Juku õpib lugema. Kuidas läheb Johnnyl?

19. jaan. 2018 Eda Tagamets Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist - Kommenteeri artiklit

„Tahan teada, mida ja kuidas te teete. Ülemaailmses kontekstis saavutavad isegi Eesti nõrgemad lugejad suhteliselt häid tulemusi,” ütles Susan Galletly, kes käis Tallinna, Tartu ja Harjumaa lasteaedades-koolides vaatamas, kuidas õpetatakse lapsi lugema. Fotod: Tartu ülikool

 

Eesti lasteaiasüsteem väärib küll kiitust – siin on hea õppekava, õpetajate ja laste suhtarv ning osatakse pakkuda vajalikku toetust nõrgematele,” täheldab Austraalia lugemisoskuse uurija Susan Galletly, kes külastas Eestit, sest tunneb huvi edukate lugemisriikide kogemuste vastu alus- ja alghariduses.

Läinud aasta lõpus külastas Eestit Susan Galletly Austraaliast Central Queenslandi ülikoolist – lugemisoskuse uurija ja eripedagoog, kes on oma valdkonna tunnustatud tippe maailmas. Siia tõi teda huvi meie laste hea lugemisoskuse vastu – Eesti õpilaste lugemisoskus on Euroopas riikide järjestuses 3. kohal Soome ja Iirimaa järel ning maailmas 6. kohal keskmise tulemusega 519 punkti (OECD keskmine 493).

Eesti tipptasemel lugejate osakaal on 2009. aastaga võrreldes 5% tõusnud ja madalama saavutustasemega õpilaste osakaal vähenenud. Sarnaste tendentsidega riike on väga vähe. Samuti on PISA 2012. ja 2015. aasta uuringute järgi vähenenud vahe poiste ja tüdrukute lugemistulemuses.

Koos Tartu ülikooli haridusuuenduskeskuse peaspetsialisti Maria Jürimäega külastas Susan Galletly koole ja lasteaedu Tallinnas, Tartus, Peetris ja Lähtel, et näha, kuidas meie lastele lugemist õpetatakse. Lisaks lasteaia ja algklasside emakeeletundide vaatlemisele kohtus ta õpetajate, logopeedide ja eripedagoogidega. Eriti huvitas teda nõrgemate lugejate toetamine, sest ülemaailmses kontekstis saavutavad isegi Eesti nõrgemad lugejad suhteliselt häid tulemusi.

Susan Galletly leidis aega ka küsimustele vastata.

Susan Galletly, mis teid Eestisse tõi?

Tahan teada, mida ja kuidas te teete. Ülemaailmses kontekstis saavutavad isegi Eesti nõrgemad lugejad suhteliselt häid tulemusi. PISA testid näitavad, et tipptasemel lugejate osakaal kasvab ja nõrkade lugejate osakaal väheneb, samuti väheneb vahe poiste ja tüdrukute lugemistulemuses.

Olete juba teist korda siin.

Jaa, ma armastan Eestit! Käisin siin esimest korda kaksteist aastat tagasi ja leian, et eestlased ja austraallased on paljus sarnased – näiteks meie huumorimeel ja liigse ametlikkuse puudumine suhtlemises. Austraalial on aga Eestilt üht-teist õppida hariduse vallas. Olen õpetaja ja logopeed ning mulle teeb muret meie kõige nõrgemate lugejate edenemine.

Kas Austraalias on lugemisoskus probleemiks?

Jaa, minu eluajal – ja ma olen 62 – on nõrkade lugejate probleem alati olemas olnud. 1955 ilmus Rudolf Fleschi raamat „Why Johnny Can’t Read” („Miks Johnny ei oska lugeda”), mis pani ingliskeelses maailmas alguse nn lugemissõjale – kas õpetada tähti ja häälikuid või terveid sõnu korraga. Inglise keel on teatavasti väga ebasõbraliku ja ebareeglipärase kirjaviisiga, nii et tähtede tundmine ei taga sugugi võimet sõna kokku lugeda. Eesti keele kirjaviis on väga sõbralik, nii et lapsed suudavad teise klassi lõpuks ka keerukaid mõtteid kirjalikult esitada. Inglise keele puhul õigekiri on nii keerukas, et kirjutatu sisu kannatab – õpilane peab valima oma mõtete väljendamiseks piisavalt lihtsad sõnad.

Kuidas siis väike Johnny lugema õpib?

Vanasti alustati tähe- ja häälikuühendite õppimisest, siis sai aga valdavaks teooria, mille kohaselt laps hakkab nagu iseenesest ära tundma terviksõnu, kui ta vaid on paigutatud tekstirikkasse keskkonda – „rääkivad seinad”, ettelugemine jms. Nüüd kirjutan ma raamatut „Kuningas on alasti ja Johnny ei oska endiselt lugeda”.

On palju tegureid, mis lugemisoskuse kujunemist mõjutavad, kuid teadusuuringutes on sel kohal endiselt suured lüngad. Näeme, et lugemisoskuses on Kanada ja Iirimaa kõige edukamad ingliskeelsed maad – ilmselt aitab mitmekeelsus kaasa kognitiivsete oskuste arengule.

Mida te Austraalia valitsusele soovitaksite?

Mina usun, et haridussüsteem peaks olema lastele mitte traumeeriv, vaid leebe – selleks peame õpetama õiget asja, õigel ajal ja õige intensiivsusega. Vaja on veel uuringuid. Võib-olla hakkame lugema õpetama liiga vara? Võib-olla peaks siiski õpetama põhjalikumalt häälikuid ja tähti? Kas lasteaiast kooli üleminek on liiga järsk? Austraalias on algklassides igal aastal erinev õpetaja ning ka see iga-aastane harjumine ja kohanemine on lastele lisakoormus. Lugemisoskuse puudujäägid, mis ei saa piisavat abi ja toetust, toovad aga hiljem kaasa terve hulga uusi probleeme. Kokku
võttes on märksõnad: õige algusaeg, õige meetod, õpetajate paras koormus ja valitsuse piisav rahatoetus.

Kindlasti on Austraalia haridussüsteemil ka oma tugevused.

Jaa, me teeme emakeeleõpetuses paljutki väga hästi – meie esimese klassi lapsed oskavad leida kuulatud jutust tegelased, dilemma, teema jne. Aga nõrgemad lugejad jätavad keerulisema tundmatu sõnani jõudes selle lihtsalt vahele. On küll juba nutipliiatsid, mis skannitud sõna välja hääldavad, kuid need on massiliseks kasutamiseks veel liiga kallid – umbes kakssada dollarit. Kui hind oleks kakskümmend dollarit, alles siis võiks massikasutusest rääkida.

Susan Galletly.

Kas tehnoloogiast oleks abi või tooks see uued probleemid – laps ei hakkagi ju lugema, kui pliiats tema eest töö ära teeb?

Tehnoloogia kasutamises oleme me kõik alles õppijad. Praegu tundub mulle, et me ei oska õpetada selle abil õigeid asju paraja intensiivsusega. On ülemaailmne fenomen, et vanemad sokutavad oma lapsed ekraani taha ning lapsevankrit lükkavad noored emad ei kudruta enam oma beebiga, vaid nende pilk on kinni nutitelefonis. Aga lapse sõnavara suurus ennustab üsna hästi tema tulevast õpiedu. Mõned Austraalia erakoolid juba loobuvad iPadidest, kuna uuringud näitavad, et teksti lugedes on aju aktiivsem kui video­sisu tarbides. Soovitatakse, et lapse ekraaniaeg võiks piirduda ühe tunniga nädalas. Mina usun, et 20–30 aasta jooksul leitakse siin mõistlik tasakaal.

Oli aeg, kui lapsed õppisid lugema vanaema vokiratta kõrval …

Ingliskeelsed isad-emad ei oskagi ise oma lastele lugemist õpetada – proovige näiteks tähthaaval veerida „the boy” ja vaadake, mis teil kokku tuleb! On tõsi, et ühiskond ootab koolidelt rohkem nende funktsioonide täitmist, mida varem täitsid kodu ja perekond. See on paratamatus, kuna emad on läinud tööle ja vanemate töökoormus on järjest suurem. Aga kas varajane lasteaed on lapsele hea? Eesti lasteaiasüsteem väärib küll kiitust – siin on hea õppekava, hea õpetajate ja laste suhtarv ning osatakse pakkuda vajalikku toetust nõrgematele.

Aga muljed meie koolidest?

Ka Eesti koolisüsteem on kaheteistkümne aastaga palju edasi läinud – väiksemad klassid, rohkem tugispetsialiste, huvitavam ja õpilasekesksem õpetus. Siinne õpetamissüsteem on küll Austraalia ja ka näiteks naabermaa Soomega võrreldes suhteliselt karmim ning endiselt pannakse rohkem rõhku madalama taseme oskustele, kuid asjad paranevad. Eesti saaks ära kasutada oma lihtsa ortograafia suurt eelist, mis lubab saavutada sama tulemuse palju lühema ajaga – juba teisest klassist alates on teie õpetajatel lihtne, sest kõik lapsed loevad ja kirjutavad.

Mida Eesti koolidele soovitaksite?

Soovitusi jagama pole ma ehk õige inimene, aga tuleb mõelda, mis on parimal viisil kasutatud aeg. Oluline on muuta õpetaja tööd kergemaks, näiteks võiks igas klassis olla dokumendikaamera. Veel olulisem on arendada õpilastes kõrgema taseme kognitiivseid oskusi ning tänapäeva ühiskonnas hädavajalikke üldoskusi. Selleks tuleb aga millegi arvelt tunniaega võtta. Kas selleks võiks olla näiteks käekirjaharjutused? Kas etteütlused on parimal viisil kasutatud aeg? Kui põhjalik ja mahukas peaks olema käsitööõpetus? Nendele küsimustele võiks vastuseid otsida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!