Kui emotsioonid klassitoas lähevad lakke

15. dets. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - 6 kommentaari

Astra Schults. Foto: Jaana Muna

Keerulises olukorras on oluline pärast endast välja minemist endasse tagasi tulla ja uuesti olukorrale otsa vaadata – kuidas seda mõistlikult lahendada,” ütleb Tartu ülikooli koolipsühholoogia lektor Astra Schults. Mida peaks veel teadma, kui õpetajal kisuvad suhted õpilaste või vanematega keeruliseks?

 

Miks muutuvad õpetaja ja õpilase suhted keeruliseks?

Väga sagedasti on põhjuseks õpilase kohatu käitumine tunnis: liigne lärmakus, oma kohalt lahkumine, kaaslaste segamine. See torkab silma ja häirib õpetamist ja õppimist. Kui sama õpilane korduvalt tundi segab, tunneb õpetaja, et tegemist pole enam häiriva käitumise, vaid häiriva õpilasega.

Sageli on õpilastel, kellega õpetajal on raske ühist keelt leida, suhteliselt madalad sotsiaalsed oskused. Nad ei oska hästi oma tundeid juhtida, teistest aru saada ega end arusaadavaks teha.

Vahel lisanduvad ka õppimisraskused – õpilasel on tunnis igav, sest enda arvates ta juba teab, või vastupidi, ei saa aru ja jääb teistest maha.

Kuidas suhteid parandada, millised meetodid toimivad kõige kiiremini ja tõhusamalt?

Kui on päris keeruline olukord, siis pole kiirelt toimivaid meetodeid. Kui oleks, siis õpetajad ju kasutaks neid!

Aga üks asi aitab veidi küll. Juba tundide planeerimisel tasub hoolega läbi mõelda, kuidas suunata õpilasi tööle nii, et nad ei saaks tundi segada. Tasub proovida sõlmida õpilastega kokkuleppeid ja panna paika tunnis käitumise reeglid. Mõnikord õnnestub see paremini, teinekord halvemini. Tähtis on järjekindlus: kas suudad enne, kui olukord hakkab käest minema, haarata ohjad või üritad päästa, mis päästa annab.

Kõike ei saagi ennetada. Tuleb ju ka tundi anda, mitte ainult häirivat käitumist ennetada. Kuidas jõuda selleni, et õppida ja õpetada oleks võimalikult efektiivne – selle tasakaalu leidmine ongi keerukas.

Õpetajad on erinevad: on neid, keda väsitab igasugune lärm, ja neid, kel on väga raske ropendamist taluda. Igaühel tasub mõelda, kuidas nad teatud võtmeküsimustele reageerivad. Muidu reageerib õpilane omal moel ja meie käiame ratast vanaviisi ning oleme kõik ärritunud.

Vahel võib õpetajalt tulla õpilase jaoks segaseid sõnumeid. Näiteks palub õpetaja klassil alustada tööd ja õpilane omal kombel alustabki, aga õpetaja märkab, et samal ajal teeb ta veel midagi: mudib midagi või krõbistab. Õpetaja palub lõpetada segamine ja õpilane teebki seda, aga samal ajal lakkab ta ka õppimast. Segased sõnumid mõjuvad eriti sellisele õpilasele, kel on raske iseenda käitumist juhtida. Neile, kes ei saa õiget käitumist nii ruttu selgeks kui teised.

Mõnikord lähevad suusad risti ka seepärast, et õpetaja ajab kiusu õpilasega, kellega on varem probleeme olnud.

Vahel tekib tõesti klassi must lammas. Enamasti ei kujune need olukorrad päris põhjuseta. Õpilasel võib olla näiteks tähelepanu suunamise raskus, ta laseb end tunnis kergesti eksitada, mistõttu õpetaja suunab lapsevanema abi otsima. Laps võib jõuda lõpuks psühhiaatri juurde, saada diagnoosi ja ravi. Tema impulsikontroll paraneb, ta suudab end paremini töö juures hoida. Aga ravim ei õpeta uut käitumist, vaid toetab enesekontrolli mehhanismi.

Võib juhtuda, et kuigi laps pingutab ja tahab olla tubli, avalduvad eelnevast elust äraõpitud käitumismustrid. Õpetaja aga võib märgata rohkem seda, mis silma riivab, sest on tundlikuks muutunud. Peagi õpilane väsib pingutamast. Õpetaja reageerib negatiivsele ega suuda positiivset esile tõsta, sest ei suuda end ümber lülitada – laps on ju sama.

Mis õpetajat sellisel juhul aitab?

Aitab see, kui ta saab puhata, aga ka info liikumine – õpetaja kuuleb vanemalt, et abi otsitakse ja ravi algab. Selle teadmise najal on õpetajalgi lihtsam oma käitumist korrigeerida.

Õpetaja võiks teada põhjust, millest tuleneb lapse häiriv käitumine.

Oluline on ka, et õpetaja hoolivus laste suhtes välja paistaks. Oma klassiga tasub hoida piisavalt lähedasi suhteid, et õpilased julgeksid tulla probleeme arutama. Oled ju nende jaoks täiskasvanu, kes saab sekkuda ja aidata.

Õpetaja suhted õpilastega lähevad tihtipeale keeruliseks õpilase kohatu käitumise tõttu. „Juba tundide planeerimisel tasub hoolega läbi mõelda, kuidas suunata õpilasi tööle nii, et nad ei saaks tundi segada. Tasub proovida sõlmida õpilastega kokkuleppeid ja panna paika tunnis käitumise reeglid,” soovitab TÜ koolipsühholoogia lektor Astra Schults. Foto: Randvere kool

Keerukaid olukordi aitabki kõige paremini ennetada ja lahendada õpetaja ja õpilaste inimlik koostöö. Ei pea olema sõbrad, küll aga üksteise suhtes viisakad, usaldavad ja aupaklikud.

Ja veel: õpetajal tuleb kasvatada endale paks nahk. See ei tähenda ükskõiksust, vaid oskust saada aru, et kui õpilased sind testivad või provotseerivad, pole põhjust asja kohe isiklikult võtta.

Kuidas ennetada solvumistunnet? Ka see oskus paraneb ajaga!

Õpetaja vajab ka oskust asju viha asemel naljaga lahendada.

Kindlasti, aga nali peab olema heatahtlik. Sarkasm ei paranda suhteid. Õpilased pelgavad sarkastilisi õpetajaid rohkem kui kurje.

Sarkasmi on keeruline mõista. Esialgu kuuled, et oled tubli laps, aga siis saad aru, et öeldu oli risti vastupidi mõeldud. Siis tekib pinna jalge alt kaotamise tunne.

Lapsevanemad on üha enam kaasatud kooli ja klassi ellu ja see on kasulik mõlemale poolele. Kuidas peaks käituma aga nendega, kes kipuvad oma „volitusi” ületama ja sekkuvad pisiasjadesse?

Oleneb, millesse ja mil viisil vanem sekkub. Need on kaks iseasja.

Enamasti ei sekkuta seepärast, et kellelgi on hirmus igav, vaid sekkumise põhjus on seotud koolielu või vanema isiklike väärtushinnangutega. Näiteks kodutööde hulk ja sisu, konfliktid klassikaaslastega.

Õpetaja võiks kaaluda neid märkusi – ehk on neis iva ja peaks neid arvestama. Kui vanemad annavad ikka korduvalt märku, et kodutöid on palju või need on nii rasked, et perest keegi ei oska neid lahendada, tuleks ehk mõelda, kuidas edasi toimida.

Küsimus on ka sekkumise vormis. Õpetajale ei meeldi, kui vanem on pealetükkiv ja ärrituv ning tuleb teda õpetama, kuidas olla õpetaja. Kuid tasub uurida, mis teda ärritab. Nõustamisoskused tulevad seejuures kasuks. Kuidas ma kuulan ja juhin vestlust, kui vanem tõstab häält ja teatab, et olen midagi valesti teinud? Kas hakkan end kaitsma, küsin täpsustavaid sisulisi küsimusi või hoopis ütlen, et näen, et olete endast väljas? Millise käigu valin?

Õpetajakoolituses õpetatakse suhtlemisoskusi, aga need saavad selgemaks ikka vaid harjutades. Võimalusi pakub elu ise. Kuid kui uksest sisse astub vanem, kes hakkab valjul häälel üles lugema noore õpetaja vigu, põhjustab see algul ikka suurt segadust, ärevust, imestust, hirmu. Sellises olukorras ei oska oma oskusi kasutusele võtta ega jõua mõeldagi, mida peaks ütlema või hoopis ütlemata jätma, et pärast ei kahetseks. Alles hiljem tulevad head mõtted.

Mida tuleks lisaks nõustamisoskuste harjutamisele veel teha?

Nii nagu lastegagi, tuleks vanematega sõlmida koostöösuhted ja kokkulepped. Kui saad uue klassi, tee vanematega tutvust ja selgita välja nende ootused lastele ja õpetajale. Kui rahumeelne algus on tehtud ja mängureeglid kokku lepitud – kas edastame ainult negatiivseid teateid või vahel ka häid –, on keerulises olukorras lihtsam toime tulla. Siis saab õpetaja öelda vanemale näiteks: meil oli kokkulepe, et keerulise olukorra puhul annate mulle ette teada ja räägime rahumeelselt. Nii saab vestluse tuliselt pinnalt ära juhtida.

Vahel räägitakse üksteisest mööda. E-kooli kasutamine paljudes koolides sujub. Aga kirjaliku teksti puhul on alati võimalus, et lugeja saab sellest aru teistmoodi kui kirjutaja, sest ei tea, millise hääletooniga teadet lugeda. Me ei kirjuta ju e-kooli: „Lugeda naeratusega suunurgas!”

Kriitilises olukorras tasub siis vanemaga pigem rääkida?

Kui on kiiret lahendamist vajav olukord, oleks hea silmast silma suhelda ja kõik asjaosalised kohale kutsuda. Möödarääkimised tekivad ka sellest, et õpilane esitab kodus oma versiooni toimunust. See ei pruugi olla vale, kuid võib olla poolik, aga vanem plaanib selle põhjal edasisi käike. Tekib kaitsereaktsioon ja lumepall hakkab veerema.

Mida teha hüperaktiivse lapsevanemaga, kes sekkub õpetaja töösse liiga palju?

Tõepoolest on ka selliseid vanemaid, kes pidevalt leiavad põhjust saata teateid, võtta sõna, ilmuda ootamatult kooli, aga samas võivad nad tulla ka saatjaks klassi ekskursioonile või valmistada uhke leti jõululaadaks. Mida mina teeks, kui oleksin õpetaja nahas, kellele vanem seitse korda päevas saadab sõnumeid, kolm korda helistab ja tuleb lõpuks veel kohale? Üks soovitus on: jagage oma päev n-ö akendeks, kus on tundide andmise, ettevalmistamise, tööde kontrollimise ja vanematega tegelemise aeg. Ärge laske üliagaral vanemal end eksitada, vaid vastake siis, kui teile sobib. Muidu ei jäägi aega muu jaoks, väsite ja ärritute.

Kasulik on juba esimesel tutvumiskogunemisel anda vanematele teada, millal vastate e-kirjadele ning mida teha kiire küsimuse korral.

Eriti agarad ja nõudlikud vanemad pöörduvad vahel ka kõrgema instantsi poole. Heal juhul juhtkonna, halvemal juhul haridusosakonna või HTM-i poole. Koolis võiks juhtkonna ja õpetajate vahel olla kollegiaalne side ja kokkulepe, et kui oled teinud kõike, mis mõistlik, aga jääd õpilase või vanemaga suheldes ikkagi kimpu, annad sellest teada. Juhtkond saab õpetajalt konflikti korral infot juurde küsida. Õpetaja tundeid riivab, kui ta on teinud oma parima, aga teda ikkagi süüdistatakse.

Alati pole õpetaja suhted juhtkonnaga nii head. Ja vahel on ka vanemal õigus.

Arvan, et intensiivses olukorras on oluline pärast endast välja minemist endasse tagasi tulla ja olukorrale uuesti otsa vaadata – kuidas seda mõistlikult lahendada. Mõelda ka sellele, miks vanem saadab seitse sõnumit ega suuda mõtteid ühte kirja panna? Võib-olla on põhjus selles, et ükskord saatis ta kolm küsimust, aga vastasite ainult ühele. Nüüd siis läkitabki ta oma küsimusi mitmes kirjas.

Veel üks soovitus: kui emotsioonid on laes, võiks vestluste juurde kutsuda erapooletu vahendaja. Olgu tegu siis tugimeeskonna või juhtkonna liikmega või hoopis kolleegiga. Ka Rajaleidja keskus peaks abistama keeruliste olukordade puhul. Oluline on, et need, kel tunded lõkkele löönud, ei tunnetaks, et vahendaja eelistab ühte osapoolt.

 


Soovitused

  • Lepi kokku mängureeglid nii õpilaste kui ka vanematega.
  • Vaata üle oma vestluse juhtimise oskused ja teemad, mille peale kergesti süttid.
  • Silmast silma suhtlus vähendab valetõlgendusi.
  • Kutsu kohale kõik osapooled.
  • Vajadusel kasuta erapooletut vahendajat.

 


Kuidas hoida ja kaitsta õpetaja vaimset tervist? Korra kuus vastab teie küsimustele TÜ koolipsühholoogia lektor Astra Schults. Palun saatke oma pärimisi ja mõtteid e-aadressil sirje@opleht.ee.


6 kommentaari teemale “Kui emotsioonid klassitoas lähevad lakke”

  1. Tõnu Jürjen ütleb:

    Kahetsusväärselt on lugu illustreeriv foto väga halb näide klassi reeglitest. Ka pildi allkiri loob pigem tunnet, et sellised klassireeglid peaks olema.

    Pildil olevad klassireeglid on väga kehvad ja lähevad reeglite loomise põhimõtetega teravasse vastuollu. Reegel ei peaks olema ähvardav ning piirav, vaid juhendav ja suunav.

    Palun illustreeriv pilt välja vahetada või allkirjas mainida, et need ei ole korrektse klassireegli näited. Kardan, et mõni lugeja võib neid sobiva mudelina võtta.

  2. Õpetajate Leht ütleb:

    Aitäh tähelepanu juhtimast, vahetasime pildi välja.

  3. Inger ütleb:

    Loen huviga teiepoolseid koostatud klassireegleid 🙂

  4. Taivo Luik ütleb:

    Kooli reeglid kasvatavad inimesi läbi aegade.Liigne liberaalsus ja amerikaniseerumine on ohuks meie eksistentsile.
    See mis toimub täna nt. Rootsi koolides on näide meie tulevikust.
    Olen veel põlvkonnast kus Õpetaja oli püha puutumatu.
    Minu lapsed kasvasid koos vanemate ja õpetajate austusega.
    Vajadusel oli vitsa hirm.
    Liberalism hukutab meid.

  5. Kati ütleb:

    Ja kus seda väljavahetatud pilti näha võiks?

  6. leelo ütleb:

    Mängureeglid? Tegelikult kehtivad koolis ikka pedagoogiliselt tunnustatud hea kasvatuse reeglid. Lihtsad käsud seinal, selle peale küll ei ole tulnud. Sildid ehk loosungid. Tekkinud probleemide korral tuleb olla valmis lahendama olukorda üleskerkinud vale avaldamiseks ja seda koos lapsevanema ning kooli juhtkonna ees. Silmast silma vestlusest ei piisa, ikka raiutakse valet, lõpuni. Aga tundub, et õpetaja on jällegi isiksuseks tõusmas, keda märgata.

Leave a Reply to Õpetajate Leht

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!