Kui ma kangilt kukkusin

8. dets. 2017 Sulev Oll endine õpilane, endine õpetaja, endine spordiajakirjanik, Tallinna ülikooli kommunikatsioonijuht, isa - 2 kommentaari

Sulev Oll

Nii hea luuletaja olen ma juba küll, et võin ka tagantjärele luua kaebelaulu sellest, kuidas ma koolipõlves kehalise kasvatuse tundides kannatasin. Ning miks ma normide vastu olen.

Võtame näiteks harjutuse tirel ette, mis olemuselt nagu lõbus kukerpall, ainult et seda tehes läheb süda pahaks. Nii pahaks, et kasvõi oksenda. Aga kus sa oksendad, kui hirm õpetaja ning tema võimuvahendi ehk halva hinde ees kurku nöörib!

Lõpuks sain tirel ettega siiski maha, aga tirel taha niitis ikkagi jalust. Tuigerdasin kuidagi riietusruumi, aga isu end kehaliselt kasvatada oli otsas. Vähemalt tireli osas küll.

Süda läheb praegugi pahaks ka siis, kui näen kedagi teist seda harjutust tegemas. Mida õpid noores eas …

Sinise kubemega ratsaväelane

Järgmine harjutus. Võta hoogu ja hüppa röntsaki vastu küllalt nurgelist ja niisama valusat kitse. Või hobust. Mis mees sust kasvab, kui sa kitsestki üle ei hüppa, mis ratsaväelane sinust niiviisi sirgub? Ega sirgunudki. Hobuse turjale kord elus kargasin, aga seegi oli kauge maa turismimänedžeri šantaaži tulemus.

Aga ega kandiline hobune pole ainus võimlemisvahend! Kui valu kubeme piirkonnas veidi järele annab, on varnast võtta harjutus kangil.

Viktor, mine sa julgesta!” soovitas õpetaja. Klassivend julgestas mis suutis, aga gravitatsiooni vastu ei saanud temagi. Haiglasse vaest poissi ei viidud, järgmised kaks nädalat käis ta koolis aga pea viltu, nagu mõtiskleks pidevalt millegi üle. Võib-olla pidas aru, mis saanuks siis, kui ta ronimisköie all julgestanuks …

Aitäh, õpetaja Vello!

Aga siinkohal aitab küll. Aeg on tänada kehalise kasvatuse õpetajaid.

Hea Vello, kui sa neid ridu loed, võta vastu mu tänu. Sa said aru, et ma armastan sporti ennast, aga mitte ennast spordis.

Sa mõistsid, kuidas teised rõõmustasid, kui Sulev ei tulnud nendega korvpalli mängima, sest ta oli lihtsalt niivõrd koba. Sai palli, ehmus, kui see lärtsti sõrmede vahele saabus, tegi paar kiiremat sammu … jooks, andke pall vastasvõistkonnale.

Kõik see jäi ära, kui õpetaja Vello ütles, et Sulev, ära tee mitte järjekordset jooksu, vaid jookse parem Rannu mäele ja tagasi. Jooksingi, ausalt ja ametlikult. Ma pole kunagi olnud mees, kes tahaks teha vähem, kui ette antud, või kibeleks vales kohas üle tee minema.

Seda tajunud õpetaja usaldus tõusis juba nii kõrgele, et lubas meid pinginaaber Tiiduga kangiruumi, mis asus staadionimajas. Sikutasime, upitasime, võrdlesime lihaseid, kujutasime ette kooliõdede imetlevaid pilke …

Küllap me saime ka normid täis, igatahes ei mäleta, et sellega olulist muret tekkinuks. Ning kuna paremaid võtta polnud – neli poissi keskkooli lõpuklassis –, tassiti meid isegi rajooni koolinoorte meistrivõistlustele. Kuuekilone kuul, veidi kõvem tõuge ja hõredavõtu osavõtjaskond … Kuld! Tõtt öelda ainus kuld elus, aga ego kõditab see siiamaani.

Kui oled kohal, karju „Murra!”

Tänu sellele, et ma ei pidanud normi täis jooksma, põsed punased ja silmad pisarais, olen ma terve elu spordi lähedal seisnud. Näiteks saalihokivõistlustel. Võin uhkusega öelda, et mu tütar Berit mängib praegu Bratislavas toimuval saalihoki MM-finaalturniiril.

Muidugi on mul raske väljaku kõrval olla, aga ma tean, kui tähtis see on. Nii hüüan ma vähemalt kord iga mängu ajal täie häälega „Murra!”. Siis ta teab, et me oleme seal, oleme juba 15 aastat.

Muidugi on tüdrukul eeldusi, võimeid ja andekuse peamist osa ehk tahtejõudu. Aga tal on veel üks oluline varandus – väikeses maakoolis õppides ei pidanud ta mingeid norme täitma. Polnud staadionigi. Olid puhas loodus, värske õhk ja rõõm sellest, mida koos mõnusalt ette võetakse.

Las see paks seal pingutab!

Pojast ehk Johan Markusest polekski nagu mõtet rääkida. „Imemees on jälle platsis,” ütles õpetaja Aivar, kui poiss murtud käeluuga koolitundi tuli ja teistele keskmaajooksus kandu näitas. Näitas mitmel korral ka Eesti omavanuste meistrivõistlustel.

Aga tänu pojale nägin kõige selgemalt, mida tähendavad eeldused. Ning mul hakkas veel enam kahju endasugustest, kellele loodus ei andnud kohe kätte nii vajalikku koordinatsiooni, kiirust, vastupidavust ja veel mitut muud asja, mis, kui normide täitmine aluseks võtta, sulle eluaegse põntsu võivad panna.

Veelgi vähem soovin näha last, kes nutab koolis antud ülesande pärast, mida ta täita ei suuda. Ning sellest veel vähem tahan ma, et nutma ajaks kehaline kasvatus, millest võiks saada ja lausa peaks saama su sõber kogu eluks.

Laps see õppis ennast sandiks

Muidugi peab oleme miski, mis paneb koolilapsi pingutama, muidugi peab olema see, millega õpetajad oma ülemustele ning ametnikele saavad näidata, et nad on põhjalikult tööd teinud. Aga paneme siis uurijad tööle ja vaatame, kuidas saaks kooliharidust anda nii, et pigem kartlikust ja natuke ülekaalulisest lapsest saaks naine või mees, kes pärast tööpäeva dressid või ujumisrõivad selga paneb ja tööväsimust kehalise koormusega peletama läheb.

Kui on vaja katsealuseid, olen valmis panustama. Võin veelgi täpsemalt rääkida, kuidas kartsin tirelit nii, et süda juba enne kehalise kasvatuse tundi pahaks hakkas minema, aga kuidas ma nüüd jõudsin rahvajooksude vaimsusse ja vaimustusse.

Aga ma võin kõneleda ka klassikaaslastest, keda enne matemaatikatundi tabas apaatia, tundeelu tuimenemise kõige väljendunum aste. Miks? Milles nad süüdi olid? Ning milles oli süüdi õpetaja, kes küündimatuid vastuseid kuuldes veelgi ägedamate maohaavade käes vaevles?

Usaldame koolmeistrit!

Kas ei oleks olnud ja oleks ka praegu üllam, kui igaühelt nõutaks tema võimete põhjal? Jah, kõlab nagu kommunism, aga veelgi enam nagu õiglus.

Ah et kes need võimed kindlaks teeb? Õpetaja teebki. Kas ta siis selleks ülikoolis õppis, et me nüüd teda ei usaldaks? Kas käsime õpetajal olla lihtsalt usin kroonuametnik või ülendame ta koolmeistriks?