Keel on tugev side
Tallinnas avas näituse „100 Soome asja” Soome presidendi abikaasa Jenni Haukio (paremal).
Pildil tutvustab talle näitust Soome Instituudi juhataja Anu Laitila. Fotod: Sven Tupits / Soome Instituut
Soome Instituudi juhataja Anu Laitila rääkis Õpetajate Lehele soome keele õppimisest Eesti koolides, riigieksamist, Põhjamaade väärtustest, Tallinna−Helsingi tunnelist ja rahvatantsust. Ta selgitas ka vajadust pöörata rohkem tähelepanu meie venekeelsele elanikkonnale.
Kuidas soome keel praegu Eesti kooli jõuab?
Arvan, et see jõuab nendesse koolidesse, kus on võimalik soome keelt õppida. Kaheksas Eesti koolis õpitakse praegu soome keelt teise võõrkeelena, peale selle C- või D-keelena, kokku umbes 40 koolis üle Eesti.
Pakume soome keele õpetajatele regulaarselt täienduskoolitust, ilmunud on esimesed töövihikud. Kui Eestis hakati soome keelt B-keelena õpetama (esimesed klassid hakkasid õppima soome keelt B-keelena 2012. aastal), siis selgus, et õppematerjali ei ole piisavalt – just eesti õpilastele mõeldud õpikuid ja töövihikuid. Leidsime, et on vaja koostada õppematerjali, mis haakuks Eesti õppekavaga. Mõtlesime, et kui Soome Instituut seda ei tee, siis kes veel! Instituudi õppematerjali töötas välja väga professionaalne Eesti-Soome töögrupp, Kristel Maltis, Madean Altsoo ning Satu Grünthal. Nüüd olen tulemusega rahul.
Anu Laitila
Lähiaastatel avaneb loodetavasti võimalus sooritada soome keele (B-keelena) riigieksam ka Eestis. Kas 2019 kevadel, ja mis on seda seni takistanud?
Ei ole veel kindel, kas soome keele riigieksamit saab sooritada alates 2019. aastast, aga see on meie eesmärk, oleme selle nimel sihiteadlikult töötanud.
Olen saanud aru, et riigieksamid tekitavad tihti motivatsiooni õppida. Kui mõned õpilased on juba seitse aastat soome keelt B-keelena õppinud, oleks hea, kui nad saaksid ka riigieksami teha. Praegu töötame selle nimel, et Soome YKI-testi (ehk Yleinen kielitutkinto) kesktase saaks Eestis 12. klassi lõpetajatele riigieksamiks. See tähendab, et Eesti riik ostaks testi tegemise õiguse Soomelt. Samamoodi kasutab Eesti Prantsusmaa, Saksa- ja Venemaa riigieksamite tegemise võimalust.
Probleem on olnud selles, et juba rohkem kui kümme aastat ei ole saanud keegi teha YKI-testi väljaspool Soomet, sest Soome seadused ei ole seda võimaldanud. Meie instituut on seda eksamit puudutavate seaduste muutmist kõvasti tagant tõuganud. Tänavu veebruaris palus haridusminister Sanni Grahn-Laasonen uurida võimalusi sooritada YKI-testi prooviks Eestis. Tegime seda juba samal kevadel. Nüüd on tehtud kaks katset. Praegu uuritakse YKI-testi seadust − kuidas seda muuta, et see vastaks rohkem praegusele olukorrale. On lootus, et uus seadus jõustub 2019. a ja Opetushallitus (Soome haridusamet) saab sõlmida testi kasutamise lepingu ka välismaa organisatsioonidega.
Arvan, et instituudi töö Eestis oli läbimurre selleks, et soome keele riigieksamit saab hakata lõpuks ometi ka välismaal sooritama. Tean, et testist on olnud huvitunud ka mitmed teised Euroopa riigid.
Millistes Eesti koolides soome keelt õpetatakse, mis motiveerib eestlasi seda õppima?
Koole on mitmes linnas, juurde on tulnud ennekõike Tallinnas. Motivatsioon keelt õppida sõltub väga palju õpetajast. Viimasel ajal on hakatud soome keelt õpetama ka ühes vene gümnaasiumis. Muret teeb soome keele õpetajate järelkasv Eestis.
Eestlastel on olnud alati Soome suhtes rohkem emotsioone kui vastupidi, mis on meie ajalugu arvestades ka arusaadav. Mul on hea meel, et praegu on meil terve ja tasakaalukas vastastikune suhe. Mulle meeldib, kui eestlased ja soomlased saavad kasutada oma ilusat emakeelt omavahel suheldes. Kui ei oska või ei saa teineteisest aru, siis olgu pealegi, räägime inglise keelt, sest parem on rääkida inglise keelt kui üldse mitte rääkida.
Peale hea õpetaja motiveerib eestlasi soome keelt õppima ka keelte sarnasus – seda on, vähemalt natuke kergem õppida kui teisi võõrkeeli. Rahulolu kiirest edasijõudmisest julgustab ja innustab.
Mida teha, et keeleõpe käiks ajaga kaasas?
Kõige parem on see, kui õpetajad ja õpilased lähevad Soome reisima, teevad koos klassiekskursioone üle lahe. Selle tulemusena pilt muutub, uueneb. Keeleoskust on vaja pidevalt värskendada. Ajelehtede ja ajakirjade lugemine tuleb ka mõistagi kasuks.
Kas keeleõpe annab aimu ka kultuurist?
Natuke on isegi naljakas, et inimesed vaatavad teist kultuuri läbi omaenda prisma. Näiteks mõnes eesti koolis, kus on tähistatatud Soome sünnipäeva − väga ilusasti ja armsalt –, on õpilased tantsinud ka rahvatantsu, teadmata, et soomlased ei tantsi rahvatantsu. Eestlaste jaoks on rahvatants väga tähtis, seda näeb koolis igal üritusel, ja nad mõtlevad, et ka soomlased tantsivad, aga ei tantsi!
Aga kui küsida, mida olen Eestis õppinud, siis kindlasti seda, kui sügavalt on eestlased kultuurrahvas. Tõlgendan seda nii, et kunstil ja kultuuril on olnud siin väga tähtis roll eestlase identiteedi, lootuse ja väärikuse säilitamisel okupatsiooni ajal. Sellest saad aru, kui elad siin mõnda aega.
Minu kui soomlase jaoks on jälle kummaline, et siin ei õpetata koolis lastele eetikat, rääkimata usuõpetusest. Soomes kuulub usuõpetus üldharidusse. Sellele põhinevad ka mitmed olulised ühiskonna väärtused, sõltumata sellest kas sa isiklikult usud või mitte. Õpilastele, kes ei ole kiriku liikmed, on eraldi usuõpetusele vastav kooliaine, kus käsitletakse muuhulgas maailma usundeid, kultuuri ja filosoofiat.
Miks on soome keele ja kultuuri tutvustamine väljaspool Soomet (mittesoomlastele) üldse oluline?
Muidugi tahame näidata naabritele kõike seda, mis meil on hea. Aga kui tõsiselt rääkida, siis on see loomulik osa riigi rahvusvahelisest kultuurikoostööst. Selle üks tähtsamaid eesmärke on tutvustada soome kultuuri ja kunsti mujal maailmas ning edendada sellist loovat tööd, mis pakub võimalusi loomeinimestele nii Soomes kui ka sihtmaal, antud juhul siis Eestis. Soome ja Eesti kultuurisidemed on tugevad ja mitmekülgsed, need on olnud alati kahepoolsed.
10. juunil toimus Eesti ja Soome peaministrite ja riigikantseleide vaheline jalgpallimatš, mille võitsid soomlased tulemusega 0:1. Pildil esiplaanil Soome meeskonna liige, Juha Sipilä nõunik Riikka Pakarinen.
Näiteks on mul hea meel, et Eesti haridus- ja teadusministeerium tahab toetada Eesti noorte mitmekülgset keeleoskust. See laiendab noorte silmaringi. Rõõmu teeb ka, et Eesti koolides on võõrkeelte valik lai. Soomes proovitakse nüüd ka hakata võõrkeelt õppima esimeses klassis.
Millises kultuurivaldkonnas vajab Eesti ja Soome koostöö parandamist?
Instituut on püüdnud alati otsida valdkondi, kus meie panust oleks rohkem vaja. Mõni aasta tagasi edendasime tugevalt nüüdistsirkust, mis oli siin täitsa uus kunstiala. Praegu tundub, et peame pöörama rohkem tähelepanu Põhjamaade väärtustele, kodanikuühiskonnale, keelevähemustele ehk Eesti kontekstis venekeelsetele inimestele. Mitmekeelsus on riigi rikkus.
Meil Soomes suhtutakse sellesse teemasse muidugi teistmoodi kui teil, sest rootsi või saami keelt rääkivad inimesed pole kunagi olnud meile ohuks. Sooviksin, et samm-sammult muutuksid ka eestlased sallivamaks ja avatumaks väljastpoolt tulevate inimeste, näiteks sisserändajatesse suhtes. Igaühel on õigus oma keele- ja kultuuriidentiteedile, kõigi meie keeled ja kultuurid on võrdväärsed, ükskõik, kus me elame. Üksikisikute õigusi ei saa samastada poliitiliste suhetega.
Praegu uurime ja loome võrgustikke, vestleme ja plaanime, kuidas laiendada oma sihtgruppi ka venekeelse elanikkonna seas. Järgmisel aastal paistame kindlasti rohkem silma ka Narvas.
Millal ja kus ütlesid ise esimese eestikeelse lause? Kas mäletad, mis see oli?
Kevadel 2000 eesti keele tunnis: „Tere! Kuidas läheb?”
Milline uus soome kirjanik või raamat tuleb sulle esimesena pähe, mille võiks kohe eesti keelde tõlkida?
Ajakirjanik Heikki Aittokoski „Kuolemantanssi” („Surmatants”). See auhindu pälvinud teaberaamat räägib natsionalismi ilmingutest Euroopa riikides viimaste aastakümnete jooksul. Raamat on üldhariv ja selle on kirjutanud laia silmaringiga inimene, muuseas, see on kirjutatud ka väga ilusasti, kütkestavalt. „Kuolemantanssi” ilmus eelmisel aastal ja on kindlasti üks parematest raamatutest, mida olen kunagi lugenud. Raamatus on pilt Tallinna Niguliste kiriku „Surmatantsust”.
Kuidas hakkab mõjutama meie keelt ja kultuuri Tallinna–Helsingi tunnel (kui see valmis saab)?
Sellele on huvitav mõelda – ja eriti huvitav, kui mõtleme sellele näiteks järgmise saja või tuhande aasta perspektiivis. Usun, et inimesed käivad siis veelgi rohkem naaberriigis külas ja saavad teineteiselt mõjutusi. Mõeldes, kui palju ja kiiresti on ühiskond muutunud viimase 20 aasta jooksul, olen kindel, et see muutub palju ka edaspidi.
Olen juba öeldnud, et tulevikus võiksid Eesti ja Soome tegutseda ja esineda laias maailmas rohkem koos, ühise identiteedina. Kui kaugemalt vaadata, siis nähakse Põhja- või Baltimaid ühise tervikuna. Lähiaastakümnetel näen meid mitte teineteise õpetajate ja õpilastena, vaid üheskoos, partneritena tegutsejatena mujal maailmas. Omavahelised erinevused ei pea rahvusvahelist koostööd takistama, pigem on need ühine tugevus.
Tunneliga seoses muutub meie suhe veelgi lähedasemaks.
Anu Laitila ja Eesti
- Tartu ülikoolis vahetusüliõpilasena 2001. aastal
- Tartu ülikoolis / Soome Instituudis praktikal 2004. aastal
- Soome Instituudi juhataja Eestis alates 2015. aastast (nüüd elanud siin kolm aastat).