Täiskasvanuõpe sotsiaalsete muutuste heaks

Loren Scott praktikal Haapsalu rahvaülikoolis. Foto: Ene Pajula

Sel sügisel ilmus Haapsalu rahvaülikooli ja Tallinna ülikooli Haapsalu kolledžisse praktikale üks ameeriklane, Loren Scott. Kuidas see niimoodi juhtus?

Kui meil siin Eestis midagi muutunud on, siis on see suhtumine täiskasvanute õppimisse. Kui ma 1970-ndate algul Tartu ülikoolis käisin ja seal üks viiekümneaastane kaugõppes lõpetas, tundus see olevat naljanumber. Vaatasime lõpuaktust aula rõdult ja naersime: „Kas Peetrus nõuab nüüd taevaväravatest läbilaskmiseks ülikooli diplomit?”

Tänapäeval on ülikoolides õige mitmeid magistriprogramme, kus õpib väga erinevas vanuses inimesi, ja ma tean, et kutsekoolides pole enam mingi ime ka üle 60-aastased lõpetajad. Siiski mõistame me täiskasvanuõppena tänaseni ikkagi sama mudelit, nagu me õppimist alati oleme mõistnud – õpilased õpperuumis midagi õpetaja juhendamisel omandamas. Lihtsalt õpilased on täisealised ja õpetaja kasutab nende õpetamisel pisut teistsugust metoodikat/didaktikat kui laste puhul. Nüüd tõi interdistsiplinaarne rahvusvahelise magistriõppe kava meile täiskasvanuõppesse natuke avarama suhtumise.

Ühine õppekava

Sellest on juba mõni aasta, kui kolme ülikooli, Glasgow’, Tallinna ja Küprose ülikooli koostöös tuli mõte arendada välja üks suurejooneline õppeprojekt. Šotimaal nimelt on ajalooliselt pikk kogukondlik täiskasvanute mitteformaalse õppe traditsioon, mis tugineb vabatahtlikkusel ja kogukondlikul tööl. Nii sai see õppekava nime „Adult education for social change” ehk eesti keeli „Täiskasvanuõpe sotsiaalsete muutuste heaks”. See on magistriõppekava ja sellesse panustas ka Malta ülikool, millel on aastatepikkune pagulastele inglise keele õpetamise kogemus.

Tallinna ülikool on 30 aastat õpetanud täiskasvanuhariduse asjatundjaid ja täiskasvanute koolitajaid bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavadel ning koostöös Eesti täiskasvanukoolitajate assotsiatsiooniga Andras on välja töötatud Eesti täiskasvanute koolitajate riiklik kutsestandard, mis on Euroopas ainulaadne. Kutset saab teadagi taotleda Andraselt. Ja neljas koostööpartner on Küprose ülikool, kellel on ette näidata parimad veebipõhise õpetamise oskused. Õppekava elluviimiseks taotleti toetust Euroopa Liidu hariduskomisjonilt, Erasmus Munduse alaprogrammist ja see saadi 2020. aastani.

Kui vastuvõtt selle eriala esimesele kursusele 2016. aastal välja kuulutati, äratas see suurt huvi, 24 kohale esitati 375 avaldust, mis teeb 15,6 kandidaati ühele kohale. Alustati keeletestist, sest piisava inglise keele oskuseta poleks toime tuldud. Arvesse võeti haridust tõendavad dokumendid ning motivatsioonikiri ja lõpuks valiti välja sobivad üliõpilased, keda oli 18 riigist, sealhulgas Aasiast (India, Hiina, Bangladesh, Pakistan, Malaisia, Kasahstan, Tai, Nepal), Aafrikast (Ghana, Nigeeria, Etioopia), nii Põhja- (lisaks Lorenile ka Mary Coloradost) kui ka Lõuna-Ameerikast (Brasiilia, Saint Lucia) ja Euroopast (Inglis- ja Šotimaa, Rootsi, Serbia, Poola). Kahe tudengiga on esindatud Venemaa ja õige mitmega ka Ida-Euroopa maad.

Eestist pole kahjuks kedagi, üks eestlane küll kandideeris, aga ei kvalifitseerunud. Õppejõududeks kutsutakse parimaid asjatundjaid mitmetest maadest, kelle hulgas on ka selle programmi akadeemiline koordinaator Tallinna ülikoolis, professor Larissa Jõgi.

„Esialgse lepingu kohaselt finantseerib Erasmus Munduse alaprogramm meie õppekava 2020. aastani, aga veebruaris kavatsetakse esitada taotlus pikendada toetust veel viie aasta võrra, seega 2025. aastani. Ehk õnnestub ka mõnel eestlasel sisse saada,” loodab professor Jõgi.

Õppekavale pääsejaid ootas ees mitu rosinat, üks seegi, et stipendium on tuhat eurot kuus. Asi on siiski karm, sest kui keegi peaks mingil põhjusel välja kukkuma, peab ta kogu saadud raha rahastajale tagasi maksma.

Päris 18-aastaseid soovijate hulgas ei olnud, enamik on õppinud midagi magistritasemel juba varem, nende hulgas ka Loren Scott. Tema on õppinud majandust.

Rändavad õpilased ja õpetajad

Kursuse põhiidee on selles, et liikuda ja kõike oma silmaga näha saavad nii üliõpilased kui ka õppejõud. Õpingute esimene semester toimus Glasgow’s, kus läbiti õppekava haridussotsioloogilised õpingud, osaleti praktikal kogukonnas õppimise ja kogukonnatöötajatega, kusjuures kogukonnas õppimine ei tähenda üksnes seda, et keegi õpetab teistele mingeid praktilisi oskusi, vaid ka elus toimetulekut, kas või seda, kuidas vältida võlgu elamist või mil moel võlgadest lahti saada.

Täiskasvanuhariduse asjatundjatel on oluline seegi, kuidas suhtuda ja suhelda näiteks erivajadustega inimestega. Täiskasvanuharidus on kui lapitekk, selle vorme on erinevaid ja viise mitmekesiseid, näiteks see, mida Eestiski tehakse ahistatud naiste varjupaikades – toetatakse kannatanuid psühholoogiliselt, juhendatakse, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla, ja antakse juriidilisi teadmisi abielulahutuse ja laste hooldusõiguse taotlemise kohta, samuti sellest, kuidas leida uut töö- ja elupaika. Professor Jõgi lisab, et täiskasvanute informaalseks õppeks võib pidada meie arvamusfestivali, kui inimesed tulevad kokku ja saavadki mingil teemal targemaks, külaliikumist jms, mida me siin pole kunagi osanud liigitada täiskasvanuhariduse alla.

Teine semester läbiti Malta ülikoolis, kus õpiti mitmeid aineid ning osaleti praktikal, jälgiti pagulastele pakutavaid keelekursusi ja nendega tehtavat tööd, seda, kuidas õpetada inglise keelt inimestele, kes ei osanud ühtki võõrkeelt ning halvemal juhul üheski keeles lugeda ega kirjutadagi. Maltal tehakse pagulastele ka eraldi raadiosaateid.

Ja kolmandal semestril toimub õpe Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudis, praktikal osalevad magistrandid üle Eesti. Siin õpitakse täiskasvanukoolituse ja täiskasvanute õpetajaks olemise eripära, uuritakse täiskasvanute õpetaja kutsestandardit nii teoorias kui ka praktikas. Loren Scotti praktika ongi seotud täiskasvanute õpetaja tööga, nii on ta õpetanud nädala jagu inglise keelt Haapsalu rahvaülikoolis.

Küprosele kohale ei minda, küll aga tuleb osa võtta Küprose ülikooli korraldatud veebikursusest, mille eesmärk on seotud veebikursuste korraldamise põhimõtete ja praktikaga. Viimasel semestril saavad magistrandid valida, millises ülikoolis nad magistritöö kirjutavad. Rahvusvahelise magistritaseme haridust tõendava ühisdiplomi (joint degree) saavad magistrandid tuleva aasta augustis.

Rikastav kogemus

Loren Scotti kodu on Ameerikas Kanada piiri äärses Vermonti osariigis. Nagu nimigi ütleb, on ta esivanemad šotlased, kes tema teadmise järgi rändasid Šotimaalt välja juba kakssada aastat tagasi. Enne kandideerimist sellele õppekavale oli ta saanud majanduse bakalaureusekraadi Vermonti ülikoolist. Kõrgharidus pole tema perekonnas midagi uut, sest tema isa on kooliõpetaja ja ema arst. Edukad on olnud ka Loreni kaks venda ja õde, kusjuures üks vend ja õde on nende perre lapsendatud.

Loren: „Mu ema ei saanud mingil põhjusel pärast mind enam lapsi, aga tollal olid Ameerikas hinnatud suured pered; teiseks leidsid mu vanemad, et ühel või teisel põhjusel oli nii palju lapsi jäänud pereta, aga nemad olid piisavalt heal järjel, et pakkuda pereelu veel kahele lapsele.”

Nii et mõnes mõttes on nõrgemate aitamise näide Lorenil kodunt võtta. Sellest õppekavast kuulis Loren aga oma Rootsi kirjasõbralt. Õppekava tundus põnev, ta kandideeris ning osutus valituks.

„Õppimine ja elamine eri riikides on olnud erakordselt huvitav ja rikastav,” ütleb Loren. „Vaevalt oleksin muidu sattunud Maltale või Eestisse. Kõik see õppekava ja kohtumine eri rahvustest inimestega, nii oma kursuse raames kui ka neis paigus, kus õppimas käiakse, on mu maailmapilti ikka väga avardanud.”

Kas tal on lootust leida oma diplomiga kodupaigas ka korralik töökoht? Selle peale kehitab Loren õlgu.

„Kes teab? Aga ma väga ei muretse, sest kindlasti leian ma tööd vabatahtliku nõustajana, töötades samal ajal edasi näiteks raamatupidajana,” on ta optimistlik.

Tegelikult kujutleb ta ennast töötamas eelkõige just mõnes LGBT keskuses või omavalitsusasutuses nõunikuna. „Pole üldse kahtlust, et see diplom avab mu ees nii mõnegi ukse.”