VAT Teatri dialoogid õpilaste ja õpetajatega

1. oktoobril 30. sünnipäeva tähistanud Eesti vanim vabatrupp VAT Teater peab vaatajatele kunstilise elamuse pakkumise kõrval tähtsaks ka nende harimist.

Mihkel Seeder Kiili gümnaasiumi 6. klassis lookirjutamise töötuba läbi viimas. Fotod: VAT Teater

Algas konkurss „VAT, KUS DIALOOG!”

Hiljuti kuulutas teater välja 8.–11. klassi õpilastele mõeldud pooleteiseaastase projekti „VAT, KUS DIALOOG!”, mille esimene osa, stseenikirjutamise konkurss, juba käib. Dialoogi vormis stseen vabalt valitud teemal pikkusega kuni kaks lehekülge tuleb saata hiljemalt teatripäevaks, 27. märtsiks, meiliaadressil mihkel@vatteater.ee.

VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder, mis konkursiga on täpsemalt tegu?

Konkursi põhieesmärk on motiveerida noori kirjutama. Inimesed on sageli tunnistanud, et nad on aastaid tahtnud kirjutada, aga pole suutnud või osanud alustada. Alanud konkurss pakub kooliõpilastele võimaluse kirjutamisega algust teha ja esimene samm ongi stseenikirjutamise võistlus. Saadetud tööde põhjal valime välja need kirjutajad, kes järgmise aasta sügisel saavad võimaluse osaleda näidendikirjutamise töötubades, kus nad oma tekste edasi arendavad. Kolmanda etapina valitakse välja kuni kolme noore autori tekstid, mis kantakse lavastatud lugemisena ette. Seepärast oota­megi osalejaid kuni 11. klassini, et nad konkursi lõpuks veel keskkoolis õpiks.

Miks just stseenikirjutamisvõistlus?

Minu üks soov on propageerida näidendižanri. Koolides käies küsin õpetajatelt alati, miks nad tundides nii vähe näidendeid käsitlevad. Koolitund kestab 45 minutit ja näidend oma kompaktse vormiga sobib sinna suurepäraselt. Et näidend on tegevustikupõhine, on seda romaaniga võrreldes lihtsam lugeda. Lisaks on dialoog kõige loomulikum suhtlemisviis inimeste vahel. Stseenikirjutamisega alustamegi seepärast, et stseen on näidendi väiksem ehituskivi. Mõnikord võib anda ka reaalse olukorra üks ühele üleskirjutamine nauditava tulemuse, teine võimalus on lasta fantaasial lennata.

Viite kooliõpilastega läbi lausa kolme kirjutamisega seotud töö­tuba: lookirjutamine, näidendikirjutamine ja VATinaarium. Mille poolest need erinevad?

Lookirjutamise töötoa mõte on panna õpilased lugusid välja mõtlema ja kirja panema. Senise kogemuse põhjal võin öelda, et fantaasiat noortel jagub, aga oma mõtete väljendamisel jäädakse hätta. Mitmesuguste kirjutamisharjutuste abil saavad nad juurde julgust ja enesekindlust, mis tuleb kasuks ka kirjandite kirjutamisel.

Näidendikirjutamise töötuba ärgitab osalejaid tutvuma näidendite maailmaga ning on hea täiendus kirjandustunnile. Puutun sageli kokku arvamusega, et näidendeid on kohutavalt raske lugeda, sest paljude jaoks on see vorm harjumatu. Hea näidend hakkab ise jooksma ja kisub lugejat kaasa. Selles töötoas õpimegi aru saama, kuidas teksti pinget ja põnevust luua ning paberil olevat lugu laval ellu äratada.

VATinaarium on kirjutamise töötuba, mis toimub pärast VAT Teatri etenduse vaatamist. Analüüsime õpilastega, mis laval juhtus, millised olid tegelaste käitumismotiivid. Noored saavad haarata ka ise initsiatiivi, vaadates seda lugu mõne muu nurga alt või teise tegelaskuju seisukohalt ning pakkudes välja teistsuguseid lahendusi.

Kuidas õpilased oma mõtete kirjapanemisega hakkama saavad?

Igas grupis on õpilasi, kellel hakkab mõte kohe jooksma, ning neid, kellel tekib tõsine blokk või puudub huvi. On neidki, kes lihtsalt provotseerivad. Väga palju sõltub sellest, milline õhkkond on klassis. Loomine on intiimne tegevus, kus tuleb oma mõtteid avaldada ja end teistele avada. Kui omavahelised suhted pole head, ei juleta oma arvamust avaldada. Olen kogenud, et tihti tuleb just neilt õpilastelt, keda õpetajad iseloomustavad kui probleemseid, fantastilisi ideid ja põnevaid kirjutisi. Üks tütarlaps protestis terve tunni ega teinud kaasa ühtki harjutust. Mõne aja pärast võttis ta minuga ühendust ja saatis oma tekste, mis olid hästi kirjutatud. See näitab, et vahel näeme tulemust hoopis hiljem.

Aasta tagasi andsin oma endises koolis, Tallinna saksa gümnaasiumis valik­ainena pool aastat loovkirjutamist. Seal sain aru, kui keeruline on õpetajaamet ja milliseid oskusi see nõuab. Osa õpilasi tahtis väga täpselt teada, mitu sõna tuleb kirjutada, osa tundis hirmu, mida sobib kirja panna, mida mitte. Tihti tahetakse tegelasteks võtta oma klassikaaslasi ja õpetajaid, mistõttu olen palunud mitte puudutada neid, kes on ruumis. Kuna loomingulise tegevuse juures võib jõuda ka selliste lugudeni, mis pole eetilised või moraalsed, lepime enne kirjutama hakkamist noortega kokku, milliseid teemasid me ei käsitle.

Millised teemad on õpilaste seas populaarsed?

Peaaegu alati tahab keegi kirjutada pagulastest, Edgar Savisaarest, Bemmiga ringikihutavatest rullnokkadest, kellestki, kes teisi pommiga ähvardab. Tihti juhtub, et kui ideed saavad otsa, tapetakse mõni tegelane ära. Sel hetkel tuleb nende mõtteid suunata. Teema, millest noored ei taha rääkida või mille üritavad naljaks pöörata, on armastus. Kui nendega natuke tööd teha, oleme mõnikord jõudnud tundlike lugudeni.

Kas pere- ja suhteprobleemid on nende jaoks tähtsad?

Väga tähtsad. Mul on paar korda olnud kogemus, kui saan teksti lugedes aru, et siin on avatud uks tõsisesse probleemi, mis on peidetud mitme kihi alla. Sellises olukorras olen nõutu, sest puutun selle lapsega kokku põgusalt ega tea, kuidas teda aidata. Olen hiljem õpetajalt küsinud, kas ta on lapse muredest teadlik.

Kui palju on õpilaste lugudes huumorit?

Üsna palju, ka sotsiaalmeedia töötab ju huumori kaudu. Esimesed harjutused töötoas teemegi huumorivõtmes, nii läheb asi paremini käima. Huumorit ja üllatusi on palju, süvenemist vähem. Ollakse harjunud end minimalistlikult väljendama, mistõttu süvitsiminemist tuleb õpetada.

Kas kedagi üldse saab kirjutama õpetada?

Arvan, et saab. Me ei saa tegelda inimese talendi ja motivatsiooniga, küll aga ergutada tema loovust ning õpetada, kuidas oma arvamust argumenteerida. Tihti juhtub, et kirjutades jäädakse ühte kohta kinni. Loovkirjutamise harjutused aitavad sellest punktist edasi. Töötubades osalejad saavad üksteist vastastikku motiveerida, toetada, tagasi­sidet anda. Sellest on kasu. Ma ise alustasin kirjutamisega tõsisemalt kuuendas klassis ja mul polnud kelleltki abi küsida. 12-aastasele minule oleksid kirjutamise töötoad ja konkursid väga kasuks tulnud. Leian, et noorel autoril peab olema võimalus kirjutamisel tuge saada, ja tahan seda neile pakkuda. Loovkirjutamiskool Drakadeemia, kus ma samuti aastaid juhendajana tegutsen, tegeleb täiskasvanutega, VAT Teater noortega, need kaks toetavad teineteist.

Kas mõni konkursitöö on juba saabunud?

Jah, esimesed tööd on kohal. Jaanuarist hakkame VAT Teatri kodulehele panema soovitusi, kuidas stseeni kirjutada, ja avaldama põnevamaid töid, abiks neile, kes veel endas kahtlevad. Õpetajad, kes soovivad õpilastega konkursil osaleda, võivad kutsuda kooli ka näidendikirjutamise töötoa.

Mari-Liis Velberg (vasakul) juhendamas foorumteatri töötuba-koolitust õpetajatele ja sotsiaaltöötajatele koolivägivalla ennetusprojekti „Valikuvõimalus – foorumteatri ID!” (2006–2007) raames.

Arendavad haridustöötoad

VAT Teater on loonud lavastuste juurde hulganisti töötube ning põhjalikku lisamaterjali. Teatri haridustegevuse juht Mari-Liis Velberg, kui tihe koostöö on teatril koolidega?

Koostöö koolidega on pidev ja usaldus õpetajatega vastastikune. Sel aastal püüame senisest rohkem ka õpilastega kontakti saada. Stseenikirjutamise võistlus on selleks hea võimalus. Ka paljud meie lavastused valmivad koostöös publikuga. Uurime õpilastelt juba enne näidendi sündi, mis teemad neile korda lähevad. Samuti küsime nende arvamust lavastuse valmimise etapis. Selline koosloomine aitab luua teatri­tegijate ning õpilaste-õpetajate vahele silla ja üksteist vastastikku inspireerida.

Milliseid töötube VAT Teater õpilastele pakub?

VAT Teater on olnud mitmes valdkonnas pioneer. Foorumteatrit oleme teinud alates 1999. aastast, kui see oli Eestis täiesti uudne meetod. Haridustöötubadega alustasime seitse aastat tagasi ning üritame igal aastal pakkuda midagi uut. Selle hooaja uus töötuba on improteatri „LooVAT mõtlemist”, mis on inspiratsiooni saanud inimese ja looduse suhetest kõnelevast lavastusest „Mister Green” ja kus me pärast lavastuse vaatamist arutame õpilastega lavastuses käsitletud teemade üle. Töötoa viib läbi lavastuse peaosatäitja Rauno Kaibiainen. Uus töötuba on ka „Seksuaalsus, identiteet ja meedia mõjud”, mis on abiks lavastuse „Kas sulle meeldib porno” käsitlemisel ja toetab hästi põhikooli ja gümnaasiumi sotsiaalainete teemasid. Töötuba viib läbi Kristina Birk Eesti seksuaaltervise liidust. Seksuaalsuse ja pornograafia teemat seoses meediaga lahkab ka töötuba „Meedia meie elus”, mida viib läbi meie teatri näitleja ja lavastaja Margo Teder.

Kuna oleme seotud rahvusvahelise projektiga Platform Shift+, on just meedia- ja virtuaalmaailma mõjud olnud meie viimaste aastate lavastuste peateema. Samuti on teatri missioon rääkida tabuteemadest, mida ongi lihtsam teha mängu kaudu. Gümnasistidele ja õpetajatele on mõeldud töötuba „Lugu liikumises ja rütmis”, mis annab kogemuse, kuidas rütmi ja liikumise abil lugu rääkida. Seda töötuba viin läbi ma ise koos trummar Tanel Rubeniga ning sellesse on põimitud flamenko- ja improtantsu, löökpillimuusikat ja rütmikaharjutusi. Töötube pakkudes mõtleme alati, et selles sisalduks rosin ja praktiline väärtus just konkreetsele klassile. Kohandame töötuba vastavalt grupile, neis on osalenud ka erivajadustega lapsed.

Milliseid töötube soovitate õpetajatele?

Õpetajatele on kaks kirjutamistöötuba: „Tähelepanu, valmis olla, kirjuta!” ja „Loovkirjutamine õpetaja töövahendina”, mõlemaid viib läbi dramaturg Mihkel Seeder. Esimene annab võimaluse end loominguliselt väljendada ja välja elada; teine jagab nõuandeid selle kohta, kuidas loovkirjutamist ainetundides rakendada. Improteatri töötuba, mida viib sellest aastast läbi Mairi Tikerpalu impoteatrist Impeerium, pakub õpetajatele võimaluse mänguliste harjutuste abil ennast paremini tundma õppida. Lavavõitluse töötoas saab kasutada nii häält kui ka keha ning mängida läbi situatsioone, millesse päriselus ei satuta. Foorumteatri töötoas aga otsitakse mängulises võtmes lahendusi sotsiaalsetele probleemidele. Näiteks kuidas parandada õpilaste suhteid klassis või saada hakkama keeruliselt käituvate õpilastega. Tegemist ei ole teraapiaga, teema avamine, arutelu ja lahenduste otsimine toimub teatritöötoa vormis. Foorumteatri töötuba sobib näiteks pärast õpilaste ja õpetajate suhtetele keskenduva lavastuse „Müller peab lahkuma” vaatamist.

Miks te seda kõike teete?

Teater on meedium, mis puudutab inimese hinge, kuid juba Bertolt Brecht pidas teatrit ka haridusasutuseks. Paljudes Euroopa maades on etenduse juurde kuuluv hariduspakett teatris aina loomulikum asi. Haridustegevuse kaudu saame anda õpilastele tervikkogemuse: neid eelnevalt etenduseks häälestada ja pärast nähtu üle arutleda, jagada innustust ja inspiratsiooni, aidata neil iseennast ja maailma paremini tundma õppida.

Kas koolid võtavad pakutud võimalustest kinni?

Võtavad, aga ootame, et veel rohkem koole leiaks tee teatrisse. Usun siiralt, et mõni eriline kohtumine kooliajal võib panna noore avama endas uusi andeid ja olla elus määrava tähtsusega. Innustan õpilasi ja õpetajaid veel julgemalt meiega ühendust pidama.