Patumõtted palgasabas
Kaarel Tarand
Juba nädalaid on meedia paks mitmesugustest palgauudistest avaliku sektori töömailt. Tegu on olulise informatsiooniga, mida avalikkusel on õigus teada. Teisalt kujutab see infovoog endast ulatuslikku sotsiaalse viha õhutamise projekti.
Kiirmeedia toodangut saadavad läbimõtlematud kiirreaktsioonid ja ühtviisi õigustatult võivad solvunud olla nii keskmisest kõrgema palga saajad, kelle töö keerukuse aste pole üldrahvalikult arusaadav, kui ka madalapalgalised professionaalid, kellele ei vaevuta piisavalt põhjendama, miks „ajalooliselt kujunenud” ebaõiglane olukord peab lõputult jätkuma, sest „raha ei ole”.
Töö, staatus ja „kõlvatu” mühin
Need, kes palgaküsimustega tegelevad ja avalikus sektoris vastavaid otsuseid langetavad, peaksid seetõttu eriti hoolikalt ja argumenteeritult, faktidele ja mitte emotsioonidele toetudes neid otsuseid ka selgitama. Kes rahast räägib, peab iga sõna mitu korda kaaluma, sest pole rahast rohkem tunnetega laetud teemat, olgu pealegi tegu vaid mõõtühikuga.
Selgitamisel läbikukkumisi kohtame ajakirjanduses iga päev. Näiteks põhjendas hiljuti haigekassa juhiks valitud Rain Laane oma ligi kaheksa tuhande eurost kuupalka nii: „Tegemist oli kompromissiga. Mina tulin oma soovides allapoole ja kuskil me saime kokku.” Igaühel on läbirääkimistel õigus küsida, kuid see teine pool, antud juhul kollektiivne organ, ei kanna seda „kokkusaamist” fikseerides mingit otsest vastutust. Selge see, et hiigelsuure kassa valitsemine on töö, milles omakasupüüdlikke kiusatusi ei tohiks ebapiisava palgaga õhutada, kuid ajalugu kinnitab, et rahailmas ei kehti mingit kindlat ja universaalset summat, millest alates inimesed oleksid kiusatustele immuunsed.
Margus Laidre viitas hiljutises Postimehe artiklis Yale’i ülikooli uuringule, mille põhijäreldus oli: „Inimesed eelistavad tegelikult elada ebavõrdsetes ühiskondades. Sel esmapilgul paljudele üllataval tulemusel on tegelikult lihtne selgitus. Olukordades, kus kõik inimesed peaksid olema formaalselt võrdsed, saavad paljud vihaseks ja on kibestunud, kui avastavad, et innukalt oma tööd tegevad inimesed ei saa selle eest väärilist tasu või kui „logardid” makstakse üle.”
See nending raamib kenasti teisipäeval Tartu linnavolikogus toimunut. Volikogu esimees Aadu Must põhjendas linnavalitsuse liikmete soliidset palgatõusu järgmiselt: „Kui hakkasime vaatama, kuidas väikesed vallad meist mühinal mööda lähevad, pani see mõtlema, et ei tohi omi alavääristada. /—/ Proovisime ajutrustiga välja mõelda selle, mis tundub õiglane ja on õiglane.”
Mul ei ole midagi linnapea Urmas Klaasi palgasumma vastu. Aga põhjendus on pehmelt öeldes nadi ega kõla kuidagi kokku avalikult võimult nõutava range ratsionaalsusega. Musta jutust peab järeldama, et palk pole mitte tasu konkreetse töö eest, vaid hoopis sotsiaalse staatuse tähistaja. Linnapea palk on seatud sõltuvussuhtesse mingi muu otsustuskogu võimalikust valeotsusest.
Pole raske ette kujutada, millise ahelreaktsiooni võiks Musta pakutud põhimõte ülemaaline järgimine vallandada. Kui Luunja volikogu oleks otsustanud vallavanemale näiteks kuus tuhat maksta, kas siis poleks Must pidanud Klaasile kõlvatu „mühina” vältimiseks automaatselt kümme tuhat pakkuma, et meer end alavääristatuna ei tunneks?
Omade alavääristamine ja „meie teeme!”
Musta pakutud õigluse konstruktsioon tekitab aga veel enam küsimusi. Olles ühtlasi riigikogus kultuurikomisjoni esimees, peaks Must oma õigluse põhimõtet püüdma riigieelarvet menetledes rakendada terves kultuurivaldkonnas. Et kõigile sektori palgasaajatele tunduks normaalne ebavõrdsus palkades õiglane ja oleks õiglane.
Hiljuti avaldas rahandusministeerium aga riigisektori palgavõrdluse, millest ilmnes, et kui kultuuriministeeriumi töötajad on ministeeriumide võrdluses palgasaajate esirinnas, siis haldusala palgasaajad viimaste hulgas. Ministeeriumis ja allasutustes sisuliselt sama töö tegijate palgaerinevus on keskmiselt kahekordne. Kas see pole „omade alavääristamine”, see-eest aga näib õiglane ja on õiglane? Palun põhjendust!
Mille poolest on nelja töötajaga osakonna juhtimine ministeeriumi majas (sh vähimagi majandusliku vastutuseta) keerulisem ja vastavalt kallim töö kui näiteks enam kui saja töötajaga raamatukogu või muuseumi juhtimine koos miljonitesse ulatuva täieliku finantsvastutusega? Miks maksab peamajas loodud pressiteade kaks korda rohkem kui seesama tekst haldusala asutuses? Miks on nii, et kui doktorikraadiga teadlane teadus- ja arendusasutuses kuulub kultuuriministeeriumi valitsemisalasse, siis on tema looming kaks korda odavam, kui sama looming haridus- ja teadusministeeriumi tiiva all oleks? Miks on kaugel võrdsusest sama kvalifikatsiooniga pedagoogi töö muuseumis ja üldhariduskoolis? Aga miks on kultuuriministrile antav nõu näiteks kultuuriväärtuste või kunstide alal kallim kui maaeluministri nõustamine maaettevõtluse alal? Küsimusi on palju ja juba aastaid ei ole neile kultuuriministeeriumist ühtki mõistlikku vastust tulnud. Järelikult peabki kõrgemalt küsima ja täitevvõimust kõrgem on põhiseaduse järgi teadagi riigikogu.
Jääb üle vaid loota, et riigikogu kultuurikomisjoni esimehe õiglustunde puhang leiab kiireimas korras väärika jätku tema juhitud parlamendikomisjonis, mis jaksas alles hiljuti terve tööpäeva pühendada Eesti Rahva Muuseumis läbi viidud ja vaid pisimärkusi sisaldanud auditi uurimisele. Kultuuriministeeriumis pikaajaliseks halvaks tavaks saanud „omade alavääristamine” ei saa ju lõputult kesta. Eriti, kui neil „omadel”, keda on palgalehel tuhandeid, on veel värskelt meeles hüüdlause „Teised lubavad. Meie teeme!”.