Sai Naw Kham – mees, kes võitleb oma rahvakillu hariduse eest

Sai Naw Kham külaskäigul Tallinnas Pae gümnaasiumis. Foto: Viktoria Rudenko

Noore mehena hakkas Sai Naw Kham otsima võimalusi, kuidas saada hea haridus – selleks tuli tal omandada inglise keel. Tänu inglise keele oskusele avanesid ta elus paljud uued võimalused.

Myanmar on Eestist kaugel. Sellest riigist ei satuta Eestisse tihti ja ka vastupidi juhtub harva. Novembri lõpus külastas Eestit aga mees nimega Sai Naw Kham – visionäär, kes võitleb oma rahvakillu, šanide hariduse eest.

Miks peab hariduse eest võitlema?

Et mõista Myanmari haridusprobleeme, peab tundma selle maa ajalugu, rahvastikku ja režiimi. Lühidalt, Briti ja Jaapani võimu all olnud riik iseseisvus 1948. aastal, pärast põgusat demokraatlikku perioodi on riiki valitsenud sõjaväelised režiimid. Haridus on valitseva võimu kontrolli all ja selle sisu on kindlalt piiritletud. Oma peaga mõtlemist ei soosita.

Mitmes piirkonnas, nii ka Shani aladel on laste juurdepääs haridusele väga piiratud. Šanid on vähemusrahvus (ca 8% kogu riigi elanikkonnast), neil on oma keel ja paljud šanid ei valda birma keelt, mis on ametlik riigi- ja koolikeel. Lisaks käib šani alade ja keskvõimu konflikt.

Shani osariik asub mägisel alal, kus külad ja linnad on üksteisest eraldatud ja vihmaperioodil on läbimatute teede tõttu peaaegu võimatu külast külla liikuda. Nii seisavad haridusaktivistid silmitsi poliitiliste, kultuurilis-keeleliste ja ka olmeprobleemidega.

Tagasi koju

Sai Naw Kham on hea näide, kuidas raskustest hoolimata on võimalik oma eesmärkide poole liikuda. 1966. aastal Shani aladel sündinud vaese pere poisil ei olnud mingit lootust haridusele. Tema vanemad polnud kumbki koolis käinud. Ainus võimalus lugema ja kirjutama õppida oli minna budistlikku kloostrikooli. Seda Sai Naw Kham ka tegi. Armastus hariduse vastu hoidis teda eri tasemel budistlike kloostrikoolide juures ja 19-aastaselt sai temast buda munk.

Kõrgema hariduse omandas Sai Naw Kham Sri Lanka ülikoolis. 2004. aasta India ookeani maavärina järel sattus mees abistama tsunami ohvreid. Teiste abistamine viis mehe mõtteni, et hädasti vajab abi ka tema kodukant.

Koju naastes pidi Naw Kham tõdema, et midagi ei ole muutunud. Jätkuvalt ei ole lastel võimalik haridust saada. Munga staatus tegi Naw Khami jaoks üsna hõlpsaks ühe maakooli asutamise kloostrikooli alla (ilmalikud kogukonnakoolid saavadki tegutseda vaid kloostrite alluvuses, vastasel juhul ei anta neile tegevusluba). Et kohalikud on enamasti buda usku, oli tal mungana neid kergem veenda, et haridus on oluline ja lapsed peaksid põllul töötamise asemel koolis käima. Oma seisuse tõttu oli tal lihtne ka rahastust leida.

Ometi otsustas Naw Kham peatselt munga seisusest loobuda. Ilmaliku kooli vedamisele vaadati usuringkondades siiski viltu.

Mis on CRED?

„Oli kurb tõdeda, et see, mida mina tegin, ehk siis inimeste aitamine, ei olnud kloostri silmis religioosne töö. Seda ei peetud mungale sobilikuks ja seepärast ma loobusin. Edasi teenisin elatist inglise keele õpetamisega.”

Peatselt lõi Naw Kham oma organisatsiooni CRED (Centre for Rural Education and Development – maapiirkonna elu ja hariduse edendamise keskus), et maapiirkondade haridust süsteemsemalt arendada.

Juhuslikust põgusast kohtumisest Triinu Ossinovskiga sai alguse pikaajaline koostöö Eestiga. Nüüdseks on Myanmaris Shani osariigis käinud Eestist viis vabatahtlikku, kuues on praegu seal. Kair Käsper aitas luua organisatsiooni kodulehe, Kristina Mänd korrastas organisatsiooni struktuuri ja aitas tööjaotusega. Kadri Kalmus ehitas üles raamatupidamissüsteemi. Herdis Pärn juhendas organisatsiooni töötajaid, kuidas kirjutada ja ellu rakendada projekte, ning Viktoria Rudenko õpetas inglise keelt ning koolitundide andmise metoodikat. Parajasti tegutseb vabatahtlikuna Frank Jüris, kes keskendub samuti õpetamisele ja nüüdisaegsete õppemeetodite tutvustamisele.

CRED on loonud neli kloostri- ja 22 kogukonnakooli. On õpetatud õpetajaid, kes saaksid lastele anda haridust nende enda keeles. Kogukonnakoolid on tavaliselt loodud ühe küla põhjal (sest vihmaperioodil ei pääse kaugemale) ja neis on üks õpetaja igas vanuses laste jaoks. Suurt selgitustööd on Sai Naw Kham teinud lastevanemate seas, et nad oma lastel koolis käia võimaldaksid.

Kogukonnakool kestab ainult 5. klassini. Pärast seda umbes poolte laste haridustee lõpeb ning nutikamad ja motiveeritumad peavad kodukülast suuremasse asulasse kolima. Selleks rajab Sai Naw Kham ühiselamute võrgustikku, esimene nendest on juba valmis ja töötab. 67 lapsel on võimalus õpilaskodus elada ning Namlani külas asuvas riigikoolis põhi- ja keskharidust omandada.

Muidugi jääb jätkuvalt suureks probleemiks perede majanduslik seis. Isegi kui laps on tubli õppija ja pere näeb hariduse vajalikkust, ei pruugi jaguda raha last suurde asulasse saata.

Kui keskmiselt on šani peredes kolm last, siis vaid üks neist saab hariduse. Ja väga paljud ei saa rohkem haridust kui kogukonnakooli viis klassi. Tekib küsimus, milleks kogu see vaev, kui pärast viit klassi suundub seesama laps tagasi põllutööle.

Kodukülas pole raamatukogu, kust lugemist laenutada, nii et ainsaks kirjavaraks on perest perre liikuv ajaleht, mida vahel harva külla ostetakse. Aga Sai Naw Khami jaoks on see kõik osa suuremast visioonist.

Esimene väike samm

„Kui me praegu midagi ei teeks, läheks tulevikus olukord aina hullemaks,” selgitab Sai Naw Kham. „Aga kui need lapsed saavad praegu viis aastat haridust, on lootust, et lapsevanematena võimaldavad nemad oma lastele vähemalt sama palju või rohkemgi. Haritud lapsed on kogukonnale maailma mõistmisel toeks.”

Järgmised sammud Sai Naw Khami jaoks on mõelda välja plaan, kuidas keskastme hariduse saanud noortele kodukohas tööd pakkuda. Praegu ei ole neist paljudel mingit võimalust õpitut rakendada. Naw Kham loodab luua sotsiaalse ettevõtte, kus hakataks tootma ja turustama kohalikku käsitööd.

Külaskäik Eestisse andis selleks mitmeid häid ideid ja juhiseid. Kooli lõpetanud noored saaksid teenida elatist ja ettevõtte tulu toetaks ühiselamute süsteemi ning maalt linna kolivaid väikemaid lapsi.

Mõeldes oma kodukandi tulevikule, on Naw Khamil ka üks unistus. „Ma väga loodan, et inimesed suudavad tulevikus kogukonna nimel paremini koostööd teha. Haritum noorsugu tähendab targemaid otsuseid ja vaid selle toel võib Myanmar suuta ületada rahvuskonfliktid ning kodusõja. Kõik algab haridusest ja hariduse edendamisega loodan anda oma panuse rahu saavutamisse sel maalapil.”

Sinna on pikk maa minna, aga pika maa läbimiseks tuleb astuda esimene väike samm.

KOMMENTAAR

Triinu Ossinovski.

Triinu Ossinovski, Myanmari ekspert Mondo juures:

Tegin 2013. aasta suvel oma doktoritööga seoses välitöid Shani osariigis. Kui kohtusin Sai Naw Khamiga, rääkisime sellest, mida ta teeb. Ta kutsus mind oma kontorisse ja õpilaskodusse. Kohapeal olin meeldivalt üllatunud ning vestlusest tuli ka välja, et nad teevad suurt asja väga tagasihoidlike vahenditega. Sel ajal rääkis ta just vajadusest avatud maailmalt nõu ja tuge saada. Eestis tagasi, pöördusin Mondo poole ja mulle tundus, et nad süttisid kohe. Usun, et Mondo väärtused kattuvad CRED-i omadega − toetada lastele ja noortele hariduse andmist piirkonnas, kus CRED-i pakutav haridus on kohalikele kogukondadele ainus võimalus.

Myanmar on ka aastakümneid olnud ÜRO kõige mahajäänumate riikide seas, mistõttu iga Eestis kogutud euro pakub seal palju võimalusi. Meie jaoks vähese rahaga saab seal palju ära teha. Sai Naw Kham on väga karismaatiline ja kaugele ette mõtlev aktivist.

Eestlaste panus Shani osariigis

Eestlaste toel õpivad viis šani last Namlani internaatkoolis, Eestist tulnud annetuste abil on täiendatud kooli elektri- ja veevärki, soetatud mööblit ja maakoolidele tahvleid. Sel aastal sai Namlani kool Pae gümnaasiumi annetuste toel päikesepaneeli.