Kes keda petab – kelle asi on kvaliteet Eesti hariduses inglise keele eksami näitel?

Margit Timakov.

Kõigis valdkondades seatakse eesmärke, analüüsitakse, tehakse korrektuure. Soovime ka hariduses, et meie (õpi)tegevus oleks võimalikult sihipärane ja eesmärgistatud. Sellisel ettekäändel rakendati omal ajal ka riiklike eksamite süsteemi, et saada ja anda tagasisidet nii õpilasele, vanemale, koolile, koolipidajale kui ka riigile. Soovib ju riik (haridus- ja teadusministri määrusest lähtuvalt) muuhulgas teada, kui tulemuslik on õpe, kuivõrd rakendatakse õppekavasid ning milliseid hariduspoliitilisi otsuseid tuleb teha. Inglise keele eksam ühe kohustusliku kooli lõpueksamina on hea allikas hetkeseisu analüüsiks.

Esmalt tuleb uhkusega tunnistada, et Eestis tegi eelmise aasta lõpetajatest pea iga kümnes rahvusvahelise eksami ning saavutas C1- või C2– ehk kõrgema taseme kui õppekava järgi eesmärgipärane B2. Nemad enam riigieksamit tegema ei pea, aga kui teevad, siis üle B2 nad oma tasemeks kuidagi ei saa. Samas, kuna rahvusvaheline eksam on õpilasele vabatahtlik ja ka tasuline, ei ole meil tegelikult andmeid, kui paljud noored võimaluse korral selle teeksid ja kõrgemad C-tasemed saavutaksid.

Eiravad reegleid

Uus eksamikord on kehtinud viimased neli aastat. Analüüsides inglise keele eksami tulemusi aastatel 2014–2017, võib teha järgmised järeldused.

1) Peaaegu iga neljas-viies lõpetaja (viimase nelja aasta jooksul 19–26%) riigieksamiga mõõdetavat B-keeletaset ei saavuta.

2) Enam kui pooled (eri aastatel 48–61%) riigieksami sooritanutest ei jõua gümnaasiumi riiklikus õppekavas eesmärgiks seatud B2-tasemeni.

3) Spetsialistid on eksami suulist osa analüüsides jõudnud tõdemuseni, et „osa intervjueerijatest järgib täpselt suulise osa läbiviimisjuhendit ja käsikirja, osa aga ei pööra kehtestatud reeglitele erilist tähelepanu ning sellest tulenevalt sooritavad eksaminandid eksami suulise osa erinevates tingimustes” („2017. aasta inglise keele riigieksamist”, Innove, lk 15).

4) Kui riik ei taga riigieksami korraldamist võrreldavates tingimustes, siis võib kahtluse alla seada ka riigieksamiks ettevalmistuse.

Maakondade lõikes, kus väikseimas on eksami tegijaid 35 ja suurimas 2636 (2017. aasta näitel), kõigub taseme mittesaavutanute protsent piirkonna suurusest olenemata 12–39% vahel. Kui mõelda, kuidas mõjutab see noorte stardivõimalusi, siis kindlasti on see koht, kus peame nii inglise keele õpetajate kui ka riigina mõtlema, mida teha, et tulemuste erinevusi vähendada.

Kuni riik kvaliteetsema tulemuse saavutamiseks õpetamise kvaliteedile aga ootusi ei sea, ei olegi midagi kellelegi peale riigi ette heita. Järelikult on see praegu parim võimalik tulemus. Ei saa aga jätta küsimata, kas mitte iga meie õpilane ei vääri parimat. Kas sina oled nõus, et sinu lapse õpetajaks satub ettevalmistuseta mittespetsialist? Kas sina oled maksumaksjana nõus, et me „mängime kooli”? Maailmapanga raportis 2018 Learning välja toodud koolis käimise ja õppimise erinevus on ka meil reaalsus, mis vajab tähelepanu, arutelu ja lahendusi. Kuna tegemist on aga mitmest aspektist tundliku teemaga, siis naljalt selliseid arutelusid kahjuks avalikult ei peeta.

Noored, kes veedavad aastaid kooliseinte vahel, võiksid ju midagi selle ajaga ka selgeks õppida. Kas see ei ole ühiskondlik ootus? Kas meie ootus ei ole mitte see, et õpilane pärast aastatepikkust õppimist teemat ka valdaks, midagi oskaks ja tahaks seda reaalses elus rakendada, enda oskusi ka kooli(de) lõpetades edasi arendada? Selleni jõudmiseks peab õppija võtma vastutuse ja õpetaja pingutama, et tunda ainet heal tasemel ning tegutseda professionaalselt. Samas nõuab see ka riiklikku arutelu teemal, mida saab teha kool, koolipidaja ja riik, et toetada tingimuste parandamist.

Ühtlustame taset

Kui keskenduda põhiprobleemidele, saame inglise keele näitel välja tuua kolm põhilist takistust, mis pidurdavad ja piiravad heade tulemuste saavutamist ning ebaühtlaseid tulemusi soodustavad. Need on kvalifikatsioonita õpetajad, õpetajate ebaühtlane tase ja suhtumine „pole kellegi asi”.

Selgituseks tuleb tõdeda, et kvalifikatsioon iseenesest muidugi garantiid ei anna, kuid kui sellele tähelepanu ei pöörata ja olukorra parandamiseks lahendustele ei mõelda, levib selline muster edasi ja hakkab mõjutama nii tulemusi kui tõenäoliselt ka võimalusi, mida meie haridussüsteem noortele loob. Selge on see, et kehvad riigieksamitulemused piiravad noorte edasisi võimalusi õpinguid jätkata. Seega, kui soovime tööhõives või õppimas näha heade teadmistega rahulolevaid ja enesekindlaid ning senisest paremate oskustega noori, peame riigieksamite tulemusi julgemalt analüüsima ning järeldusi-otsuseid, vajadusel muudatusi tegema.

Taseme ühtlustamise soovile võivad kõlada vastuargumendid, et õpetajad on erinevad ning ebaühtlane tase seega paratamatu. Kuid praegu on tulemuste erinevused siiski lubamatult suured. Pea liiva alla peitmine ja rasketel teemadel vaikimine neid ei lahenda. Mida siis teha?

Lahendusvariandid on järgmised.

1. Riiklik ootus vähemalt riigieksami ainete õpetajatele,

2. Kohustuslik õpetaja keeletunnistus tasemel n+1 ehk siis ühe võrra kõrgemal tasemel, mis tähendaks põhikoolis vähemalt B2 ja gümnaasiumis vähemalt C1.

3. Pidev täienduskoolitus keeletaseme hoidmiseks ja parandamiseks.

Riiklikult on isegi pakutud võimalusi keeleõpetajatele rahvusvaheliste eksamite tasu kompenseerida ja takistusi täiendkoolitustel osalemisele ei tee ju keegi, kuid süsteemseks mõjuks sellest kahjuks ei piisa. Vabatahtlikult lähevad vaid vähesed enda kvalifikatsiooni tõendama või tõstma. Ja tõendamist nõuda on (poliitiliselt) ebapopulaarne, kuigi rahvusvahelised eksperdid on nii meie õpetajakoolitust hinnates kui ka kutsesüsteemist kuuldes olnud hämmingus, kuidas me sellise kes-tahab-see-teeb-suhtumisega jätkusuutlikud olla saame.

Kes vastutab?

Meil on võimalus avada õpilastele avar maailm iseseisva kõneleja keeletaseme (B2-tase) kaudu, õpetades võõrkeeli väga heal tasemel. Meil ei ole luba petta ootust koolile ja vabandada end välja sellega, et küll soovijad vajadusel hiljem õpivad. Eeldada gümnaasiumilõpetajalt keeletaset B2 on optimaalne, kuid iseenesest ei juhtu midagi. Kelle mure see aga on? Riiklik eksam ja riiklikud eksamitulemused on ennekõike ikkagi riigi teema ja tahes-tahtmata pöördub pilk haridus- ja teadusministrile ning poliitilistele otsustele. Kahjuks on sellised sisulised teemad ja lahendused poliitilisest agendast aga tihtipeale väljas.

Edasi liigub pilk koolipidajale, kellel tundub laud aga muid muresid kuhjaga täis olevat. Eriti ei julgeta puudutada teemat olukorras, kus võõrkeeleõpetajaid niigi napib. Järgmine instants on koolijuht, kuid ka temal pole tihtipeale muud valikut, kui olla rahul nendega, kes juba klassi ees. Äkki siis õpetajad ise – aineliit? Kuidas sa ikka kolleegile midagi ütled, igaüks proovib anda ju endast parimat. Ja nii ongi iga õpetaja enda südametunnistuse asi enda aine- ja kutseoskusi arendada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetselt panustamata on kvaliteeti raske oodata. Kui laseme õpetajal tasemeta töötada ja riigieksameid läbi viia, ei peaks meid imestama panema, et poolte lõpetanute puhul me riiklikult neile seatud eesmärki ei täida. Ja nii petamegi õpilase ja kodu, õpetajate ja koolijuhtide ning pikas perspektiivis kogu ühiskonna ootusi, sest varem või hiljem koormab selline suhtumine kas järgmise õppeasutuse, tööandja või tööealiseks kodanikuks kasvanud õpilase enda rahakotti, ajaressursse ja närvirakke. Teine variant oleks riigieksamitest sootuks loobuda, kuid ka see ei lahendaks probleemi.