Uutmoodi ujumine
Sirje Pärismaa.
Kuigi õppisin koolis, kus oli ujula, suudan koera ujudes läbida vaid veerandsada meetrit. Sama palju kui praegune kolmanda klassi laps. Aga uued normid – sada meetrit rinnuli ja sama palju selili, pluss sukeldumisoskus, on mulle kättesaamatud.
Tagantjärele on mul väga kahju, et koolist seda eluks vajalikku oskust kätte ei saanud. Põhjusi oli mitu. Sulistasin julgelt vees hetkeni, mil Mustas meres avastasin, et põhja pole jalge all ja päästerõngas isa näol seisab kaldal. Musta mere salakavalad lained võivad su ootamatult kaldast kaugele visata. Ega see nüüd kõige targem tegu olnud just sellises kohas ujumist õppida. Õnneks jõudis isa mulle ruttu järele ja isegi temasuguse pika mehe jaoks oli vesi sügav. Olin toona seitsme-kaheksa-aastane. Igatahes kui kuuendas klassis meie uhiuues koolis ujumistunnid algasid, kuulusin nende hulka, kes eelistasid hoida end käsipuu lähedusse.
Meie kehalise kasvatuse õpetaja kuulus karmi koolkonna esindajate sekka. Tema jaoks ei eksisteerinud inimlikke nõrkusi nagu kartus vee ees. Kahjuks ei õpetanud ta tundides ka ujumistehnikat ja nelikümmend viis minutit möödus igaühel omal viisil. Kartlikel seega basseini ääres.
Ega meie õpetaja kõige hullem olnudki. Paralleelklassi plikadele andis kehalist naisterahvas, kes ei uskunud tervislikel põhjustel tunnist puudujaid enne, kui oli „asitõendeid” kontrollinud.
Ülikooliski oli meil kehalises kasvatuses kohustuslik ujumine ja sealgi leidsin omasuguseid toru ääres passijaid. Kuidagi saime arvestuse siiski kätte. Minu rõõmuks olid ülikoolis talvel ka suusatunnid, kus sain hiilata.
Üks kursuseõde oli nii tubli, et sai pärast ülikooli ujumise selgeks. Mina olen seni piirdunud oma leivanumbri – koera ujumisega, sekka mõned tõmbed konna!
Seepärast ongi mul eriti hea meel, et kehalises kasvatuses, õigemini tulevases liikumisõpetuses, hakatakse ujumisoskusele senisest suuremat rõhku panema.
Aga algus on raske. Mõne aasta taguste andmete kohaselt on meie koolidest vaid 14 protsendil oma bassein. Käia koolist kaugemal ujumistunnis pole lihtne. Tulekule-minekule kulub hulk aega. Minu lapselapsel järgneb ujumisele kitarritund ja nii ta siis rändabki ujulasse koolikoti ja pilliga. Tema on Tallinna poiss, aga kaugelt nurga lastel võib terve koolipäev ujumistunni nahka minna. Koolijuhtidele toob see hulga nuputamist, kuidas kaotatud aeg tasa teha, aga ka üldse tunnid korraldada.
Päästerõngas tuleb igaühel endal leida.