Õpi mängides – lapsed armastavad mängida

Usun, et iga õpetaja igatseb, et õpilased tema ainet huvitavaks peaksid. Selleks on suurepärane võimalus, kui õppetöösse põimida mänge, mis tunni põnevamaks teevad. Pea iga oskuse arendamiseks leidub mingi lauamäng ning kõige lihtsam viis last õppima saada on just mängides.

Mängimisoskus on ilmselt üks loomulikumaid asju, mis me sündides kaasa saame ning mida me terve eluea jooksul ei kaota. Algselt on see tihedalt seotud lapse avastamissooviga ning ümbrusega suhestumisega.

Enesele teadmatagi hakkab laps mängu kaudu valmistama end ette tulevaseks eluks − tegelema probleemide lahendamisega, tegema koostööd teistega, arendama analüüsi- ja arutlusvõimet ning motoorikat. Kõik need elemendid aitavad kaasa aju arengule ning lasevad lapsel kasvada emotsionaalselt ja kognitiivselt tugevaks täiskasvanuks, kes oskab ettetulevaid olukordi kriitiliselt hinnata ning leida neile parimaid lahendusi.

Kuid ega enesearendus seal peatu! Ka täiskasvanu ajule mõjub mängimine samamoodi ning seetõttu võib näha ka soliidses eas mängijaid, kes küll enamjaolt naudivad just väljakutseid ning mängu sotsiaalset poolt.

Mängudel on mitmeid vorme: aktiivsed mängud (kull, pallimängud), video- ja arvutimängud ning lauamängud. Viimased arendavad kõige laiemat oskuste spektrit, jagunedes üldjoontes reaktsiooni-, seltskonna-, mälu- ja strateegiamängudeks. Esimene teadaolev lauamäng pärineb ligikaudu aastast 5000 eKr ning ajaga on nende populaarsus ainult kasvanud. 21. sajandil on võimalusi ja uusi lähenemisi lõputult.

Pea iga oskuse arendamiseks leidub mingi lauamäng. Võiduhimu ning haaratus tegevusest on tavaliselt nii suur, et laps ei pane tähelegi, kuidas kasutab oskusi, mida rakendaks näiteks tavaolukorras tema jaoks „igava” matemaatikaülesande lahendamiseks.

Kuna aina suuremaks probleemiks on saanud sõltuvus nutiseadmetest, on lauamäng ka ideaalne vahend, millega kiskuda laps välja virtuaalmaailmast ning pakkuda sellele ahvatlevat alternatiivi, mis aitab ka sotsiaalselt areneda.

Olgem ausad, lapsed armastavad mängida. Seda saab tunni­situatsioonis suurepäraselt ära kasutada, sest peaaegu kõik tekitab põnevust, kui on maskeeritud mänguks. Tasub vaid öelda sõna „mäng”, kui terve klass vaatab sind põlevi silmi ning on läbematusest toolilt peaaegu püsti kargamas.

Olen ise nii õpetaja Kohila mõisakoolis kui ka töötaja Brain Gamesi lauamängupoes. Toon välja neli põnevat mängu, mida saab mitmel viisil õppetöös kasutada, ning variante nende mängimiseks.

„Catan”

„Catani” võib pidada Euroopa lauamängude (lauamängukeeles „eurokate”) lipulaevaks. Selle põhikomponent on strateegilised otsused ning mõnevõrra ka mängijate suhtlus. Näinud ilmavalgust 1995. aastal, on see senimaani peremängudest üks enimmängitavaid lauamänge.

Ülesanne on olla Catani saare parim asustaja − hakata metsikule maale rajama uusi teid ja külasid, koguda maalappidelt kive, vilja, puitu, villa või telliseid – ning ehitada nende abil külasid suurejoonelisteks linnadeks. Võidab see, kes on kogunud külade ning linnade pealt esimesena kümme võidupunkti.

Aga mis siis, kui iga värv on hoopis meeskond – parlamendi ja presidendiga riik, kes peab iga otsuse võtma vastu nii, nagu teeksid seda needsamad võimuorganid? Kas mängijad suudavad jõuda läbirääkimistel üksmeelele? Mis tundeid see tekitab ning kuidas mängijad hakkama saavad?

Neid variante on hea kasutada majandust, ajalugu või ühiskonda käsitledes. Mäng arendab strateegilist mõtlemist, probleemilahendamise oskust ning koostööd.

„Pandemic”

Pandemic on koostöömäng, mis on inspireerinud isegi lauamänge, mis on mõeldud CIA ametnike väljatreenimiseks. Kõigi mängijate eesmärk on ühine − hoida maailmas levivaid haigusi kontrolli all ning otsida neile samal ajal ka ravi. Selleks hakkavad mängijad liikuma mööda maailmakaardil olevaid linnu ning eemaldama haiguskoldeid.

Maailmakaart mängulaual annab võimaluse kasutada „Pandemicut” geograafia õppimiseks, näiteks iga kord, kui mängija reisib uude linna, peab ta ütlema fakti, mis selle kohaga seotud on. Või peavad mängijad tegema ettekandeid kindla kontinendi nakkusohtlikkuse, heaolu ning terviseolukorra kohta. Kuna enamikul inimestest ei ole auditiivne mälu esikohal, on hea kasutada kaarti ka statistiliste andmete meeldejätmiseks.

„Pandemic” arendab geograafiateadmisi, kriitilist mõtlemise ning koostööoskust.

„Oppo”

„Oppo” on tähelepanumäng lastele, kus mängijad peavad vaatama laual olevaid kaarte ning jätma meelde neil olevad pildid. Pärast seda panevad kõik peale ühe mängija silmad kinni ning see keerab ühe kaartidest ümber. Kaardi teisel küljel on sama pilt väikese erinevusega, mida silmad lahti teinud mängijad siis kiiruse peale märkama peavad.

Ühe hea variandina saab põhimängu reegleid kasutades mängida nii, et see, kes erinevuse üles leiab, peab selle ka sõnastama. Samas võib iga laps koostada teatud hulga kaartide põhjal jutu emakeeles või võõrkeeles.

„Oppo” arendab tähelepanuvõimet, keeleoskust ning eneseväljendusoskust.

Loogikakaardid

Loogikakaardid sisaldavad endas viie erineva tasemega ülesandeid, mis põhinevad loogikal ja matemaatikal.

Algselt on kaardid mõeldud ühele mängijale lahendamiseks, kuid sobivad ka lahendamiseks meeskondadega ning kasutamiseks aardejahis, kus iga kaardi lahendus viib järgmise punktini. Samuti on loogika­kaarte hea näppu pista õpilastele, kes teistest varem ülesannetega valmis on saanud.

Loogikakaardid arendavad loogilist ja matemaatilist mõtlemist, tähelepanu ning koostööd.