Sõnal sabast: Pärdik
Priit Põhjala
Eelmises, 27. oktoobri sõnaloos oli juttu mõnedest rahvakalendri tähtpäevade nimetustest ja nende taga peituvatest nimedest: korjusepäevast ja Gregoriusest, pendipäevast ja Benedictusest, tehvanusepäevast ja Stefanusest … Pärtlipäev tookord valikusse ei mahtunud – selle tähtpäeva nimetus on motiveeritud apostel Bartolomeuse nimest.
Bartolomeusest johtub tõenäoliselt ka vahva sõna „pärdik”; seda küll kaudselt, eestipärase nimekuju Pärtel (ka Pärt) kaudu. „Eesti etümoloogiasõnaraamatust” võib lugeda, et „rahvausundis oli Pärt õnnetooja või pahategija ning tembutaja, loll ja rumal”. Seos väikese, paljude silmis naljakalt ja kummaliselt käituva ahviga on arusaadav.
Nimisõnana pole „pärdik” teab mis värviline või vähetuntud sõna; ei siis, kui seda kasutatakse ahvi kohta, ega ka siis, kui seda pruugitakse mõnele inimesele osutamiseks, mispuhul sõna omandab sageli halvustava alatooni. Vähem teatakse „pärdikut” adjektiivi, omadussõnana.
„Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi on „pärdik” omadussõnana ‘veider, narr, pentsik’. Sessamas sõnaraamatus on ka üks tore asjakohane näitelause, autoriks Johann Voldemar Jannsen: „See oleks pärdik küll, kui mere peal sõjalaevad nagu oinad puksu hakkaksid lööma.”
„Pärdikust” omadussõnana on küllap tuntum omadussõna „koer” ulaka, üleannetu, ülekäte läinu tähenduses. Ehk mäletate, Ott Arderil oli isegi luulekogu pealkirjaga „Koer poiss sõitis jänest”. Siin, just nagu ka näiteks lauses „naabripoiss on koeraks läinud”, on „koer” just nimelt omadus-, mitte nimisõna rollis.
Muuseas, kui klapitada „koera” ja „pärdikut” kord nimi- ja kord omadussõnana, saab üsna lõbustavaid, aga sealjuures täiesti mõeldavaid, päriseltki võimalikke kombinatsioone: „koer pärdik” (üleannetu pärdik), „pärdik koer” (pentsik koer), „koer koer” (üleannetu koer) ja „pärdik pärdik” (veider pärdik).
Vaat sihuke pärdik ja natuke koer lugu sai!