Õppimist toetav hindamine liikumisõpetuses
Segadused hindamise ja selle kaudu antavate sõnumitega tulevad esile nii õpetajate kui ka õpilaste seas läbi viidud uuringutest.
Liikumisõpetuse eesmärk on anda õpilasele koolist kaasa motivatsiooni, oskusi ja teadmisi iseseisvaks liikumiseks. Hindamise eesmärk on seda toetada. Millisel viisil ja kuidas see toimub, ongi õppeprotsessi võtmeküsimus.
Kehalise kasvatuse kohta on tehtud aastate lõikes mitmeid uuringuid. Läbiv teema on olnud hindamine. Segadused hindamise ja selle kaudu antavate sõnumitega tulevad esile nii õpetajate kui ka õpilaste seas läbi viidud uuringutest. Näiteks 2008. aastal läbi viidud suuremahuline uuring (Raudsepp jt) õpetajate seas tõi välja ettepaneku loobuda numbrilisest hindamisest, ühtlustada hindamiskriteeriume ja lisada soovituslikud hindamisnormid. 2004. aasta uuring „Kehalise kasvatuse õpetamise võimalikkusest Eesti koolides” toob ühe järeldusena välja: „Hindamine ei lähtu õppekava eesmärkidest ega ole kooskõlas oodatavate õpitulemustega. Jätkuvalt esineb normatiivset hindamist.”
Mis selgub uuringutest?
Eespool nimetatud uuringud võivad tunduda küll liiga vanad, et järeldusi teha, kuid 2015. ja 2017. aastal läbi viidud uuringud õpilastega kinnitavad, et ka neile ei ole hindamise eesmärgid alati selged või motiveerivad. 2015. aastal viis Tartu ülikooli liikumislabor läbi fookusgrupi uuringu põhikooliõpilastega. Osales üle saja õpilase. Uuring viidi läbi kuni kaheksa liikmega gruppides, kus õpilastel oli võimalus arutleda ja vastata suunatavate küsimuste kaudu hindamist puudutavatele küsimustele. Selline uuringumeetod valiti saamaks sügavamat teavet, kuidas õpilased hindamist tajuvad.
Tsiteering uuringust: „Mulle ei meeldi kehalise juures see, et õpetaja hindab nii, et paremate inimeste järgi halvemaid ka. Kui just kehaline peaks olema selline tund, kus ta hindab seda ühte last kui inimest, et ta paneb talle selle järgi hinde, kuidas tema kehalised võimed on, mitte selle järgi, kuidas kõige parematel tulemused on.”
Septembris läbi viidud liikumisõpetust tutvustavate maakondlike seminaride järelküsitlusest selgus, et 65,3% vastanutest (n = 193) leiab, et õpilast motiveerib numbriline hinne. Teise kooliastme õpilased ise (n = 152) toovad liikumise juures kõige peamisena välja soovi, et see oleks lõbus ja nad saaksid parandada enda oskusi. See selgus eelmisel aastal Tartu ülikooli liikumislabori pilootprojektist, milles õpilased olid kaasatud õppeprotsessi nii, et neil oli seotud teadmiste omandamine kehalisest vormisolekust, enda analüüs ja eesmärkide seadmine enda vormisoleku parandamiseks ja tegevus selle täitmiseks.
Õpilased said õppeprotsessi jooksul küll kujundavat tagasisidet, kuid mitte hindeid. Pärast kahte kuud vastas näiteks üks õpilane küsimusele, kas tema eesmärk on täidetud: „On küll, sest ma olen nüüd aktiivsem ja jõuan teha korraga rohkem. Mulle meeldib, sest ma olen nüüd õnnelikum.”
Näide ka õpilasest, kes ei täitnud eesmärki, kuid põhjendab seda: „Minu eesmärk on mittetäidetud, sest tahtsin käia iga päev jooksmas, aga käisin ainult 4 korda nädalas.”
Käesoleval õppeaastal küsisime teise kooliastme õpilaste käest fookusgrupi intervjuus õppimise eesmärkide kohta. Küsimusele, miks pannakse koolis hindeid, saime näiteks järgnevad vastused: et näidata, kui tubli sa oled; et vanemad saaksid kodus pahandada, et sul on halvad hinded; et eristada tublimaid ja nõrgemaid; see on õpetaja tagasiside.
Märksõnad, mis anti hindamisele kehalises kasvatuses, olid näiteks: ebaaus, liiga heatahtlik, masendav. Küsimusele, kas hindamine aitab sinu oskusi ja võimeid parandada, läks vastuste hulk väga selgelt eituse suunas (kindlasti ei aita; mul on just jummalast poogen nendest hinnetest). Samast uuringust selgus aga, et õpilased on huvitatud õpetamisest ja kujundavast tagasisidest, mis viiks uute ja põnevate oskuste õppimiseni ja mis puudutab neid, ehk nad näevad, et saavad seda oskust kasutada. Lisaks väärtustavad õpilased, kui nad saavad õppeprotsessi jooksul ise valida.
Maakondlike seminaride järelküsitlustes tõi 77,2% vastanutest välja, et perioodi alguses nähtavad eesmärgid õpilasele ja lapsevanemale aitavad õppimist mõtestada. See teeb õppeprotsessi nähtavaks nii õpilastele kui ka lapsevanematele ja võimaldab vastata küsimusele, millist eesmärki tegevus kannab.
Protsess ja tulemus
Arendades liikumisõpetuse ainekava, oli esmane ülesanne panna õpetajate ja ülikooli inimeste koostöös paika liikumisõpetuse ainekava õpitulemused. Need on õppetöö alus ja nende kaudu hakkavad õpilased saama tagasisidet. Tagasiside andmist toetavad kirjeldused, millisel tasemel õpilane mingis õpitulemuses on. 38,8% vastanutest leidis, et neil ei ole raske kujundavat tagasisidet anda, 29% ei osanud täpselt öelda ja 32,2% leidis, et see on keeruline.
Liikumisõpetuse ainekava järgi on õppeprotsess ehitatud üles nii, et see toetab mitmekülgseid õpitulemusi, mitte üksiksooritust. Järgnevalt on toodud näide teise kooliastme õpitulemustest valdkonnas „Tervis ja vormisolek”. Õpilane nimetab kehalisi võimeid ja seostab neid igapäevase tegevusega; mõõdab ja arendab juhendamisel kehalisi võimeid, analüüsib neid tervise seisukohalt; sooritab kehalisi võimeid arendavaid harjutusi ja tegevusi; kasutab kehaliste võimete mõõtmise tulemusi lühiajaliste eesmärkide seadmiseks ja teeb tööd nende täitmiseks.
Õppeperioodil on seotud nii teadmiste ja oskuste omandamine kui ka pingutus kehaliste võimete arendamiseks ja eneseanalüüs. Nii rahvusvaheliste kui ka Eesti uuringute põhjal on selgunud, et üksiksoorituse hindamine ei motiveeri õpilast ega kujunda õppimist. Lisaks ei ole individuaalse kehalise arengu hindamiseks (hinde panemiseks) kahe soorituse tulemuste kõrvutamine piisav, sest ei peegelda, mida õpilane on õppinud, omandanud; teinud selleks, et ennast arendada. 71% seminaride järelküsitlusele vastanutest leidis, et neil ei ole raske ehitada õppeprotsess üles nii, et õppeperioodi eesmärgid on nähtavad. Seega on oluline mõtestada, millised need nähtavad eesmärgid on ja kuidas need toetavad õppimist ja pingutust just õpilasest lähtudes.
Õpilaste uuringutest selgub, et õppimise eesmärgid on küll nähtavad, kuid väärtustatakse siiski ka üksiktulemust.
Küsimus ei ole niivõrd selles, kas õppeaine on hindeline või arvestatud, vaid milline õppeprotsess toetab õppimist ning selle kaudu motivatsiooni ja arengut. Arengu all on siin mõeldud nii teadmiste ja oskuste omandamist kui ka kehalise vormisoleku paranemist, mitte üksiksooritust tulemusele. Elukestva liikumisharjumuse kujundamisel on oluline väärtustada ka protsessi ehk seda, mida õpilane teeb enda oskuste või võimete arendamiseks. Ja tihti on protsess isegi olulisem kui lõpptulemus, sest õppeaasta jooksul olev õppeperiood võib mõne õpilase jaoks jääda liiga lühikeseks, et jõuda kindlaks ajaks kindlasse punkti.
Väljaspool tunde
Seminaride järelküsitlustest selgus, et juba praegu annab 54,9% vastanutest õpilastele arenguvestlusel infot nende liikumisoskuste ja kehaliste võimete kohta. See on oluline osa õppimise toetamisest.
Lisaks on õpilasele oluline, et ta saaks omandatut kasutada väljaspool tundi. Sellele aitab kaasa liikumist toetav koolipäev ja kooliruum. Näiteks kui õpilane omandab tunnis reketimängude (nt lauatennis, tänavareket) kaudu põhioskused ja saab neid kasutada koheselt vahetunnis (nii sees kui ka õues) koos sõpradega mängides, tekib tal positiivne hoiak.
Tartu ülikooli liikumislabor, haridus- ja teadus- ning sotsiaalministeerium püüavadki leida lahendusi koostöös koolidega, et õpilaste päev koolis toetaks liikumist ja liikumisõpetus annaks selleks olulised oskused ja motivatsiooni.
[…] Õppimist toetav hindamine liikumisõpetuses. Maret Pihu […]