Aidi Vallik − õpetajast kirjanikuks

26. jaan. 2018 Jaanika Palm ELK lastekirjanduse uurija - Kommenteeri artiklit

Kas õpetajaamet on inspireeriv elukutse? Tuleb välja, et mitmed tuntud kirjamehed ja -naised on saanud oma lugude kirjutamiseks inspiratsiooni just koolist – õpetajatööst ja koolist laiemalt. Kui heita pilk kirjanike elulugudele, tuleb välja, et suur osa nendest on leidnud teenistust õpetajana. Kui mitte tavapärase kooliõpetajana, siis koduõpetajana või ülikooli õppejõuna. Nii ühel kui teisel juhul on olnud nende töövahenditeks sõna, sõnum ja teadmised. Nagu õpetajagi, nii on ka kirjanik teiste inimeste teavitaja, mõjutaja ja suunaja – seetõttu on need tegevusalad paljuski kattuvad.

Siin ja edaspidi kord kuus tutvustab Õpetajate Leht lugejatele Eesti kirjarahvast, kes on andnud oma panuse ka teiste õpetamisse ja kooliellu üldisemalt.


 

Kirjanik Aidi Vallik arvab, et kui ta poleks töötanud koolis, ei oleks ta ka lastekirjanduseni jõudnud.
Foto: erakogu

 

Laste- ja noortekirjanik Aidi Vallik tunnistab, et on saanud õpilastega suhtlemisest loominguks rohkelt inspiratsiooni. Jutuajamised ja maailma asjade arutamised on heitnud valgust noorte isiklikele lugudele.

Juba algusaegadest on lastekirjandus olnud suuresti nende inimeste kanda, kes lastega tihedamalt kokku puutuvad ja neid oma hingele lähedale lasevad. Varasematel aastatel olid neiks enamasti kirikuõpetajad ja pastorid, hilisemal ajal lasteaia- ja kooliõpetajad. Erandiks pole ka Aidi Vallik, kooliõpetaja, keda laiem üldsus teab just andeka ja missioonitundelise lastekirjanikuna.

1971. aasta 11. mail sündinud Vallik on pärit Läänemaalt ning seal ka lapsepõlve veetnud ja koolis käinud. Õppinud mõnda aega Tartu kunstikoolis, lõpetas ta 1996. aastal hoopis Tartu ülikooli eesti filoloogina. Tema esimesed kirjanduslikud katsetused – luuletused – ilmusid ajakirjanduses 1989. aastal, juba enne, kui autoril täitus 20 eluaastat.

ATS-i pseudonüümi all avaldas ta ka luulekogud „Ärge pange tähele” (1990), „Videvikus lepatriinulend” (1996) ning „Mina ja Käthe Kollowitz” (2000). Valliku varane, vormilt suures osas vabavärsiline luule on tulvil nooruslikku trotsi ja maailmavalu, identiteediotsinguid ja eneseleidmisi. Meeleolult ja tunnetuselt on neis palju ühist tema hilisemate noorteromaanidega. Seni viimane täiskasvanuile mõeldud luulekogu „Ristsõna” (2001) ilmus juba autori enda nime all.

Ann käib koolis

Vallik on küll mõnda aega töötanud kunstniku-kujundaja ja raamatukoguhoidjana, kuid pikemalt jäi ta truuks siiski õpetajaametile. Ju siis oli selles elukutses midagi, mis tema olemusega kokku kõlas.

Võib-olla said ameti valikul otsustavaks aga hoopis geenid? On ju Valliku suguvõsas olnud palju pedagooge. Olgu kuidas oli, igatahes 1996. aastal, kohe pärast ülikooli lõpetamist, asus Vallik emakeeleõpetajana tööle oma kodukohta Haapsallu. Sealses Wiedemanni gümnaasiumis töötas ta kokku kaheksa aastat.

Just pingelisel koolis töötamise perioodil said alguse Valliku seni menukaimad teosed – Anni-lood. Neist esimene, Tänapäeva kirjastuse ja Eesti lastekirjanduse keskuse korraldatud noorsoojutuvõistlusel peaauhinna saanud „Kuidas elad, Ann?” nägi trükivalgust 2001. aastal, peagi ilmusid raamatule ka järjed „Mis teha, Ann?” (2002) ning „Mis sinuga juhtus, Ann?” (2007).

Koolielust inspiratsiooni saanud lood käsitlevad tundlikult ja teravalt murdeealiste probleeme: suhteid eakaaslaste ja vanematega, kokkupuuteid meelemürkidega ning keerukaid identiteediotsinguid. Anni-lugudel on mitu omavahel põimuvat süžeeliini. Esimeses raamatus sulandatakse tüdruku argieluga ema punkaripõlve päevikud, teises lastekodutaustaga isa mälupildid, kolmandas aga segunevad Anni minevik ja haiglas veedetav olevik. Autor kasutab neid liine võimalusena näidata, et kõike, mis toimub, on võimalik tõlgendada mitut moodi, eri vaatepunktidest. Täiskasvanuks saamise üks oluline osa ongi leida maailma virvarris oma tee, oma tõekspidamised ja elu, mis pakub just sulle rahuldust.

Koolielul pole Valliku noorteteostes küll kandvat rolli, kuid erinevalt paljudest teistest sama perioodi noorteraamatutest käiakse siin siiski koolis, kohatakse isegi mõningaid õpetajaid, kirjutatakse üksteise pealt maha, tehakse koduseid õppetükke. Kirjeldatakse ka koolipidusid, õpilaste omavahelisi suhteid väljaspool kooli jne. Valliku raamatute suur pluss ongi koolielu tasakaalustatud kujutamine.

Sageli võib noorteraamatutes kohata kaht teineteist välistavat lähenemist koolielule – kas kooli õpilaslikult halvustavat või, vastupidi, tädilikult targutavat. Vallik esindab oma teostes neid lähenemisviise ühendavat vaatepunkti. Ta märkab koolielu probleeme ja valupunkte, kuid ei jää nende üle halama, vaid pakub alati ka lahendusi, võimaluse näha asju nii õpilase kui ka õpetaja perspektiivist. See realistlikkus, autori kirjutamisoskus ja võime põnevust üleval hoidvaid süžeesid luua on ilmselt põhjus, miks Valliku teoseid ka aastaid pärast ilmumist on raamatukogust raske kätte saada. Ivakesi kõrva taha korjamiseks leiavad neist noorte kõrval ka täiskasvanud – õpetajad ja murdeealiste vanemad.

Anni-lugusid on tõlgitud soome, läti ja leedu keelde. Eriti hästi on raamatutel läinud Lätis, kus need on võitnud nii lugejate (Läti laste- ja noortežürii 1. koht) kui ka kriitikute preemiaid (Jānis Baltvilksi preemia). Eestis on „Kuidas elad, Ann?” pälvinud Nukitsa konkursil kõrge teise koha.

Lapsed ja Narkohollo

Pärast Anni-raamatuid on Aidi Vallik oma loomingus tasapisi liikunud üha nooremate lugejate poole. Kas seda võiks võtta autori soovina mõjutada üha varasemas eas lapsi, jäägu iga lugeja end otsustada. „Narkohollo ehk Florose vabastamine” (2006) on adresseeritud 8−13-aastastele.

Tõsisest temaatikast hoolimata (jutustatakse narkootikumidest, alates kanepist ja lõpetades valgete pulbritega) on teos humoorikas ja köitev. Peategelaseks on 10-aastane Mihkel, kes arvutimängu sattununa peab päästma planeet Florose asukad kurjast Narkohollost. Teose tegevustik kulgeb kiirelt, rohkelt on filmilikke ja arvutimängule omaseid käike, mis võiksid adressaati köita, nagu ka autori elurõõmus ja optimistlik jutustamislaad.

Koletise lugu” (2005) on mõeldud veelgi nooremaile, kuid oma iva leiavad sest allegoorilisest ja mitmetasandilisest jutustusest ka täiskasvanud. Vanemate ületöötamine, üksindus, koolikiusamine – need on vaid mõned tänapäeva inimühiskonnaski levinud probleemid, mida raamatus käsitletakse. Kirjanik rõhutab ikka ja jälle, et igaühel on õigus olla teistest erinev ja sellest hoolimata kaaslaste austus ära teenida. Samuti on igaühel, ka kõige väiksemal koletiselapsel, õigus saada hinnang iseenese, mitte aga oma kurjade esivanemate käitumise põhjal.

Pere pisimatele on mõeldud ka jutukogu „Roosi ja emme” (2013) ning vähese, kuid seda läbitöötatuma tekstiga pildiraamatud „Minu jalad” (2010), „Lumehelbe töö” (2014) ja „Parimad palad” (2015). Neist viimase keskmes on kaks koera, kellele kaaslase toidukausis pakutav ikka ahvatlevam tundub kui enda ninaesine.

Loomadel on Valliku loomingus üldse oluline koht. Südamlik ja humoorikas „Unekoer” (2006) jutustab loomakesest, kes üle kõige inimeste voodites magada armastab. Seda koguni nii väga, et otsustab vastava palvega koerte jumala juurde tee ette võtta. „Pints ja Tutsik” (I osa 2008, II osa 2009) seevastu kirjeldab südantsoojendavalt kassi ja koera elu Maikellukeste pere turvalises rüpes.

Lasteluule esindab Valliku mängulisemat ja lustlikumat poolt. Alates debüüdist ses vallas kuni tänaseni on temalt ilmunud kolm kogu: „Tirtsti ja turtsti” (2007), „Mina, kana, lehm ja kratt” (2010) ning „Imelised inimesed” (2016). Valliku luule on vormilt väga mitmekülgne: leidub nii lühikesi liisusalme, rütmikaid paarisalmilisi luuletusi kui ka pikemaid arendusi.

Mannikese lugu” (2010) on kirjutatud tänapäeval harulduseks muutunud värssjutu vormis. See on regivärsi sugemetega, lustakas ja armastusest tulvil lugu varese poolt metsa viidud väikesest tüdrukust ja tema päästeaktsioonist. Temaatiliselt on Valliku luule samuti laiahaardeline – raske on leida valdkonda, mida luuletaja käsitlenud poleks, olgu selleks siis kõiksugused tähtpäevad, ühiskonna kitsaskohad või lapse argielu. Leidub ka lihtsalt lustlikke värsse: fantaasiat, pahupidistust, sõnamängu.

Valliku panus eesti lasteluulesse pole samuti jäänud märkamata: K. E. Söödi lasteluule auhinna on ta saanud lausa kahel korral, „Mannikese lugu” on pälvinud aasta rosina tiitli.

Muud toimetamised

Aimekirjanduse vallaski on Vallik käe valgeks saanud. „Laste oma Eesti” (2015) on paslik kätte võtta igal ajal, eriti nüüd, kui Eesti Vabariik tähistab oma sajandat aastapäeva. Pakub ju raamat mängulist ülevaadet meie ajaloost ja geograafiast ning üritab mõtestada eestlaste olemust.

Viimastel aastatel on Vallik teinud palju ka toimetamistööd, koostanud emakeeleõpikuid ja kirjutanud telesaadetele stsenaariume, lisaks on ta avaldanud mitmeid päevakajalisi arvamusartikleid. Rohkelt kiitvat tähelepanu pälvis Polygoni teatri mullune lavastus „Kõik normaalsed inimesed”, mille Vallik kirjutas koos Piret Jaaksiga.

Tagantjärele on huvitav mõelda, kas Vallik üldse oleks lastekirjanduseni jõudnud, kui ta poleks koolis töötanud, või milliseks tema looming oleks kujunenud, kui ta teise elukutse oleks valinud. Üks on aga kindel: praegu on eesti lastel ja noortel väga vedanud, et neil on Aidi Vallik.

 


Koolist tuli distsipliin ja palju lugusid

Aidi Vallik töötas õpetajana Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumis ajavahemikul 1996–2004, enne seda ülikooli kõrvalt poole kohaga Haap­salu sanatoorses internaatkoolis raamatukoguhoidjana, mille kõrvalt andis ka tunde.

Õpetajaamet andis mulle kõige rohkem distsipliinitunnet, milleta vabakutselisena elades oleks raske olnud end järjepidevalt tööle motiveerida,” tunnistab kirjanik tagantjärele. „Ning muidugi tuli koolist ka arusaamine, kui kirev on meid ümbritsev inimpalett, kui suured erinevused võivad olla elukorralduse, tõekspidamiste ja väärtushinnangute vahel. Kui palju erinevaid kodusid, kui palju lapsi mõjutavaid tegureid üldse olemas on ning kuidas need hingekesi vormivad või väänavad.”

Samuti tuli autori sõnul koolist kaasa palju lugusid, millest osa on andnud ainest juba sündinud näidenditeks ja juttudeks, osa ootab veel oma aega ja õiget kohta.

Ma arvan, et lastekirjanduseni ma ilma koolis töötamata jõudnud ei oleks,” nendib ta. „Oleksin ehk tundnud end selle jaoks liiga ebakompetentsena ja vast hoopis enam lasknud end juhtida elitaarsest eelarvamusest, nagu lastekirjandus oleks suure kirjanduse kõrval vähem väärtuslik ja vähem oluline kraam, mis ei eelda erilist annet ega oskusi. Lastega töötamine vabastas mu selletaolistest illusioonidest.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!