Keegi ei tea, mis mul seal tundides toimub …

KIPP Chicago Bloomi kolledži 5.–8. klassi õpilased. USA majanduslikult mahajäänud piirkondades on avatud 209 KIPP-kooli, kus õpib ligi 90 000 õpilast. Foto: blog.kipp.org

Mida peaks Eesti koolijuht tegema teisiti?

Istun direktori vastas iga-aastasel arenguvestlusel ega suuda vastata küsimusele „Kuidas sa tõestad, et arvestad õpilaste individuaalsust, arendad digipädevusi?”. Loomulikult ma teen seda, ma ei saaks ju muidu õpetaja olla, aga kuidas ma seda tõestan? Ütlen, et teen seda tõesti? Kas see on piisav tõestus? Või panen selle oma tööplaanidesse? Kirjutan tunnikirjeldusse? Ükski põhjendus ei näi piisavalt kaalukas. Ja siis saan ma aru: mu juht ei tunne mind.

Keegi ei tea, mis minu tundides toimub – kuidas need on ette valmistatud, kui palju tööd olen teinud materjale koostades, kuidas mu tund on üles ehitatud, milliseid soojendusharjutusi ma kasutan, kuidas proovin tundi huvitavaks teha, kuidas ma üldpädevusi arendan, kuidas … Sest kui ma nüüd hästi järele mõtlen, ei ole keegi juhtkonnast viimase 5–6 aasta jooksul mu tundides käinud, ning enne sedagi sattus õppealajuhataja mu tundi vaid kord aastas.

Kuidas saadakse teada, mida ma tunnis teen, ja kas see on hea? Õpilaste hinded ja eksamitulemused ei anna piisavat tagasisidet minu tööle. Kas nõrgemate õpilaste õpetamiseks on vaja kuidagi vähem kutsemeisterlikkust kui tugevate õpetamiseks? Kas see, kui nõrgad õpilased saavad riigieksamil vähem punkte kui teised (alustasid nad täielikust nullist) näitab, et olen ebapädev õpetaja? Ja kui olengi – kuidas seda viga siis parandada?

Vanasti oli kõige hullem asi, mis õpetajal juhtuda sai, see, et inspektor, õppealajuhataja või keegi teine tuli tema tundi vaatama. Siis olid kõik närvilised, õpilased suutsid vaevu suu lahti teha, õpetaja puterdas. Järgnes loeng sellest, mis kõik valesti tehti ja kui halb see tund oli. Mul on vedanud, mul oli noore õpetajana õppealajuhataja sama eriala inimene kui mina ja kuna usaldasin teda, kutsusin teda tihtipeale oma tundi vaatama, et tagasisidet saada ja abi küsida – mul oli sellest tõeliselt palju abi, tagasiside oli konstruktiivne ning kasulik (aitäh sulle, Tuuli!).

Koolijuht, kes tunneb iga oma inimest

Viimase paari aasta jooksul on mul olnud võimalus tutvuda USA-s põhjalikult sealsete KIPP-koolidega (KIPP – The Knowledge is Power Program). Need on MTÜ-de hallatavad koolid, mis toimivad USA charter-kooli seaduse alusel. Nendes rakendatakse Eestist vägagi erinevat juhtimismudelit. Nimelt tunneb KIPP-kooli direktor kõiki õpilasi, õpetajaid ja teisi koolitöötajaid väga hästi. Oma inimeste tundmine ongi KIPP-kooli juhtimismudeli suurim erinevus Eesti koolijuhtimise praktikast.

Sattusin KIPP-kooli formaadile mõni aasta tagasi üsna juhuslikult (vt ka Õpetajate Leht, 17.02.2017). Mind huvitas, kuidas on USA-s võimalik, et puudustkannatavate piirkondade lapsed, kes on oma eakaaslastest oluliselt maha jäänud, korjatakse kokku ja õpetatakse neid nii, et enamik neist pääseb ülikooli. (Üle 80% lõpetanutest läheb omandama kõrgharidust.) KIPP ise väidab, et põhjus on nende koolijuhtimismudel. Äkki on meil võimalik nende mudelist midagi õppida?

Millega tegeleb Eesti koolijuht? Haridusjuhtimise magistrandina tahtsin esmalt just seda teada, millega Eesti koolijuhid õieti tegelevad? Aluseks võtsin rahvusvahelised ja Eestis läbi viidud
uuringud. Nende põhjal väidetakse, et Eesti koolijuht on administraator, kes tegeleb peamiselt dokumentatsiooniga, suhtleb kooli omanikuga ja lahendab iga päev kooli majandusküsimusi. Õppimist ja õpetamist veab minimaalselt, tööd sidusrühmadega teeb vähe. Õppejuhid jõuavad õppimise ja õpetamise eestvedamisega pisut rohkem tegelda, kuid neil on ka palju muid kohustusi, samas vähe otsustusõigust.

KIPP-i koolijuhi töö fookuses on õpilane. Fookus saavutatakse õppimise ja õpetamise eestvedamisega. Mis see müstiline „õppimise ja õpetamise eestvedamine” on? See ongi see, mis Eestis tagaplaanile on jäänud: suhtlemine õpetajate, õpilaste ja nende vanematega. See tähendab oma inimeste eripära ja vajaduste tundmist, nende igapäevase tegevusega kursis olemist – see kõik aitab probleeme märgata ja ennetada.

Loomulikult on KIPP-i taustasüsteem Eesti omast pisut erinev. KIPP-koolide juhid peavad olema enne koolijuhiks saamist pädevad õpetajad. Enamasti säilitavad nad koolijuhina väikese tunnikoormuse, et oma oskusi mitte unustada. Nad ei juhi tervet kooli, vaid üht osa sellest (tavaliselt 200–400 õpilast). Neil on tugimeeskond, kes tegeleb administreerimisega. KIPP-i koolijuhid kasvavad enamasti välja just koolist endast ja nii on koolijuhi vahetumine sujuv ega tekita kooliperes ärevust. Juhtimiskogemuse omandamiseks on koolis palju võimalusi, alates õppejuhi ametist, kuni ainekoondiste, töörühmade ja lennujuhtideni. KIPP-kooli juhtimismudelit ei kasuta ainult koolijuht, vaid kõikide tasandite juhid ja isegi õpetajad.

Talentide toetaja ning järelkasvu koolitaja

KIPP-i kooljuht veedab olulise osa (isegi kuni 75% tööajast) oma inimestega: tunde külastades, õpetajaid toetades ja juhendades, õpilastega koolimajas suheldes, tunde andes jne. Koolijuht on ise meisterõpetaja, ta orienteerub pedagoogilistes küsimustes, on õppimise eestvedaja ning juhtivõppija. Tema ülesanne on visiooni ja missiooni sõnastada ja kanda.

Kui koolijuht tunneb oma inimesi, on tal selle kaudu võimalik tulemusi juhtida. Oma inimesi tundes saab ta seada suuri eesmärke, suunata tööd uuringutele tuginedes, lahendada probleeme uudselt. Oma õpetajaid tundev koolijuht saab suhteid ka edasi arendada. Ta saab luua võrgustikke, töötada sidusrühmadega, arendada oma kultuuripädevusi ja juhtimisstiili. Inimesi saab suunata ja aidata neid tundes. Kui koolijuht oma inimesi tunneb, siis julgeb ta juhtimist oma õpetajatele delegeerida, ei häbene paluda abi ja tuge, ta näeb talente, hoiab neid, märkab potentsiaalseid uusi juhte.

Mida oleks meil KIPP-koolidelt õppida? Alternatiivset koolijuhtimismudelit, mille fookuses on õppija oma individuaalsusega. Õppijakesksuse saavutamiseks tuleb kõige rohkem tegelda rollispetsiifiliste pädevustega, eriti õppimise ja õpetamise eestvedamisega. Administreerimine (kaasa arvatud dokumentatsioon) peaks suurel määral olema delegeeritud koolijuhilt tema tugimeeskonnale. Samas koostab ka KIPP-koolis eelarvet ja kujundab kaadrit ikkagi koolijuht.

Ka Eesti koolijuht peaks olema juhtivõppija ning võrgustike arendaja. Eesti koolijuhid tegelevad kindlasti paljude KIPP-kooli mudelis väljatoodud tegevustega, ent enam võiks tähelepanu pöörata eesmärkide, visiooni ja missiooni nähtavaks tegemisele. Samuti peaks koolijuht olema juhtivõppija – inimene, kes tunneb tänapäevaseid efektiivse õppimise viise ning oskab neid õpetajatele ja õpilastele ette näidata või siis leiab kellegi, kes seda teeb, nii oleks kõigil sellest õppida. Eesti koolijuht võiks teha plaane ja otsuseid rohkem teaduspõhiselt, uuenduslikult.

Eesti koolijuht peaks olema süsteemi arendaja – looma võrgustikke nii kooli sees kui sellest väljaspool, tegema koostööd teiste koolide ja ülikoolidega, kaasama vanemaid ja vilistlasi kooliarendusse, looma kooli sees võimalusi õpetajatele juhtimiskogemuse saamiseks.

Eesti koolijuht peaks arendama välja strateegia, kuidas talente kooli meelitada ja neid seal hoida. Ta peaks ära tundma juhtimispotentsiaaliga õpetajad ja neid nende arengus toetama, ta peaks järjekindlalt planeerima nende õpetajate kui tulevaste juhtide arengut.

Õnnelik õpetaja = õnnelik õpilane

KIPP-koolis öeldakse: „Õnnelik õpetaja = õnnelik õpilane.” See on üks asi, mida neilt õppida. Et koolijuht üldse aru saaks, kas õpetaja on õnnelik ja mida „õnnelikkus” üldse tähendab, peaks ta õpetajatega hästi palju suhtlema ja olema väga hea inimesetundja. KIPP-kooli mudeli kirjeldus on muidugi pikem, olen oma magistritöö tulemusi ja allikaid nõus huvilistega jagama.

Käisin külas KIPP Chicagos ja minu üks vastuvõtja oli koolijuht Ellen Sale. Mulle meeldis, kuidas ta oma inimestega suhtles. Oli näha, et ta tundis oma õpetajaid väga hästi. Nad suhtlesid vahetult ja südamlikult. Ta ütles, et veedab väga suure osa oma ajast tundides, et näha, kas õpetajatel on ikka sära silmis. Ta pakub neile kohe abi, kui seda on vaja. Ta tunnustab õpetajaid suurepärase töö eest ja julgustab neid parimaid kogemusi jagama.

Ellen Sale kirjutas oma blogipostituses: „Armasta ja hinda oma inimesi – õpilasi, õpetajaid, peresid, juhendajaid – nad kõik töötavad sinuga koos kooli juhtides.”

Nägin, kuidas Ellen Sale tunnikülastuste ajal õpilaste juurde astus ja neid julgustas. Minu külastuse ajal palus ta vabandust, et ei saa minuga kohe vestelda, sest oli juba kokku leppinud kohtumise ühe õpilasega. Nägin nende vestlust läbi klaasseina. Õpilane ja koolijuht istusid koos söögisaalis, nad suhtlesid sõbralikult ja julgustavalt. Vestlust lõpetades pani koolijuht käe õpilase õlale ja naeratas soojalt. Nende suhtluses ei olnud pinget ega hirmu.