Ununema kippuvad oskused ehk Mida teha õues, kus puudub arvutiekraan?

See, mida laps on kõigi oma meeltega tunnetanud ja tajunud, annabki talle teadmise, kuidas maailm toimib.
Fotod: Mana Kaasik ja Liisa Kaasik

Õuesõppe mõiste võttis Eestis 2004. aastal kasutusele Eesti koolimetsade ühenduse juhatuse liige Mikk Sarv, kelle sõnul on õuesõpe õppimine ehedas keskkonnas, kõiki meeli kasutades, oma käega tehes, õpitut teistega jagades ja seda teistele edasi õpetades. Kaksteist aastat on nad koos Kristel Vilbasega korraldanud õuesõppe suvekoole, teinud õuesõppe teemal teleseriaali ning korraldanud lugematul hulgal koolitusi lasteaedades ja koolides. Millised eluks vajalikud oskused kipuvad lastel ununema ning mida vaadata ja teha õues, kus pole arvutiekraani?

Vanemad on kurtnud, et lapsi on üha raskem õue tegutsema saada.

Minu kogemus näitab, et Eestis on palju lapsi, kellele meeldib õues õppida, ja õpetajaid, kellele meeldib õues õpetada. Õuesõpe on meil hästi juurdunud. Suur osa selles on Tallinna ülikooli Rakvere kolledži õppejõul Lehte Tuulingul, kes korraldab igal kevadel lasteaiaõpetajatele õuesõppekonverentse ja annab sel teemal välja raamatuid. Detsembri alguses esitles Valdur Mikita oma uut raamatut „Kukeseente kuulamise kunst”, mis väärtustab samasugust eluhoiakut. Arvan, et peame julgelt seda teed mööda edasi minema ja tegema neid asju, milles oleme tugevad. Väga heal järjel on õuesõpe ka Põhjamaades: Taanis, Rootsis, Norras, Soomes, kust oleme palju kogemusi ja hääd nõu saanud. Kahtlemata on veel pikk tee minna ning oht vajuda päriselust arvutiekraanide ja virtuaalreaalsuse vahendatud maailma on kogu aeg olemas. Arvutimaailma tuleb samuti tunda, kuid nende kahe vahel peab valitsema tasakaal.

Sa ise olid lapsena ilmselt palju õues.

Olin küll. Mu tädi oli metsaülem, kõik suved veetsin tema juures, ja talvevaheajad ka. Metsas käimine, nagu seegi, et õhtusöögiks tuli lauda tagant seeni tuua või jõest kala püüda, oli iseenesestmõistetav, see oli nagu köögi pikendus. Ka Tartus, kus ma elasin, oli meil suur aed. Paljudes lasteaedades pannakse kevadel taimed kasvama, et lapsed näeksid, kuidas hernes või uba mullast välja tuleb, mina kogesin seda kodus. Sellest, et kooliaiad ja kasvuhooned on aja jooksul koolide-lasteaedade juurest ära kadunud, on tuliselt kahju. Need peaksid küll tagasi tulema. Tahame ju kasvatada elus toimetulevaid inimesi ning see, mida laps on kõigi oma meeltega tunnetanud ja tajunud, annabki talle teadmise, kuidas maailm toimib.

Millised elulised oskused lastel ununema kipuvad?

Kõige lihtsamad asjad: kuidas noaga puud vesta, juurvilju koorida, leiba-saia viilutada, tikku tõmmata, tuld teha. Panime Kristel Vilbastega paberile kümmekond tegevust, mida lapsed võiksid osata, ja nimetasime selle naljaga pooleks tasemetööks eluliselt vajalikest oskustest.

Noaga lõikamine ja saega saagimine on põnev ja haarab lapsi. Noa käsitsemise võtteid, seda, et nuga tuleb endast väljapoole lükata, on hea harjutada porgandit koorides, mis on pehme ega nõua palju jõudu. Vanasti oli juba nelja-viieaastasel lapsel oma pisike nuga, millega ta voolis endale puust mänguloomi või männikoorest paate. Igal kevadel olen õpetanud lapsi ka pajupilli tegema.

Tikutõmbamine ja tuletegemine on samuti vajalikud oskused. Tikku tuleb tõmmata ettevaatlikult ja hoida seda püstipidi, et mitte lasta leegil sõrmede vastu tulla. Küünla süütamist tuleb tihemini ette, aga oluline on teada ka seda, kuidas lõke põlema saada, eriti märja ilmaga. Kõigepealt tuleb lõkke jaoks valida õige jämedusega kuivad oksad. Saamidelt õpitud nipp on see, et kase paberõhuke koor tohu pealispinnal läheb põlema nagu püssirohi ja isegi toored peenikesed kaseoksad võtavad hästi tuld. Kask on lõkke süütamiseks väga tänuväärt puu.

Kui palju pered tänapäeval koos lõket teevad?

Neid peresid ikka on, ka RMK matkaradade ääres on ju lõkkekohad. Eks see on natuke ettevõtmise asi, millega tuleb uuesti harjuda. Mõnus on lõkke ääres koos istuda ja tules lõkkekartuleid, kaalikaid või naereid küpsetada. Niisuguse suhtumise tahaks küll ära muuta, et tuli on prahi ja rämpsu ärapõletamise paik – isegi jaanilõkkesse pannakse teinekord suured autokummid tossama. Maia indiaanlased teevad lõkke kuivadest valgetest puudest ja pööripäeva ohvrilõkkesse on neil kombeks puistata pisut suhkrut, šokolaadi, kommi, mett. See on uskumatu, kui maias on tuli ja millise rõõmuvälgatuse lõke sel hetkel sinaka leegiga üles lööb. Tuli on ilus ja püha, selle kaudu saab oma paha tuju ära saata ning otsida ühendust taeva ja teiste inimestega.

Sama oluline on vesi. Allikast või kaevust vee ammutamise ja peost vee joomise komme hakkab samuti ära kaduma. Üks õpetaja rääkis, kui kohkunud olid lapsed, kui ta neile matkal kaevust võetud vett joogiks pakkus. Allikaretkedel on lapsed saanud panna peo otse voolava allika alla, tõsta suu juurde ja tunda, milline värskus, kirkus ja jõud selles vees on. Kord oli rühmas üks käitumisprobleemidega poiss, tema käis neli korda allika juures, et saaks veel seda rahustavat allikavett ammutada. Suvekoolides oleme õpetajatega südaööl järves ujumas käinud, eriti lummav oli see täiskuuga. Need on elamused, mida koolitunnis ei saa, kuid mida nii õpetajad kui ka lapsed hädasti vajavad.

Veega, eriti mere ja merendusega seostub sõlmede tegemise oskus. Meremehesõlme tegemine, õngekonksule sõlme tegemine, oskus siduda niisugust sõlme, mis jooksma ei lähe, ja sõlme, mille kiiresti lahti saab.

Mida lapsed metsas käies õpivad?

Kõike, alustades linnuhäältest, millel on ju põnevad rahvapärased tõlgendused. Hästi tuntud on rasvatihase „sitsikleit, sitsikleit”, talvikese „siit-siit-siit-siit saab Riiga” ja muidugi metsvindi hüüd „siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk”. Kevadsuvises metsas on nii laste kui ka täiskasvanute jaoks üllatus soku möiratused, sageli arvatakse, et need kuuluvad karule. Ka onni ehitamine käib eluliste oskuste juurde. Mõnusa tipitelgi saab teha presendist või riidest, aga ka okstest saab ehitada hubase varjualuse.

Kindlasti võiks laps tunda vähemalt kümmet tee- ja ravimtaime. Teelehte teatakse, aga mitte seda, et see on suurepärane haavaplaaster. Samasugune toime on raudrohul, mis on võimsa verdhüüvitava jõuga maagiline taim. Kui ta katki muljuda või närida ja haava peale panna, jääb verejooks kohe kinni. Tislerid panid raudrohtu oma tööriistakasti, et noaõnnetust ei juhtuks. Raudrohi aitab hästi ka külmetuse puhul. Samuti sellised lihtsad asjad, et vaarikavartest, mustasõstravõrsetest, nõgestest, maasikalehtedest ja kuivatatud võililleõitest saab teed teha, rääkimata pärnaõitest, nurmenukkudest, piparmündist. Kunagi räägiti, et kui valge inimese laps leiab mõne taime ja seda emale näitab, ütleb ema, et viska maha, see võib olla väga mürgine. Indiaanilapse ema ütleb, et lähme, näitame seda vanaemale, see võib olla väga kasulik taim.

Sedagi, kuidas looduses keha kergendada, tuleks tänapäeva lastele õpetada, praegu on juba bussideski tualetid. Lapsel on hea teada, et pikemal matkal olles võib põõsa taha minna, oma häda ära teha ja hakkama saada. Elementaarsed ja lihtsad asjad võivad muutuda ületamatuks probleemiks.

Ühe olulise oskusena on kirjas riiete parandamine ja õues õigesti riietumine.

Jah, sest kui õues tegutsedes varrukas rebeneb või püksid hargivahelt katki kärisevad, ei ole teinekord muud võimalust kui need kokku nõeluda, et kojuminekuni vastu pidada. Kui niit ja nõel on käepärast ja oskused olemas, siis hätta ei jää. Õueminekuks õiged riided valida on äärmiselt vajalik. Õuesõppe juures on oluline, et lapsed oleksid söönud-joonud, et neil oleks soe ja kuiv olla ja tuju hea. Üks Austraalia lasteaiaõpetaja avaldab oma blogis pidevalt toredaid videoid selle kohta, millist lusti tunnevad lapsed lombis paterdamisest, kui neil on veekindlad riided seljas ja kummikud jalas. Ka Eestis on juba paljudes lasteaedades ja algkoolides lastele sobivad õueriided varutud, millega saab vihma või lumega õues möllata. Kuivatuskapid on head asjad.

Lumele ei suuda ilmselt ükski laps vastu panna.

Lumi on äärmiselt tänuväärne modelleerimismaterjal ja mänge, mida lume ja lumepallidega mängida saab, on sadu. Saabuvat lumist aega ei tohiks mingil juhul maha magada, vaid tuleb minna õue lumesõda pidama, lumememme ja lumekindlust ehitama. Kui sel aastal esimene sulalumi maha sadas, ütlesin oma 12-aastasele tütrele, et mingu tehku rõõmuks õue üks lumememm. Selle asemel voolis ta üllatuseks lumest minu pea, pani talle prillid ette, bareti pähe, porgandi ninaks – see oli nii vahva, et panin selle Facebookis pikaks ajaks omale profiilipildiks. Lumeskulptuurid ongi edasiarendus lumememmest, lumepallidega aga on võimalik loendada, kuupe, prismasid, kujundeid moodustada, põnevaid kompositsioone teha.

Kas jõulud on pigem tubane aeg?

Tegelikult on juba jõuludes sees väljamineku kutse. Kui esimene päev pärast jõuluööd on kodus olemise püha, siis teine jõulupüha on aeg sõpradele külla minna ning õues mängida ja tegutseda. Kogukonnaga koosolemine on sel ajal hästi tähtis. Mitte jääda üksi ja omaette, vaid tulla välja ja olla ühenduses teistega. See loobki jõuluaja tunde.