Jälgige oma kooli sisekliimat!

Kõige parem meetod parandada sisekliimat on tuulutamine akende kaudu. Nii õpilaste kui ka koolitöötajate tervis on seda väärt, et hea sisekliima nimel vaeva näha. Samuti on õpilaste õppeedukus otseselt seotud sisekliima kvaliteediga.

SA Eesti Mükoloogiauuringute Keskus mõõdistas 2016/2017. õppeaastal Riigi Kinnisvara AS-i (edaspidi RKAS) tellimuse alusel 19 koolis (igas koolis kümnes ruumis) sise­kliimat. Koolid valis RKAS oma haldusalas olevate hulgast ning viies neist õppisid erivajadustega lapsed.

Uuringu eesmärk oli saada sisekliima olukorrast ülevaade ja võimalikud juhtnöörid probleemide parendamiseks, harida hoone kasutajaid (õpilased ja koolipere) sisekliima olulisuse seisukohast ja õpetada hoonete tehnohooldajaid tehnosüsteeme hooldama moel, mis tagab parima võimaliku sisekliima, pidades silmas energiasäästu.

Mõõdistuseks paigaldati kontrollitavatesse ruumidesse isesalvestavad seadmed, mille mõõtepunktis hoidmise aeg oli minimaalselt 30 kalendripäeva aktiivse kooliaasta jooksul. Seadmete salvestamisintervall oli viis minutit ehk keskmiselt saadi iga ruumi kohta 8640 mõõtepunkti. Mõõdetavad parameetrid olid õhu suhteline niiskus, temperatuur ja CO2 sisaldus õhus. Mõõtmistulemuste analüüsimisel eraldati mõõtmistulemustest õppetundide ajal ja vahetundide ajal teostatud mõõdistamised ning analüüsiti neid eraldi. Igas koolis mõõdeti ühes ruumis, kus viidi läbi sissejuhatav loeng, siseõhu mikrobioloogilist koostist.

Hallitusseente pesa moodustavate ühikute (PMÜ) arv ühes kuupmeetris siseõhus jäi vahemikku 3−267 PMÜ/m3, mis näitab, et nendes ruumides hallitusseente probleeme polnud.

Temperatuur ja CO2

Teostatud uuring erines eelmistest just selle poolest, et keskmised tulemused leiti eraldi tundide ja vahetundide ajal ning öötundide ning nädalavahetuste lõikes, sest öötundidel ja nädalavahetustel kooliruume enamasti ei kasutata. Toodi välja ka näitajate muutus ööpäeva ja kogu mõõtmisperioodi lõikes. Parameetreid analüüsiti nii eraldi kui ka leiti nende seoseid.

Uuringute analüüsist selgus mitmeid huvitavaid asjaolusid kooliruumide kasutamise, ventilatsiooniseadmete töörežiimi, õpilaste liikumise ja käitumise ning abipersonali harjumiste kohta. Näiteks istuva iseloomuga töötajate ruumides oli õhutemperatuur tavaliselt paari kraadi võrra kõrgem kui teistes ruumides; klassiruumides, kus õpilased viibisid ka vahetundide ajal, olid mõõdetud parameetrid kõrgemad kui teistes ruumides; klassiõhtutel tõusis aga CO2 tase kohati mitu korda üle lubatud normi.

Iga kool oli teistest erinev ning iga kontrollitud ruum erines teistest. Kõige rohkem mõjutasid tulemusi ruumis viibivate õpilaste või töötajate arv, ruumi suurus ja kuju, ventilatsioon ning hoone välispiirete ehitusfüüsikalised parameetrid. Oluliselt erinesid enne 1940. aastat püstitatud, Nõukogude korra aegsete ja äsja ehitatud koolimajade näitajad.

Temperatuuri poolest jäi enamik koole lubatud vahemikku. Koolides, kus sise- ja välistemperatuuri seos on tugevam, langes temperatuur sagedamini alla lubatud piirmäära. Seega on neis koolides probleeme kas välispiirete soojajuhtivuse või küttesüsteemi reguleerimisega. Kokkuvõttes on 79% koolidest temperatuuriprobleemideta ning 21% väheste probleemidega ning vajab muudatusi. Soovitus on teha koolimajade välispiiretele termograafilised mõõdistused ning klassiruumides järgida seadust ning paigaldada igasse klassiruumi termomeeter.

CO2 sisaldus siseõhus on koolide lõikes väga varieeruv. Klassiruumides oli tundide ajal selgelt näha CO2 sisalduse tõus siseõhus kogu õppetunni jooksul. Kõige madalam on CO2 uuemates ning kõige halvemad on näitajad vanemates koolimajades. Väiksema õpilaste arvuga erivajadustega laste koolides on CO2 sisaldus siseõhus üldjuhul madalam. Samas tõuseb ka nendes koolides vähese õhuvahetuse korral CO2 sisaldus üle lubatud piiri. Seega on CO2 tase otseses sõltuvuses õpilaste arvust ruumis, selle suurusest ja õhuvahetusest.

Vahetundidel CO2 sisaldus siseõhus enamasti langeb, kuid paljudel juhtudel on muutus minimaalne, kohati CO2 tase vahetundidel aga isegi tõuseb. Tihti on juba tunni alguses CO2 sisaldus siseõhus lubatust kõrgem ning see tõuseb tunni jooksul veelgi. Analüüsides tulemusi ööpäeva lõikes, on näha, et õppetöö ajal CO2 sisaldus sageli kumuleerub ja saavutab maksimaalse tulemuse koolipäeva lõpuks. CO2 sisaldus langeb allapoole lubatud piiri alles järgmise koolipäeva alguseks.

Kokkuvõttes on 21% koolidest ilma oluliste CO2 probleemideta, 53% väheste probleemidega ning 26% tõsiste probleemidega, kus CO2 tase tõusis paljudes õppetöö ruumides üle 1000 pp-i.

Teadusuuringud näitavad, et kui CO2 sisaldus siseõhus suureneb 2000 ppm-ni, langeb õpilaste õppimisvõime ca 30%. Soovitatav on mitte lubada viibida õpilastel õppetöö ruumides vahetunnis, reguleerida ventilatsioon õppetöö ajaks intensiivsemaks ning tuulutada ruume vahetundidel aknaid avades. Analüüsi tulemused näitasid, et ruumides, mida vahetunnis tuulutati akende kaudu, langes CO2 sisaldus siseõhus keskmiselt kümne minutiga allapoole lubatud 1000 ppm piiri.

Suhteline õhuniiskus

Kõige keerulisem on olukord suhtelise õhuniiskusega, mis kütteperioodil langeb kohati väga madalale. Koguni 63%-s koolidest on suhteline õhuniiskus pidevalt ning 37%-s koolidest osaliselt alla lubatud normi. Selliseid koole, kus suhteline õhuniiskus oleks hea, kontrollitavate hulgas polnud.

Ventilatsiooniga kuiva välisõhu ruumidesse toomine ja soojendamine kütteperioodil vähendab oluliselt ruumide suhtelist niiskusesisaldust. Veeauru absoluutne hulk õhus jääb küll samaks, kuid kuna soojema õhu veeauru mahutavus on oluliselt suurem, siis suhteline õhuniiskus langeb. Mõnes koolis oli jaanuaris-veebruaris suhteline õhuniiskus pidevalt madalam kui 25%. Nii madal õhuniiskus põhjustab ruumis viibivatel inimestel olulisi tervisehäireid.

Suhtelise õhuniiskuse tõstmiseks on kõige lihtsam meetod temperatuuri langetamine. Neis koolides, kus kütteperioodil hoiti ruumide temperatuuri 20−21 °C juures, oli suhteline õhuniiskus oluliselt parem kui ülejäänutes.

Teine lihtne abinõu on ventilatsioonirežiimi reguleerimine. Tundide ja vahetundide ajal peaks ventilatsioon töötama intensiivsel režiimil, öötundidel ja nädalavahetustel aga minimaalse intensiivsusega või olema üldse välja lülitatud. Sellisel režiimil töötavates koolides oli suhteline õhuniiskus parem.

Lisaks tasub suhtelise õhuniiskuse tõstmiseks võimalusel teha kütteperioodil märgkoristust (kui materjalid võimaldavad), seda eriti hommikutundidel enne koolipäeva algust ning kevadel, kui välistemperatuur on üle +5 kraadi, tuulutada klassiruume akende kaudu. Võib kasutada ka lokaalseid niisuteid, kuid nende jõudlus on suurte klassiruumide puhul väga väike.

Sisekliimale esitatavad nõuded

• Õpperuumi ühes liitris siseõhus võib olla keskmiselt kuni 1000 mikroliitrit (ppm) süsinikdioksiidi.
• Õpperuumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus peab olema vahemikus 40–60%. Talvel võib nädala keskmine suhteline niiskus langeda 25%-ni ja suvel tõusta 70%-ni.
• Õhutemperatuur peab õpperuumis olema vähemalt 19 °C, võimlemissaalis vähemalt 18 °C ja duširuumis vähemalt 24 °C. Õhutemperatuuri mõõtmiseks peab õpperuumis olema termomeeter.

Allikas: Vabariigi Valitsuse määrus („Tervisekaitsenõuded koolidele”. Vastu võetud 30.05.2013, nr 84, avaldatud RT I, 31.05.2013)

Kogu uuringu aruanne on allalaaditav http://www.mycology.ee/oppeasutuste-sisekliima-seireprogramm/.