Pythease õpiraha
Tartu ülikooli kreeka keele õppejõu Jaan Undi sünnist möödus 7. novembril 70 aastat. Fotod: Lauri Kulpsoo / Scanpix
Jaan Unt oli väljapaistev klassikalise kirjanduse vahendaja, tema loengutest sai nii mõnigi noor tõlkija tuule tiibadesse. Kreekakeelseid tekste, millele toetub Euroopa kultuur, tasub eesti keelde tõlkida ka edaspidi.
Teisipäeval esitleti Tartu kirjanduse majas selle aasta ajakirja Vikerkaar 9. numbrit, mis on pühendatud Tartu ülikooli endise õppejõu Jaan Undi 70. sünniaastapäevale. Ajakirja esikaanel on Jaan Undi (07.11.1947–12.01.2012) ladinakeelne hüüdnimi – Lupus Tartuensis, ent number on läbivalt Kreeka teemal.
Seejuures algab ajatelg 7. sajandist eKr ning ulatub välja eelmisesse sajandisse, pakkudes läbilõiget kreeka kirjandusest eri teemade ja lähenemisnurkade alt. Pühendusteose tekstide autorid ja tõlkijad on Jaan Undi õpilased ja kolleegid.
Sellise fookuse põhjus on asjaolu, et Jaan Unt õpetas tulevastele klassikalistele filoloogidele peamiselt kreeka keelt ja kirjandust. Ent miks valmis just säärane pühendusteos, sellel on põhjusi rohkem. Lisaks seotusele Kreeka teemadega on vast kõige olulisem asjaolu, et Jaan Undi üks õpetamismeetod oli ärgitada oma õpilasi tõlkima võõrkeeltest ilusasse eesti keelde ning seejuures mitmeid tõlkevariante katsetades.
Nii mõnigi noor tõlkija on just Jaan Undi loengutest tuule tiibadesse saanud. Ning loomulikult oli Jaan Unt ise väljapaistev klassikalise kirjanduse vahendaja – tema ümberpanduna on eesti keeles olemas näiteks vanakreeka keelest tõlgitud ja kommenteeritud Marcus Aureliuse päevik „Iseendale”, Platoni dialoogid „Kriton” ja „Charmides” ning Aristotelese kirjandusteoreetiline teos „Poeetika”. Jaan Undi koostatud tekste antiikkirjandusest võib näha ka kooliõpikutes (vt nt „Maailmakirjandus I: antiikajast valgustuseni” Tallinn, Koolibri, 2001).
Kuna eelmisel aastal ilmus eesti keeles ka päris mitmeid Kreeka kirjanduse ja ajalooga seotud raamatuid, siis kajastuvad needki septembrikuises Vikerkaares. Seega on Jaan Undi õpilaste ja kolleegide töö tulemuseks eestikeelseid tõlkeid, artikleid ning arvustusi hõlmav pühenduskogumik, kus on esindatud enam-vähem kõik vanakreeka kirjanduse žanrid: eepika, arhailine lüürika, tragöödia, komöödia, filosoofiline proosa ja luule, kõnekunst, ajalookirjandus ning antiikromaan. Lisandub valik nüüdisaegsemat kirjandust ja selle kajastusi, sealhulgas uuskreeka luule vahendused.
Usun, et on huvitav jälgida, kuidas õpetaja mõju ja temalt saadud inspiratsioon kestavad edasi mitme põlvkonna vältel. Võib veel mainida, et kui üldine veendumus on, et antiikkultuur oli meestekeskne, siis septembrikuu Vikerkaares kajastuvad nii naisautorid kui ka naistega seotud teemad. Lisaks võib sellest ajakirjanumbrist lugeda kreeklaste ja teiste rahvaste suhete kohta ning käsitlemist leiavad ka sõja ning paguluse teemad.
Undi sokraatiline meetod
Jaan Unt omandas klassikalise filoloogi hariduse Leningradi riiklikus ülikoolis, mille ta lõpetas 1976. aastal. Ta oli oma põlvkonnas ainuke selle valdkonna eriharidusega spetsialist Eestis. Tartu ülikoolis õppis ta Pent Nurmekunna juhendamisel ka uuskreeka keelt. ERR-i arhiivist võib leida saate „Lingua: kreeka keel”, kus Jaan Unt tutvustab kreeka keele ajalugu laiemale publikule (https://arhiiv.err.ee/vaata/lingua-kreeka-keel).
Siinkirjutajale meenuvad Jaan Undiga loetud Aisopose valmid, mille moraal võis vahel olla väga pentsik, Xenophoni nukrad mälestused Sokratesest, Platoni ülevad dialoogid, Pindarose hämarad oodid, Achilleuse kilbi sepistamine ja sellel kujutatu „Iliase” 18. laulus ning väga naljakas Aristophanese komöödia „Konnad”, kus jumal Dionysos siirdus allmaailma, et tuua teispoolsusest maa peale tagasi parim tragöödiakirjanik. Tekstide tõlgendamist saatis alati õppejõu suurepärane huumorimeel. Muide, naljatamisest on ta ise kirjutanud, tõlkides ja kommenteerides antiikaegset naljade kogumikku „Philogelos” („Tõsiselt nalja tehes ehk naerust kreeka kombel: katkendeid kogumikust Philogelos”, Mille anni sicut dies hesterna ..: studia in honorem Kalle Kasemaa. Tartu, 2003, lk 171–180).
Jaan Undist kui õpetajast annab väga hea ülevaate tema õpilase ja kolleegi Janika Pälli järelhüüe ajakirjas Keel ja Kirjandus nr 2/2012, lk 157–159 (http://kjk.eki.ee/ee/issues/2012/2/255). Jaan Undi meetoditest kirjutab Janika Päll järgmiselt: „Jaan Unt õpetas ainet paar tuhat aastat vana sokraatilise meetodi järgi ning suunas teadmistekilde lisades ja kõiki võimalikke (eksi)radu kätte juhatades õpilasi kannatlikult tervikpildi poole … ” Jaan Undi lemmikmeetod oli tõepoolest vestlus, ta ise oli ärksa vaimu ja kiire reageerimisega ning oma eruditsioonist hoolimata kohtles oma õpilasi alati kui endaga võrdseid. See asjaolu, põnevad loengud ning igakülgne toetus oma üliõpilastele tegid Jaan Undist paljude tudengite lemmikõppejõu. Janika Päll lisab veel: „Jaan Unt oli sündinud õpetaja, tema ülikool oli kõikehõlmav vaimutreening nii Tartu ülikooli seinte vahel, kohvikuis, kui ka Emajõe tänava kodus; õppimine pidi olema kogu elu kestev. Nagu Jaan Unt öelda armastas: vanakreeka keele õppimiseks kulub 20 aastat.” Seega ei ole elukestev õpe ega õppijakeskne õpetamine sugugi moodsad nähtused, vaid neid tunti juba ammu.
Kas Thule on Saaremaa?
Üks kirjutis septembrikuu Vikerkaares on Jaan Undiga seotud otsesemalt. Olles oma väljapaistvate teadmistega abiks mitmetele Eesti kirjanikele ja tõlkijatele, sekkus Jaan Unt ka siinsetesse debattidesse. Üks neist puudutas Lennart Meri 1970.–1980. aastatel esitatud hüpoteesi, et 4. sajandi kreeka maadeavastaja Pythease kirjeldatud kaugeim põhjapoolne saar Thule on Saaremaa.
Jaan Unt ei nõustunud Lennart Meriga, esitades vastuväite, et kreeka- ja ladinakeelsetest originaaltekstidest selliseid andmeid välja lugeda ei saa. Aastal 1999 külastas Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendina riigivisiidi raames Kreekat ning ühe tulemusena kuulutas ta aastal 2000 välja Pythease õpiraha mõne kreekakeelse teose eesti keelde tõlkimiseks. Kandideerijaid oli tollal mitmeid nii vana- kui ka uuskreekakeelsete tekstidega.
Lennart Meri ammune oponent Jaan Unt otsustas pisut nalja teha. Ta kandideeris samuti stipendiumile ning esitas tõlgitava tekstina Pythease kohta säilinud fragmendid. Selgituseks – Massaliast (tänapäeva Marseille’st) pärit kreeklase Pythease teos „Ookeanist”, kus on juttu Thule saarest, ei ole meie päevini säilinud, kuid sellest teatakse teiste autorite teadete põhjal. Just neid Pythease reisi kohta käivaid katkendite tõlkeid kavatseski Jaan Unt kommenteeritult avaldada, olles kindel, et tema seda stipendiumi ei pälvi. Läks aga teisiti – vabariigi presidendi kultuurirahastu nõukogu määras Pythease õpiraha 2001. aastal Jaan Undile, et oleks võimalik avaldada tõde Thule saare kohta.
Kahjuks ei jõudnud Jaan Unt nende tekstide tõlkeid avaldada. Ent selle aasta septembrikuu Vikerkaares on samadel teemadel sõna võtnud antiikajaloolane Mait Kõiv, kes on oma artiklile „Pytheas, ookean ja Thule” (http://www.vikerkaar.ee/archives/21993) lisanud ka tähtsamad asjassepuutuvad alliktekstide tõlked kreeka ja ladina keelest.
Mait Kõiv osutab oma kirjutises, et Thule samastamine Saaremaaga paistab populaarsel tasemel olevat üsna levinud, mida näitab ka Raul Talviku 2015. aastal ilmunud raamat „Teekond maailma ääreni”. Seejärel vaeb Mait Kõiv tekstide põhjal, kas selline arvamus on ka põhjendatud. Antiikgeograaf Straboni tekstist võib lugeda, et Pythease sõnul oli Thule „Britannia saartest põhjapoolseim” ning jäi Britanniast kuue laevasõidupäeva kaugusele põhja poole. Raul Talvik, kes oli teemaga tutvunud inglise keele vahendusel, väitis oma raamatus, et kuue päevateekonna kaugusel Britanniast põhja pool paiknes Thulet läbiv paralleel, mitte Thule ise. Ning Mait Kõiv osutabki, et ingliskeelsest tõlkest võib tõepoolest selline mulje jääda, ent kreekakeelne algtekst ei jäta kahtlust, et mõeldud on just Thulet ennast.
Lennart Meri peamine argument Thule samastamiseks Saaremaaga oli antiikaegse astronoomi Geminose teade, et barbarid näitasid Pytheasele „kohta, kus päike uinub”, mida Lennart Meri tõlgendas kui Kaali meteoriidikraatrit, kus päike magab surmaund. Ent kreekakeelne tekst ei räägi mitte surmaunest, vaid päikese igaöisest uinakust. Nii leiabki Mait Kõiv Jaan Undiga nõustudes, et Thule samastamiseks Saaremaaga sisulist alust ei ole ning Saaremaa ei saa asuda Britanniast põhja pool püsijää piiri ligiduses (Vikerkaar 9/2017, lk 100).
Eelnev lõik osutas, miks on antiikautoreid vaja lugeda originaalkeeltes. Sellegipoolest on nii Pytheas kui ka Thule jätnud jälje Eesti kultuurilukku, vaadakem kasvõi Saaremaal toimuvat Ultima Thule maratoni. Sama võib väita Lennart Meri ning Jaan Undi diskussioonide kohta nendel teemadel, needki on osa Eesti kultuuriloost.
Siinkirjutaja arvab, et kuigi antiikaegsed originaaltekstid ei pruugi meile alati näidata seda, mida me soovime, tasub jätkata Pythease õpiraha traditsiooni. Seda võiks edaspidigi välja anda kreekakeelsete tekstide eesti keelde tõlkimiseks, Eesti ja Kreeka kultuurisidemete tugevdamiseks ning nii Lennart Meri kui ka Jaan Undi mälestuseks.
Hindamatu töö lahkunud hr Raul Talvikult, võik öelda isegi, et tema tähtsaim elutöö. Pärast L. Meri ja tema kirjutisi pole enam kahtlust, et Ultima Thule ongi Saaremaa.