Soome kooli eripedagoog usub koertesse
Eripedagoog Mari Pohjolaise abilised Lyyli ja Veet on saanud Tallinna soome koolipere täieõiguslikeks liikmeteks. Fotod: Heiki Raudla
Tallinna soome kooli eripedagoog Mari Pohjalainen kasutab igapäevatöös kahte koera, kelle kaasamine õppetöösse on andnud koolipere hinnangul suurepäraseid tulemusi õpilaste rahulolu ja õpimotivatsiooni tagamisel. Koertest on saanud Tallinna soome kooli orgaaniline osa.
Õigemini kasutab soomlannast eripedagoog oma koeri kuni kolm päeva nädalas, sest pikad töö- ja koolipäevad väsitavad koeri ja väsinud loom võib käituda ettearvamatult. „Pikad päevad, erinevad inimesed ja kohad, lõhnad ja pidev liikumine – see on koerale sama nagu inimese jaoks kokteilipidu,” selgitab perenaine, kes töötab oma kahe koera, 7-aastase Lyyli Justiina ja 13-aastase Veet Waldemariga Tallinnas alates sellest sügisest. Varem on trio teinud koostööd Soome linnades.
Koerad on saanud Soomes spetsiaalse koolikoerte väljaõppe ja sooritanud pädevuseksamid, nad on puhtad, terved ja usaldusväärsed.
„Nad naudivad oma tööd,” lisab perenaine, kelle sõnul käivad koerad koolis vabalt ringi igal pool, välja arvatud köögis ja kodunduse klassis – nendesse kohtadesse ei pääse neljajalgsed tugiisikud mitte mingil juhul.
Kogenud eripedagoog Mari Pohjalainen tunnistab, et koertest on töös õpilastega suur kasu – tundeid, mida laps teistele inimestele ei näita, näitab ta tihtipeale välja koerale. On tulnud ette olukordi, kus õpilane on inimestele täiesti suletud, aga rääkinud oma murest koerale. „Mitte kunagi ei ole laps koera seltsis ärritunud või vihastunud, koeral on eriline mõju, koer on inimese parim sõber!” nendib eripedagoog, kelle hinnangul võiks koeri kasutada senisest rohkem just hoolekandeasutustes, koolides ja vanadekodudes. „Usun koertesse.”
Ta selgitab, et enne kui laps koeraga lähemalt tutvust teeb, tuleb ära kuulata õpetaja selgitav jutt koera käitumisest ja välistest märkidest ehk siis sellest, kuidas koerale läheneda, milliseid liigutusi teha ja millistest pigem hoiduda. Ka seda, kuidas ära tunda koera tujusid – mida koer mõtleb, kui näiteks hambaid näitab või hoopis saba liputab.
„Peaasi, et kõigil oleks turvaline,” rõhutab Pohjalainen.