Keelekaste: Kuidas kutsuda parimaid
Priit Põhjala
Aasta lõpp ja uue algus mööduvad kõikvõimalike edetabelite vaimustuses. Muusikapalad, filmid, lavastused, raamatud, autod, ettevõtted, bändid, sündmused, inimesed – kõike annab suure tulevärgi saatel paremusjärjestusse sättida. Ühest küljest on see muidugi puhas promo ja massimeedia mõnuaine, teisalt aga kajastub sedasorti rivistamises inimese loomulik tarve ümbritsevat maailma selle etemaks mõistmiseks kuidagimoodi kategoriseerida ja klassifitseerida.
Kedagi-midagi paremusjärjestusse pannes tekib see, mille kohta me sageli ütleme top. Tsitaatsõnana sarnaneb top eelmises „Keelekastes” kirjeldatud live’i ja pop-up’iga ning selle kirjutamisega kaasnevad samasugused keerukused: sõna peab olema ülejäänud tekstist eristuvas kirjas ja selle käänamisel tuleb jamada ülakomaga („top’i”), liitsõnus aga sidekriipsuga („top-kümme”, „müügi-top”).
Seda kõike on mõistagi tüsilik teostada ja meeles pidada ning eks sellepärast kohtabki õiget kirjapilti harva; normiks on saanud igasugused vigased kirjutusviisid. Keelekorraldaja Maire Raadik on näiteks täheldanud, et millegipärast armastatakse top’i kirjutada koguni suurtähtkirjas, nagu oleks tegemist mingit sorti suurtähtlühendiga à la „USA” või „KGB”. Nõnda leiamegi raamatupoe kodulehelt rubriigi „TOP 10” ja telerist muusikasaate „Eesti TOP 7”, kui rahulduda vaid mõne näitega.
Ometi pakub eesti keel top’ile mitut mõistlikku vastet, kas või „paremik” ja „tipp”. Selle asemel et kirjutada näiteks „krimikirjanduse top”, kirjutatagu „krimikirjanduse paremik” või „krimikirjanduse tipp”. Ja asja ajavad ju ära, kuigi pisut kohmakamal moel, ka „krimikirjanduse edetabel” ja „krimikirjanduse pingerida”. Liitsõnus sobib top asendada sõnaga „tipp” või „esi-”, näiteks „krimikirjanduse tippkümme” või „krimikirjanduse esikümme”.
Lühidalt, öelgem „tipp”, mitte top, siis on tekst suurema tõenäosusega tipp-topp. Ehk tahaks mõni, järgides mustrit „VIP > vipp” või „pop > popp”, pruukida top’i asemel ka sõna „topp”, aga seda ma nii väga ei soovitaks. „Topp” on eesti keeles juba niigi tähendustega koormatud, märkides a) mingit sorti troppi või tupsu („suutopp”, „vatitopp”), b) masti ülaosa („mastitopp”) ja c) nabapluusi („siidtopp”).
(Üks tore ja abivalmis sõnaraamat, mis sellistele levinumatele tsitaatsõnadele nagu pop-up ja top eestikeelseid vasteid pakub, on muuseas internetist leitav „Ametniku soovitussõnastik”, aga muidugi ka õigekeelsussõnaraamat.)
Läbimüügi põhjal moodustuvate edetabelite tipus, iseäranis raamatute, aga ka filmide, heliplaatide ja muu säärase puhul, on bestsellerid. „Bestseller” ei ole eesti keeles küll enam tsitaatsõna, vaid võõrsõna staatuses, kuid koledavõitu inglaseks jääb ta ikkagi. Seda mööndes on talle juba mõnda aega paremaid vasteid otsitud. Välja on pakutud selliseid sõnu nagu „menur”, „ülimüükur”, „müüginumber”, „müüvik”, „müübik” ja „müüsik”, „müügiedur”, „eduline”, „sellet”, „ostik”, „topp” ja „topakas”, „lööktaies” … Aapo Ilvese looming on sõna „hämü”, lahtiseletatult „hästi müüv”, ja Olev Remsule kuulub minu isiklik lemmik, lõbusalt kujundlik „popkapsas”.
Paljudel nendest vastetest on aga omad väikesed vead: mõni on ülemäära originaalitsev („lööktaies”); mõni tähistab juba miskit muud („müüginumber”, „topp”, „topakas”); mõni on samasugune inglismann nagu „bestseller” („sellet”) ja nii edasi.
Pealegi on suures sõnaloometuhinas kiputud ära unustama, et tegelikult on meil juba õige ammusest ajast täiesti toimiv, selge ja lühike „bestselleri” vaste olemas: nimelt „menuk”. Selle leiab juba 1999. aasta õigekeelsussõnaraamatust ja see muudab nii „bestselleri” kui ka kõikvõimalikud uued välmed täiesti tarbetuks. Kui aga tahta täpsustada, mis laadi menukiga tegu, võib öelda „menuraamat”, „menufilm”, „menuplaat” ja nii edasi. Ikka lihtsalt, selgelt ja eesti keeles.