55, on omaette küsimus, kas selles vanuses õpetajal jätkub energiat ja jaksu ka õpilaste jaoks, kui oma osa võtab pidev ratastel olek ja siia-sinna tiirutamine.

Leelo nendib, et kui tema kunagi ülikooli lõpetas, ei olnud õpetajaamet tema kursusekaaslaste hulgas mingi popp amet. Töötas Leelogi esmalt viis aastat mujal, siis läks kooli. Samas tundub kõrvaltvaatajale õpetajatöö kindel ja stabiilne.

Iga reform on nagu ämber jääkülma vett pähe,” nendib Leelo. „Ja niikaua kui mina mäletan, on haridust kogu aeg reformitud. Üks reform pole jõudnud veel tulemusi näitama hakatagi, kui juba tuleb järgmine peale. Ainult reformijad on aegade jooksul vahetunud.”

 


Uulu põhikooli hea kogemus − keemik asendustunde andma

Uulu põhikooli endise direktori Johan Kärbi eesmärk oli, et tunnid saaks antud parimal võimalikul viisil ja lapsed korralikult õpetatud. Paar aastat tagasi kehtima hakanud rahastusmudel andis direktorile rohkem vabadust õpetajatele maksmiseks. Puhverosa annab mänguruumi, mis aitab motiveerida õpetajaid, kes peavad käima mitme kooli vahet. Vana mudeli järgi normkoormust arvestades ei tasu õpetajal paari tunni pärast 20 kilomeetri taha käia. Uus rahastusmudel andis direktoritele rohkem võimalusi leida personali tööle. „Häid spetsialiste on väikestesse maakoolidesse raske leida, kui oled kammitsetud tarifikatsioonide, tunniarvude ja rahaga,” möönab Kärp.

Kes käis meil väikse koormusega, näiteks keemik, seda oli hea panna puuduvat õpetajat asendama, hoolekogu töös osalema, koolilehte tegema jne. Saab koormuse täis, üldtööajal on koolis. Püüdsime leida võimalikult palju lisaülesandeid, et ta saaks rakenduse selle raha eest, mida tahame talle maksta. Vaatasime koos üle, mida ta suudaks teha, ja selle järgi need lisaülesanded tulid. Uulu on väike kool, ülesannete puudust ei olnud, sest lisaülesandeid tuli leida vaid paarile inimesele. Koolijuhina pead hindama olukorda – kui sul on head spetsialisti majja vaja, pead selle eest maksma nii palju, kui sul võimalik on, ja kui seadus sulle selleks ka võimalusi annab ja sa saad anda inimesele lisaülesandeid, siis tuleb leida kompromiss tööandja ja töövõtja vahel. Muidu inimesi naljalt majja ei leia.”

Kärp hindab olukorda, kus palka on võimalik maksta varasemast paindlikumalt, väga heaks, muidu ta oleks mõnest õpetajast ilma jäänud. Hõõrumisi koormuse teemal õpetajatel omavahel ei tulnud: „Direktori ja õpetajate koostöö peab olema hea. Meil teadis igaüks, mille eest keegi palka saab. Ka liikuvate õpetajate koolide direktorite koostöö võiks olla tihedam. Võib tekkida olukord, kus makstakse väga üle või alla. Mõni direktor jääb nii väga halba valgusesse, teine aga on kuidagi liiga hea.”


2 kommentaari teemale “Õpetaja tööpäev ratastel: Mitme kooli vahet rähklemine võtab reede õhtuks võhma välja”

  1. Harri ütleb:

    Väga oluline artikkel. Selliseid õpetajaid on väga palju. Ehk oli ka selline olukord ajendiks, mis mind pani otsustama õpetajatöö hülgamise peale.

  2. Eva ütleb:

    Sõidukulusid aga ükski tööandjatest ei hüvita …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!