Andres, Krõõt ja Mari olid lootusetult üksi
Dialoogile üle minna on päris raske, sest mõttevahetust tuleb pidada nendega, kes mõtlevad enamasti teistmoodi, kui sa ise mõtled. Joonistus: Toomas Mitt
Halliki Harro-Loit.
Eesti suhtluskultuur on pigem monoloogiline, meil pole juurdunud harjumust pidada dialoogi. Kool võiks olla siin kultuuripöörde kese, usub ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loit.
„Mulle meeldib uurida meie kirjanduse tüvitekste, mis on paljusid eestlasi kõnetanud,” ütleb Harro-Loit. „„Tõe ja õiguse” esimene osa on kindlasti üks neist tüvitekstidest. Ja teine on Oskar Lutsu „Kevade”.”
Kuivõrd on nende raamatute kangelased dialoogilises suhtes?
Halliki Harro-Loit: „Minu lemmiknäide dialoogi kohta on see, kui Krõõt on surivoodil. Andrese ja Krõõda vahel ei ole isegi siis dialoogi. Andres küll mõtleb Krõõdast ja sellest, mida ta oleks pidanud tema heaks tegema, aga ta pole sellest kunagi Krõõdaga rääkinud ja ei räägi isegi sel hetkel. Ta räägib oma mõtetes Jumalaga:
„/…/ Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt: „Ei ma vist änam siit tõuse.” /…/ Sõnalausumata istus Andres sängijalutsile ja vajus seal kössi, selg peaaegu naise poole. /…/ Miks polnud ta kunagi uskunud, et naise nukrate silmade ja ägamise taga istus tõeline häda? /…/ Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud /…/, sai ta tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis on sureliku inimese võimuses /…/.”
Andrese mõtted jäävad rääkimata, teemad, kus mees ja naine oleksid pidanud teineteist kuulama, et üksteisele toeks olla, jäävad rääkimata, üksiolemine on läbiv. Ka Mari on üksi, ja Andres ise on lootusetult üksi.
„Kevades” on õpetaja Laur see, kes püüab dialoogilist kommunikatsiooni arendada, eriti Tootsi ja Arnoga. Ma usun, et inspiratsiooniks on põnev populaarsetest raamatutest dialoogikohti üles otsida ja vaadata, kas leiate empaatilisi, üksteise mõistmisele püüdlevaid, aga ka väärtuste üle vaidlevaid tegelaskujusid.”
Mis õigupoolest on dialoogiline kommunikatsioon, millest rääkisite ka TÜ eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil?
„Dialoogilise kommunikatsiooni kontseptsiooni juured ulatuvad filosoofiasse, teoloogiasse, kirjandusteadusesse, psühholoogiasse ja kommunikatsiooniteadustesse. Esimene samm, millega dialoogilist kommunikatsiooni koolis luua, on see, et õpetaja väärtustab oma suhet õpilasega ja õpilane väärtustab suhet õpetajaga.
Eesti tänases kontekstis on see oluline. Nõukogude-aegsest pedagoogikast olen lugenud sellise diskursuse kohta nagu distsiplineerimine. Distsipliini tagamine oli 1950. aastate hindamisjuhendites ja määrustes kesksel kohal. Ka pedagoogikaõpikutes oli see oluline teema. Eesti keeles on levinud väljend õpetuse jagamine. Võib-olla tundub suhte väärtustamine isegi natuke võõras neile õpetajatele, kes usuvad, et nad peavad aine selgeks õpetama.
Dialoogilise kommunikatsiooni puhul kuulab õpetaja oma õpilasi, et saada aru, kuidas nad mõtlevad, millal ja milles abi vajavad. Nii ta toetabki nende õppimist. See ongi nn uue õpikäsituse alus. Õpetaja monoloogi (loengute) asemel võiksid hariduses hakata domineerima sokraatiline küsitlemine, vastastikune kuulamine.
Ma tahan rõhutada, et see kõik ei juhtu nii, et õpetaja otsustab tunni alguses, et täna ma kuulan õpilasi rohkem kui eile. Selline ideoloogiline pööre saab toimuda ainult siis, kui selleks juba õppetööd planeerides valmistutakse. Kooliaastat kavandav õpetaja võiks mõelda, kuidas planeerida aega nii, et tal õpetajana oleks natukenegi aega kuulata, kuidas õpilased ainest aru saavad, ja arutada nendega, kuidas nad võiksid õppida. Dialoogilise kommunikatsiooni üks põhiväärtusi on, et sa suhtud partnerisse empaatiaga ja pead temast aru saamist väärtuslikuks.
See tähendab, et põhimõtteliselt hakkab dialoogiline kommunikatsioon toimima alles siis, kui piisavalt suur hulk õpilasi võtab dialoogilisuse omaks. Ei ole nii, et ainult õpetajal on dialoogi ja suhte loomise kohustus. Õpilane peab ka tööd tegema.”
Mis võiks õpetajat motiveerida seda vaeva nägema, mis kasu tal sellest oleks?
„Olen õpetajatega arutanud, miks on suhte loomine õpilastega nii oluline. Nad on öelnud, et pärast klassiga hea suhte loomist on läinud õpetamine palju lihtsamaks. Dialoogi olemasolu aitabki luua olukorra, kus õpilane õpib, mitte õpetaja ei tee üksi õpetamise rasket tööd.
Olen nõus, et see on keeruline, sest vähene dialoogilisus on meie kultuuris pärandina sees. Suhtluskultuur algab kodust, lasteaiast, algklassidest. Kui lapsevanemad on oma igapäevaelus seisukohal, et „laps räägib siis, kui kana pissib”, siis pole ta harjunud pühendunult kuulama ning koolis on raske igapäevast kommunikatsiooni dialoogiliseks muuta. Seepärast räägingi kultuurilisest pöördest.
Võin õppejõuna öelda, et kui on selline tudengite rühm, kus kriitiline hulk üliõpilasi on dialoogilised, lähen seminari suure rõõmuga. Me räägime kolleegidega omavahel, et see on unistuste rühm, need on unistuste üliõpilased. Niisuguste üliõpilastega on tohutult inspireeriv töötada. Arvan, et räägime siinkohal ka õpetamise kergusest.”
Näiteks Islandil ja Norras istuvad juba kolmeaastased lasteaia hommikuringis ja üheskoos arutatakse läbi, mida päeval ette võtta. Kõik saavad sõna, kedagi ei jäeta vahele. Nii õpitakse demokraatiat.
„Ka Eesti lasteaedades juba harjutatakse üksteise kuulamist ja üksteisele kõnelemist. Minu arust asendub suhtlus monoloogiga siis, kui õpetaja hakkab klassis ainet õpetama, püüdes jõuda kogu klassiga teatud ajaks aritmeetikas või õigekirjas teatud tasemele. Ma ei taha sellega välistada, et õpilased peavad teatud oskusteni jõudma – pädevuste saavutamine on väga oluline. Kui aga 45-minutisest ainetunnist lahti lasta, võiks ehk leida aega ka dialoogi pidada. Paraku toetab meie kooli ligi sajandivanune struktuur ja rütm pigem monoloogi.”
Dialoogi pidamiseks on vaja lisaaega. Kust õpetaja seda võtab?
„Kõik algab oma aja ja töö planeerimisest. Kui mul on klassis 24 või 30 õpilast, küsin ma endalt esimese asjana, kuidas ma leian aega nendega individuaalselt suhelda, milleks ma oma kallihinnalisi kontakttunde kasutan.
Võib-olla leiab õpetaja lisaaega infotehnoloogia toel. Tänapäeval ei ole enam vaja tundides nii palju harjutada, kui seda saab ka individuaalselt teha – arvutiprogramm ütleb, kas lahenduskäik on õige või vale. Võõrkeele harjutamiseks on olemas internetikeskkonnad. Eesti keeles leidsin sõnatüüpide äratundmise harjutamiseks paar head interaktiivset harjutust. Kahjuks on põhikooli jaoks häid iseseisvalt harjutamise keskkondi veel vähe.
Õpetaja saab siiski valida, mida ta kontakttundides teeb. Selle eelnev läbimõtestamine ja planeerimine aitab hoida kokku aega ja nii saab õpetaja korraldada õppetööd sel moel, et kontakttund on eelkõige dialoog ja refleksioon ning õppima õppimine.
Teatud ressursipiirang tuleb muidugi alati ette. Üks asi on, kuidas õpetaja ise oma aega planeerib, ja teine, kuidas organisatsioon seda toetab. Ideaali poole saab püüelda, aga see pole lõplikult saavutatav. Ma ise püüan teha selgeks üliõpilaste motivatsiooni, suunata neid ainekava üle vaatama ja otsustama, mis neid huvitab – kursusel on 40 või 70 üliõpilast.”
Millest soovitate alustada, kui õpetaja jõuab veendumusele, et talle meeldib õpilastega dialoogiliselt töötada?
„Esimene samm on hakata mõtisklema, panna tähele, millal sa kuulad, millal ei kuula. Millised on sinu kuulamisoskused? Millal sa annad õpetust ning millal toetad õppimist ja avastamist? Kui palju ma alguses investeerin suhetesse õpilasega? Kui selliseid enesereflektiivseid kriitilisi küsimusi on endalt juba mõnda aega vaikselt küsitud, on aeg oma aega selle järgi planeerida. Õpetaja mõtleb läbi: see on nüüd see aeg, millal õpilane harjutab individuaalselt. Millal ma suunan teda abi küsima? Millal ja kuidas ma saan teada, mis teda motiveerib?
Keeruline on see, et kõik põhineb väärtustel ning õpetaja ja õpilase vastastikusel austusel. Kui need on olemas, on dialoog võimalik. See ei ole aga võimalik, kui üks pool võtab kõik enda kanda ja teine eeldab, et temaga midagi tehtaks. Teatud mõttes on dialoogiline kommunikatsioon elitaarse kultuuri osa, sest ainult parimal tasemel õpetajad ja õpilased suudavad õppida dialoogi pidades.”
See tähendaks ideaalis ka suhtlemiskultuuri paranemist ühiskonnas üldiselt.
„Dialoogilisust on paljud autorid pidanud demokraatia eelduseks ja dialoogile üleminek tähendab suurt kultuurimuutust. Ajalooliselt on kultuurilisi pöördeid juhtinud kirik, näiteks võib tuua reformatsiooni. Nüüd, kus me oleme hariduse usku rahvas, saaks muutust toetada kool. Otsustajad on meie riigis koondunud üha väiksemale toetuspinnale ja monoloogiline juhtimiskultuur pidurdab oluliselt meie ühiskonna arengut.”