Inglise keel – kas võõr- või emakeel?

27. jaan. 2018 Tuuli Oder Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejuht - Kommenteeri artiklit

Tuuli Oder.

Peale taasiseseisvumist kasvas Eestis oluliselt inglise keele tähtsus nii õppeainena kui ka igapäevase keelekasutuse mõjutajana. Olen aastaid jälginud inglise keele mõju eesti keele arengule. Esimest korda kirjutasin sel teemal Õpetajate Lehes 3. veebruaril 2006, nimetades inglise keele mõjutatud eesti keelt Estinglish’iks („Estinglish – kas kujutelm või tegelikkus?”). On asjakohane vaadata, kuidas sellel keelel kaheteist aasta jooksul läinud on.

Eesti-inglise segakeel Estinglish on täies elujõus, rohkemgi veel – see on aastakümnetagusest suulisest suhtlusest murdnud end kirjakeelde ja muutunud nn tänavakeelest aktsepteeritud keeleks ka riigi meediakanalites. Estinglish on kasutusel firmanimedes, tänavasiltidel; seda kasutavad nii lapsed kui ka täiskasvanud, ajakirjanikud ja ministrid. Kogudes selle artikli jaoks materjali, kuulasin-vaatasin uue aasta algul kahe päeva (5. ja 6. jaanuar) jooksul Eesti meediakanaleid ja kogusin hulganisti näiteid Estinglish’i kasutusest. Edastan vaid mõned: inside on välja murdnud; establishment’i tipud konsulteerivad Trumpi; blockchain’i väljamõtlemine; mu point on selles et; see on minor thing; vaadake seda statement’i; pop-up tantsupidu; see avaldati content-analüüsi näol; oleks tasakaalukam meie coverage’i vaates; selle deal’i teine pool; see on mindset’i küsimus; tuleb ära teha push in ja pull out.

Woody Alleni obsessioon

Silma hakkab ka otsetõlke kasv inglise keelest eestindatud tekstides. See suundumus on eriti märgatav pealkirjades, kus tõlkija ei vaevu emakeelset sõna otsima, vaid kasutab toortõlget, hoolimata sellest, et see võib jääda lugejale arusaamatuks. Vaid üks näide Delfi uudiste pealkirjadest: „Woody Alleni arhiiv näitab obsessiooni koolitüdrukute suhtes”. Enamikule lugejatest oleks kindlasti arusaadavam olnud kasutada ingliskeelse obsession’i vastena kinnismõtet, aga tõlkijale lihtsam/kiirem on obsessioon, kuna see on ingliskeelse sõnaga sarnasem. Pean tõdema, et kaksteist aastat tagasi olid tõlkijad hoolsamad ja nägid eestindades rohkem vaeva; praegu kasutatakse sagedamini ingliskeelse sõnaga sarnast võõrsõna, mis aga kahetsusväärselt tihti jääb lugejale esimesel lugemisel mõistetamatuks, mistõttu on suurenenud vajadus lugeda tekst mitu korda läbi, et olla arusaamises kindel.

Ka kõnekeeles on Estinglish jätkanud võidukäiku, seda eriti noorema põlvkonna seas. Vaid üks näide kahe üliõpilasest liftikaaslase vestlusest (05.01): „Oo my God! Sa nägid teda või? Täitsa crazy!” – „No ma ütlen ta make-up oli ikka freaking fun!” – ja siis lahkusid nad liftist ning mul jäi kuulmata, kas nende vestlus jätkus kaunis emakeeles või võidutses Estinglish. Sellelaadseid näiteid saavad tuua kõik, kes vähegi tähelepanelikult nii enda kui ka kaaslaste keelekasutust jälgida viitsivad. Niisiis on inglise keele mõju eesti keelele märgatav ja Estinglish ei näita mingeid taandumise märke, pigem vastupidi – võrreldes kaheteist aasta taguse ajaga on see segakeel positsioone tunduvalt juurde võitnud.

Kuidas on aga samal ajal läinud inglise keelel võõrkeelena? Kui 1980. aastatel oli periood, mil keskkoolis õpetati inglise keelt vaid tund nädalas ja õpetajad arutasid omavahel, et nii vähese ajaga saavad nad tagada ainult selle, et laps tunneb inglise keele ära, kui seda kuuleb, siis praeguseks on inglise keel eesti koolis oluline õppeaine. Riikliku õppekavaga on sätestatud, et põhikooli lõpuks peab õpilane esimeses õpitavas võõrkeeles jõudma iseseisva keelekasutaja suhtlusläve ehk B1-tasemele ja gümnaasiumi lõpuks edasijõudnud iseseisva keelekasutaja ehk B2-tasemele. Tasemekirjeldused on EL-i riikidel ühtsed (vt „Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine”, 2001) ja eesti riiklik võõrkeelte ainekava on samuti nende tasemetega seotud. Kuna esimeseks võõrkeeleks on enamikul õpilastest Eestis just inglise keel, siis püüdsin tuvastada, mis tasemele on meie eri kooliastmete lõpetajad inglise keeles jõudnud.

Ülevaade on lünklik

Otsisin sellesisulist statistikat eri allikatest, sealhulgas HTM-i kodulehelt, kuid tulutult. Tundub, et riigi tasandil puudub ülevaade, kuidas õpilaste võõrkeeleoskus areneb ja kas iga kooliastme lõpuks õppekavaga määratletud tulemuseni ka jõutakse. Olukord, kus õppekava rakendumisest ei ole usaldusväärset ülevaadet, on tingitud sellest, et kõigi õpilaste võõrkeeleoskuse kontroll ongi alles 12. klassi lõpul toimuv kohustuslik riigieksam. Milline on õpilaste inglise keele tase esimese ja teise kooliastme lõpul, seda ei saa statistika puudusel kahjuks tuvastada. Viimane üleriigiline 6. klassi tasemetöö inglise keeles toimus 2012. aastal ja põhikooli inglise keele lõpueksam on vabatahtlik. Tõsi, on küll 2011. aastal põhikoolilõpetajate seas korraldatud üleeuroopalise uuringu SurveyLang (uuriti kirjutamis-, kuulamis- ja lugemisoskust) tulemused, mille järgi 61% õpilastest oli jõudnud B-tasemele.

Inglise keele riigieksamite statistika on kättesaadav SA Innove kodulehel. Eksamitulemused näitavad, et ehkki inglise keelt õpitakse enamasti esimese võõrkeelena, milles õpilased peaksid gümnaasiumi lõpuks jõudma B2-keeleoskustasemele, selgub viimaste aastate riigieksamitulemustest siiski, et ca 40% õpilastest seda taset ei saavuta ja ca 20% jääb isegi alla B1-taseme. Olukord on maakonniti erinev, näiteks kui Ida-Virumaal saavutas 2017. aastal lõpetajatest 61% iseseisva keelekasutaja taseme, siis Tartumaal oli see näitaja 88%. Kui vaadata seitsme aasta tagust 9. klassi SurveyLang tulemust ja võrrelda seda tänase 12. klassi riigieksamite statistikaga, siis tundub, et tegelikult on olemas eeldused jõuda gümnaasiumis kolme aastase õppe jooksul kõrgema keeleoskustasemeni, kui seda on praeguseks saavutatud. Mille taha aga jääb arenguhüpe gümnaasiumis, kus inglise keele tunde on üsna palju, vajab põhjalikumat uuringut.

Hoolimata sellest, et riiki ei paista eriti huvitavat, kuivõrd riikliku õppekavaga sätestatu võõrkeeltes saavutatakse, tuleb positiivsena välja tuua, et mingid uuringud on siiski plaanis. HTM-i kodulehel olevas 2017. a uuringuplaanis on kirjas „Võõrkeelte vajadus tööturul” ja „Võõrkeeleõppe algusaeg ja selle seos hilisema keeleoskusega”. Kuigi mõlema uuringu tulemused olid kavandatud juba novembriks, ei ole need veel HTM-i kodulehel kättesaadavad. Loodetavasti on need uuringud siiski tehtud ja tulemused lähiajal ka avalikustatakse, huvitav lugemine oleks see kindlasti.

Seega arenguruumi inglise keele oskuse osas Eestimaal õnneks veel on ja inglise keel on meile endiselt võõrkeel, kuigi ühe lahingu on ta küll võitnud – Estinglish on kasvanud elujõuliseks teismeliseks. Samas on eesti keel endiselt elujõuline ja saavutanud ka mõned võidud: nimelt on ilusa eesti keele kasutajate hulka tulnud välismaalased.

Heaks näiteks on itaalia keelt emakeelena kõneleva Daniele Monticelli intervjuu Vikerraadios (5. jaanuaril 2018), kus ta räägib valimistest Itaalias. Nii rikka sõnavaraga ja grammatiliselt õiget eesti keelt ei kasuta mitte kõik keelt emakeelena kõnelejadki. Niisiis on keeruliseks peetavat eesti keelt võimalik laitmatult kasutada küll, ka välismaalasel, liiati siis emakeelt kõnelejal. Kõik on nagu ikka tahtmises kinni: seega hoidkem emakeelena eesti keelt ja jätkem inglise keel oluliseks võõrkeeleks, mille õppimise/omandamise tulemuslikkuse suhtes riik tulevikus loodetavasti suuremat huvi tunneb.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!