Teadjad ja tobu
Kaarel Tarand
Ma imetlen seda meelekindlust ja kannatlikkust, millega esmaspäeval riigikogu konverentsisaali kokku kutsutud rahvastikuteadlased ja muud eksperdid püüdsid riigikogu rahvastikupoliitika töörühma koosolekut korraldanud ja juhtinud Siret Kotka-Repinskile ja tema lähikondlastele selgitada, et ekspertidele ette pandud lähtekohalt poliitikat kujundada ja strateegiadokumenti kokku panna ei saa. Koosoleku lõpuks aga paistis, et juhataja ei mõistnud silpigi kuuldud kriitikast, sest muretu õhinaga lubas ta „suure asjaga” ehk rahvastikupoliitika põhialuste dokumendi loomisega edasi minna ja selle juba veebruaris kingituseks Eesti Vabariigile juubeli puhul ka valmis saada.
Pooleteise tunni jooksul sai iga asjatundja tervelt kolm minutit kõneleda ja kõik nad olid sunnitud omamoodi pedagoogi rolli. Nende ette oli pandud õhinas ja ülipüüdliku koolilapse kirjand, millesse autor (või autorid?) olid ritta ladunud hulga sõnu ja mõisteid, mille tähendusest neil ilmselt õrnematki aimu pole (aga võõrsõnad kõlavad uhkelt ja targalt), ning moodustanud lauseid, mis kubisevad sisemistest vastuoludest. Õpetajate osaks oli püüda seda loomingut mitte otse ja avalikult halvima hindega nuhelda, sest igaühel, sõltumata võimetest, on õigus haridusele ja kõik nad tuleb kuidagi koolist läbi vedada.
Visioon ja eesmärk
Kirjandi sissejuhatus koosnes kahest osast: visioon ja eesmärk. Kui nendega on midagi valesti, siis ei saa kogu ülejäänud jutt kuidagi ühiskonna üldiseks kasuks tööle hakata, kuitahes tarkadest tekstidest sinna ka lõike kopeeritud poleks. Visioon ise kõlas pakutud redaktsioonis nii: „Eesti rahvastik kasvab sündide arvu suurenemise, surmade vähenemise, väljarändajate tagasipöördumise ja sisserände suurenemise tõttu. Rahvastiku kasv toimub ühtlaselt kogu Eesti territooriumil ja ka diasporaades. Eestis väärtustatakse rahvusvahelise kogemusega inimeste tagasipöördumist ja ollakse avatud muust rahvusest sisserändajate vastu. Ühiskond on sidus ja erineva kultuuriga inimesed on ühiskonda hästi lõimitud. Eesti ühiskond on loodust säästev, jõukas, loominguline ja õnnelik.”
Jutt käib perioodist 2018−2035, mille lõpuks siis kirjeldatud täielik õnneseisund on meie maale laskunud. Eksperdid lasid visiooni aga sõna-sõnalt ja lause-lauselt auklikuks, nagu ka visioonile järgnenud lõigu, milles oli püütud sõnastada rahvastikupoliitika eesmärki. Nii mõnegi end eluaegseks poliitikuks pidava isiku mõtteilmas ongi „poliitika tegemine” ja kuulumine poliitilisse klassi eesmärk iseeneses, aga mitte vahend, tööriist millegi ühiskonnale vajaliku saavutamiseks.
Mis siis pealtnäha ladusal ja õilsaid mõtteid sisaldaval visioonil viga on? Esiteks, kes vähegi teab midagi demograafiliste protsesside ajamõõtmest, ei looda rahvastiku üldarvu kasvule, sest ükski realistlik demograafide koostatud rahvastikuprognoos lähikümnenditeks ei pea rahvastiku üldist kasvu võimalikuks. Sama hästi oleks võinud kirjutada visiooni, et aastaks 2035 on Eestis jumalariik või troopiline kliima.
Sündide arvu suurenemine ühe naise kohta on võimalik, kuid et viljakas eas põlvkonnad on tulenevalt iseseisvuse taastamise järgsest mõõnast varasematest väiksem, pole vähimatki alust loota, et Eestis võiks lähiajal sündide üldarv jõuda 1980-ndate tasemele. Surmade vähendamine on aga veelgi keerulisem, kui just Keskerakond ei ole surma äravõitmise salateadmist omandanud. Kes on lugenud kevadel avaldatud ja rändeteemale pühendatud inimarengu aruannet (ja kõigile riigikogu liikmetele anti see kogumik läbitöötamiseks kätte), peaks tundma ka Eesti ja muu maailma rändetrende. Sisserände piirideta suurendamine rahvastiku üldarvu kasvu saavutamiseks aga oleks, nagu eksperdid osutasid, põhiseaduse preambulis sõnastatuga otseses vastuolus poliitika.
Tegemata kodutöö
Teises lauses läheb lugu veel jaburamaks. Kui rahvastiku kasv peaks toimuma „ühtlaselt kogu territooriumil”, siis kas ka kõigis soodes-rabades, asustamata saartel ja laidudel? Või siis elamiskõlbmatutes ja allakäivates Ida-Virumaa linnataolistes asumites? Selle sõnastuse autor ei ole midagi kuulnud inimeste vabast liikumisest, linnastumisest jne. Saavutada samaaegselt väljarännanute kojutoomine ning eestlaste hulga kasv välismaal ehk diasporaas – selleks on vaja vähemasti parun Münchhauseni geniaalsust.
Ähmasevõitu on ka väljarännanute liigitus. Kui eksisteerivad „rahvusvahelise kogemusega” tagasipöördujad, kelle naasmist „väärtustatakse” (küllap siis raha ja muid hüvesid pakkudes), siis vältimatult peab välismaal leiduma ka neid väljarändajaid, kel on õnnestunud rahvusvahelise kogemuse saamist vältida. Näiteks on nad veetnud aastaid eremiitidena kõrbes ja selliseid juba kodumaa tagasi ei taha.
Visiooni viimase kahe lause kohta märkisid eksperdid, et neis on sisserändajad objektistatud, pole võimalik aru saada, mida tähendab looduse säästmine ja milline ikkagi on see kultuur, mis koosneb „erinevatest kultuuridest”. Võttes arvesse, et dokument peaks millalgi uuel aastal saama ka õigusjõu (eeldatavasti riigikogu otsusega), ei teeks paha, kui seal oleks antud ka õnneliku inimese legaaldefinitsioon.
Kas vildakale või pea olematule vundamendile üldse saab midagi ehitada? Vaevalt küll, eriti kui „meie teeme”, nagu korduvalt kõlas Siret Kotka-Repinski ja peaministri nõuniku suust. Eksperdid peaksid otsast peale kogu kirjandi uuesti kirjutama, aga nad on ju pikki, selgeid, teadusel ja teadmistel põhinevaid tekste aastate jooksul mägede kaupa kirjutanud. Tuleb välja, et asjata, sest püüdlikel õpilastel on kodulugemine puha tegemata. Selliseid ei tohiks eksamile üldse lasta.
Nägin samuti seda ülekannet ja seal öeldi kohe alguses, et algne strateegiadokument on provokatiivselt lihtne ning ootab kriitikat ja seda ka tuli. See pool on selles kahjuks üsna ühte nurka mängivas artiklis jäänud kahe silma vahele.
Kuna ekspertide arvamustest mingit uut tõde ei selgunud, siis tekkis küsimus, et kes üldse teab või muretseb meie rahvastiku pärast ja üritab süvaanalüüsi teha? Mis neist teadmistest kasu on, kui kuhugi suunas lillegi ei liigutata. Ühtegi uut teadmist ega lahendust ei tule välja sellestki artiklist.
Ei saa aru, kuhu tuleviku tarvis veel põruda võiks. Oli nagu laste mängus klotside langemine ja tulemuseks peata vasikas. Kes olid kokku kutsutud, kas lihtsalt külalised või ikka kompetentsed?