Peaminister vastas arupärimisele teadus- ja arendustegevuse kulutuste kohta
Peaminister Jüri Ratas vastas riigikogu liikmete arupärimisele teadus- ja arendustegevuse kulutuste kohta.
Arupärijad soovisid peaministrilt teada, miks ei täida valitsus riigikogu heaks kiidetud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 põhimõtteid ning on loobunud teadus- ja arendustegevuse riigipoolse rahastamise tõstmisest ühe protsendini SKP-st aastaks 2020.
Ratase sõnul pole otsust eesmärgist loobuda tehtud. Eesmärk on väga ambitsioonikas. Ta selgitas, et samasuguse sihi on püstitanud mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid ning tuleb nentida, et see pole paljudes liikmesriikides osutunud lihtsalt täidetavaks eesmärgiks.
„2015. aasta andmetel ületas Eesti näitaja Euroopa Liidu keskmist. Kui Eesti keskmine näitaja oli 0,78 protsenti, siis Euroopa Liidu keskmine oli 0,74 protsenti SKP-st,” ütles Ratas. Ta märkis samas, et 2016. aasta Eesti näitaja küll kukkus, 0,61 protsendini SKP-st, kuid see oli paljuski tingitud toona, 2016, Euroopa Liidu struktuurivahendite uue perioodi käivitumisest. „Investeeringud teadus- ja arendustegevusse peavad kasvama, sest meie majanduse arengu seisukohast on tegemist äärmiselt olulise valdkonnaga,” rõhutas Ratas.
Peaminister märkis, et valitsust nõustava teadus- ja arendusnõukogu soovitusel peab majanduskasvu tingimustes teadus- ja arendustegevuse riigipoolse rahastamise proportsioon SKP-st säilima miinimumina vähemalt 2017. aasta tasemel kuni aastani 2021. See tähendab teadus- ja arendustegevuste kulutuste kasvu sisemajanduse koguproduktiga samas tempos. „Ma soovin siinkohal rõhutada veel kord, et see pole Vabariigi Valitsuse otsus, vaid see on teadus- ja arendusnõukogu soovitus,” selgitas Ratas. Ta toonitas, et teadus- ja arendusnõukogu mõte oli panna paika miinimumtasand, hülgamata seejuures neid ambitsioonikamaid eesmärke.
„Mul on hea meel, et järgmise aasta riigieelarves suurenevad riigi investeeringud teadus- ja arendustegevusse võrreldes käesoleva aastaga 19,5 miljoni euro võrra. Riigieelarve ja majanduskasvu prognoosidele tuginedes kasvavad avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulud 0,78 protsendilt SKP-st 2017. aastal 0,89 protsendini 2018. aastal,” ütles Ratas.
Peaminister märkis, et Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia üheks eesmärgiks on otseselt seatud positsiooni parandamine Euroopa Liidu innovaatilise liidu tulemustabelis. „Aastaks 2020 on pandud sinna eesmärgiks 10. koht. Hetkel, nagu te hästi teate, 15. koht. Selle tulemustabeli valguses on Eesti mahajäämus suurem just ettevõtete innovatsioonialase tegevuse vallas, mis ei eelda ilmtingimata suuri riigipoolseid teadus- ja arendustegevuse kulusid,” selgitas Ratas. Tema hinnangul valitseb selge mahajäämus võrreldes innovatsiooniliidritega Eesti erasektori teadus- ja arendustegevuse kulutuste tasemes, mis on seotud juba mainitud vähese innovatsioonialase tegevuse ja üldise Eesti majanduse vähese teadmiste mahukusega. „Ettevõtlussektoris tegeleb teadus- ja arendustegevusega üsna vähe ettevõtteid, tegelikult, kelle vastavad kulutused kokku olid 2016. aastal alla 140 miljoni euro, täpsemalt 139,2 miljonit eurot,” märkis Ratas. Ta on samas veendunud, et kindlasti saab erasektori teadus- ja innovatsioonialast tegevust riigipoolse sekkumisega tagant tõugata ja innustada.
Riigikogu istungite videosalvestisi saab vaadata https://www.youtube.com/riigikogu
Teadus on riigile kulu. Tulu saab tekkida tehases. Kui teadustöö tulemus jõuab tehasesse, siis saab see mõjutada tehase konkurentsivõimet ja tõsta tehase tulu. Kui see niimoodi juhtub, siis jääb teaduses tehtu ikkagi vaid kuluks, kuid kui see kokku liita tehases saadud tuluga, siis võib tehase tulu osutuda suuremaks, kui teaduse kulu ning teadusekulu+tehasetulu kokku annab tulu.
Et see juhtuks, peaks teadus saama tehase tootearendajailt akadeemilise teema. Kui ei saa, siis on tõenäosus, et teadlane asub uurima seda, mida kodumaine tehas suudab rahaks teha, olematult väike. Järelikult peaks riigi teadusraha jagaja enne raha jagamist selgitama koostöös tööstuse erialaliitudega välja perspektiivsed akadeemilise teemad. Selleks on vaja tööstuse ja teaduse koostööd. Kuna Eestil puudub, nii Tööstuspoliitika kui ka Teaduspoliitika, siis pole riigi tasemel kumbki eraldi ega koos mõeldud toimima.
Tööstuspoliitika puudus seisneb selles, et ei teadvustata omamaiste omanikega tehaste olulisust. Puudub ka Tööstusministeerium ja isegi poole kohaga tööstusministrit MKM-is. Küll aga on poole kohaga digiminister. Samal ajal annab tööstus 80% eksporditulust, aga digi käive on nii olematu, et seda ei kajastata isegi majandustatistikas.
Teadusministeerium on küll olemas, kuid riik pole teaduse ette pannud ülesannet toetada meie tehaste konkurentsivõime tõstmist akadeemilise teemastatud teaduse tegemisega. Riik on andnud teadlastele raha ja teadusministeerium ise paneb omale teadussiseseid eesmärke. Tulemuseks on võimalikult kõrge hindega teadusartiklid suvalisel teemal. Selle teema kokku langemise tõenäosus meie tehase tootearenduse teemaga on olematu ja seega võimalus, et teadus toetab tehase konkurentsivõime kasvu kah olematu.