Kooli kohustus on tagada koolis viibivate õpilaste turvalisus
Gevin Kalm ja Kristi Aule.
Vahetund. Grupp algklassiõpilasi rüseleb koridoris. Teel klassiruumi möödub grupist õpetaja, kes märkab üksteist togivaid poisse-tüdrukuid ja palub neil tõuklemine lõpetada ning jätta koridoris liikumisruumi. Õpetaja kaob klassi ukse taha, ühele poisile grupist langeb mitu hoopi pähe ja näkku, keegi hoiab teda kinni, keegi naerab parastavalt, poiss kukub. Üks laps filmib toimuvat.
Koolikell alustab uut tundi. Turvakaameraid jälgiv valvur pole midagi märganud. Korrapidajaõpetaja viibib teises koridoris.
Selliste juhtumite puhul pöördub vanemate süüdistav pilk kooli poole – keegi peab vastutama! Tõepoolest, koolil on seaduse järgi kohustus tagada õpilase koolis viibimise ajal tema vaimne ja füüsiline turvalisus ning tervise kaitse. See aga ei tähenda, et iga juhtumi puhul vastutaks kool (täpsemalt öeldes koolipidaja).
Eelmise aasta detsembris tegi riigikohtu halduskolleegium otsuse, milles püüdis vastata küsimustele, kuidas mõista munitsipaalkooli puhul kohustust tagada õpilase turvalisus ja tervise kaitse ning millal koolipidaja vastutab (5. detsembri 2017. aasta otsus asjas nr 3-14-52324). Selle otsuse pinnalt väärib tähelepanu kolm olulist küsimust.
Kes vastutab?
Õiguses eristatakse vastutuse liike, mis kõik võivad olla kooli turvalisusega seotud probleemide puhul asjakohased. Kõne alla võib tulla karistusõiguslik vastutus nii kuritegude kui ka väärtegude eest (nt õpetaja poolt ähvardamine, kehaline väärkohtlemine, delikaatsete isikuandmete avaldamine). Kui koolis toimub laste vahel konflikt, siis võib asjaosalistel tekkida sellest tsiviilõiguslik vastutus (nt lõhub laps ära teise õpilase mobiiltelefoni või kahjustab tema tervist). Siis võib kannatanu pöörduda teise lapse vastu maakohtusse, mis praktikas tähendab siiski lastevanemate vahelist vaidlust. Puuduliku järelevalve korral võib sellises olukorras kõne alla tulla ka koolipidaja vastutus, millest on juttu praeguses artiklis.
Munitsipaalkooli pidaja on kohaliku omavalitsuse üksus, kes vastutab ka turvalisuse tagamise eest koolis.
Kohalik omavalitsus vastutab olukorras, kus ta pole suutnud luua õpilastele turvalist keskkonda, hoolimata sellest, kas kahju tekkis üksikisikute või organisatsiooni süül. Koolipidaja vastutuse tekkimisel ei ole seega vahet, kas õpetaja või koolitöötaja ise kiusab last, ei sekku õpilase peksmisesse või õpilane kukub tõrjumata libeduse tõttu, kuna kool ei ole suutnud seda tööd korraldada.
Taoliste munitsipaalkoolis toimunud vahejuhtumite korral on võimalik pöörduda halduskohtusse. Halduskohtus lahendatavate asjade puhul ei ole teiseks pooleks kunagi koolitöötaja ise, vaid kohalik omavalitsus kui koolipidaja.
Eraldi teemana väärib Eestis läbimõtlemist võimalus kindlustada koolid kahjunõuete vastu (vt ka Postimehe 13. detsembri 2017. aasta artiklit „Koolikindlustus – uus reaalsus või tabu?”), nii et kahju tekkimisel tasuks kindlustusfirma kannatanule hüvitise ja kulukas kohtuvaidlus jääks pidamata.
Kuidas mõista kooli kohustust tagada õpilase turvalisus?
Koolil lasub eriline vastutus lapse turvalisuse ja heaolu tagamisel. Õpilasi tuleb kaitsta nii nende enda, koolitöötajate, kaasõpilaste kui ka kooli sattuvate muude inimeste eest. Turvaline peab olema ka koolihoone.
Seadus jagab vastutuse turvalisuse tagamisel koolipidaja ja koolitöötajate vahel ning näeb ette asjakohased meetmed. Regulatsiooni eesmärk on kujundada sotsiaalselt, vaimselt ja füüsiliselt turvaline õppekeskkond ning ennetada turvalisust ohustavaid olukordi.
Samas nähakse ette kohustus ohu realiseerumisel olukorrale kohe reageerida ja see lahendada. Sarnaselt tuleb lastekaitseseaduse järgi ennetada lastega töötamisel last ohustavaid olukordi ja sündmusi ning teatada abi vajavast või hädaohus olevast lapsest pädevatele organitele ja otsida abi.
Seadus kohustab tagama järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel. Riigikohus selgitas, et põhikooli ja põhikoolipidaja kohustus tagada turvalisus ja tervise kaitse laieneb kogu õpilase koolihoones ja kooli territooriumil viibimise ajale, sõltumata sellest, kas tegu on õppetunni, vahetunni, pikapäevarühma või muu sarnase kooli korraldatud tegevuses osalemisega. Turvalisus tuleb tagada ka koolist väljaspool toimuva koolitegevuse vältel (nt ekskursioon).
Riigikohtu hinnangul seab seadus põhikoolile ja selle pidajale kõrgendatud hoolsuskohustuse. Hoolsuskohustuse sisustamisel on oluline hinnata, millist tegevust võib mõistlikult eeldada professionaalselt lastega töötavalt inimeselt, kellel on teadmised ja oskused toimida (sh õppekeskkonna kujundamisel) lapse õigusi, huve, arengut ja vajadusi järgides.
Hoolsuskohustuse ulatust mõjutab ka õpilase vanus ja vaimne küpsus. Mida vanem on õpilane, seda enam võib eeldada temalt üldiste käitumistavade tundmist, neist arusaamist ja võimet nende järgi oma käitumist kujundada.
Riigikohus täpsustas otsuses, et kooli hoolsuskohustus ei eelda üldjuhul seda, et koolitöötajal oleks igal ajal visuaalne ülevaade iga õpilase tegemistest. Selline pidev jälgimiskohustus võib siiski tekkida tulenevalt nt füüsilisest õppekeskkonnast või konkreetse õpilasega seotud asjaoludest.
Kohtuvaidlus. Kes peab esitama tõendid?
Kui kooliga kokkuleppele ei jõuta, saab munitsipaalkoolis kahju kannatanud õpilase huvide kaitseks pöörduda halduskohtusse. Nende vaidluste korral võib olla oluliseks teemaks mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitise väljamõistmine (eelkõige tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise korral). Koolipidaja vastu saab esitada nõude hüvitada hoolsuskohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju.
Kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduv õpilane või tema esindaja peab esmalt halduskohtule esitatud kaebuses või hiljemalt kohtuasja läbivaatamise käigus, vajadusel halduskohtu abiga, püüdma selgitada, milles seisneb tema hinnangul kooli või koolipidaja õigusvastane tegu või tegevusetus, st mil viisil kool või koolipidaja rikkus oma hoolsuskohustust.
Seejuures ei tähenda kahju tekkimine automaatselt hoolsuskohustuse rikkumist. Mittevaralise kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui tegu või tegevusetus oli etteheidetav (nt ei korraldanud kool õppetööd selliselt, et õppekäigul oleks lapsi saatnud piisav arv täiskasvanuid).
Postimees kirjutas eelmisel kuul juhtumist, kus kaks õpilast sidusid koolikaaslase klassi tagaruumis koolitunni ajaks tooli külge ja hädas olevat õpilast ei aidanud asjast teadlikud kaasõpilased ega jõudnud appi kõrvalruumis tundi pidanud aineõpetaja. Sellise juhtumi puhul tekib oletus, et etteheidetav oli see, et õpetaja ei sekkunud koolikiusamisse. Samuti tekib küsimus, kas kool tegeles piisavalt probleemsete laste ja koolivägivalla ennetamisega ning kas kooli töökorraldus ja koolihoone kasutus vastasid turvalise keskkonna tagamise nõuetele.
Hinnang kooli ja selle nimel tegutsenute käitumise õiguspärasusele ja otsus selle kohta, kas hoolsuskohustust täideti, sõltuvad sellest, millised olid konkreetsel juhul täpsed asjaolud ja millist käitumist võis õpetajalt, koolitöötajalt ja koolilt selles olukorras eeldada.
Riigikohus leidis, et kui koolis viibimise ajal on kahjustatud õpilase vaimset või füüsilist turvalisust või tervist, tuleb eeldada, et kool või koolipidaja on rikkunud oma hoolsuskohustust. Kannatanud õpilasel ega tema vanemal ei pruugi olla teavet selle kohta, mida kahju ärahoidmiseks tehti või oleks pidanud tegema. Kui on tõendatud, et kahju tekkis lapse koolis viibimise ajal, peab kool või koolipidaja esitama kohtule seletuse kahju tekkimise asjaolude kohta ühes põhjendusega, miks tal ei olnud kohustust võtta kahju ärahoidmiseks lisameetmeid.
Kui kool või selle pidaja on rikkunud oma hoolsuskohustust ja tema tegevus või tegevusetus oli seetõttu õigusvastane, siis eeldatakse, et ta on süüdi. See tähendab, et kool või selle pidaja peab välja tooma ja tõendama asjaolud, mis näitavad, et rikkumine oli vabandatav. Süüst vabanemiseks tuleb tõendada, et õpetaja või koolitöötaja ei käitunud etteheidetaval moel tahtlikult ega hooletusest.
Kui mõistlikult käituva professionaali tegevuse tulemusel ei oleks saanud mittevaralist kahju ära hoida, on tegu kahjuga, mille eest koolipidaja ei vastuta (nt tarbib õpilane tualetis viibides kaasavõetud narkootikume). Ka ei ole hüvitatav kahju, mille ärahoidmine ei olnud kooli turvalisuse tagamise eesmärk (nt tervisekahju tõttu ära jäänud perereisi kulud).
Järeldus – õppida on kõigil
Kokkuvõtlikult on kooli põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgne kohustus ka pärast riigikohtu selgitavat lahendit endiselt sama: tagada koolis viibivate õpilaste turvalisus ja tervise kaitse. Õppida on sellest kohtuasjast nii koolidel, omavalitsustel kui ka seadusandjal. Üks peamine järeldus on, et hoolsuskohustuse sisu ja ulatust tuleb täpsustada, praegu on seadus liiga üldsõnaline.
Seni saab ametikohustusi hoolsalt täitev õpetaja endiselt tugineda oma professionaalsetele teadmistele ja oskustele ning järgida õppekeskkonna kujundamisel koolilaste õigusi, huve, arengut ja vajadusi, arvestades samas õpilaste vanust ja vaimset küpsust.
P. S. Rõõmustav on „kooliturvalisuse eelnõu” (505 SE) jõudmine riigikokku. Lisaks täiendavate mõjutusmeetmete sätestamisele on seadusandjal vaja analüüsida kooli ja koolipidaja turvalisuse tagamise kohustust tervikuna ja hinnata selleks ette nähtud meetmete sobivust.
Vt ka Postimehe artiklit „Koolikius jõudis esimest korda Riigikohtusse”, 05.12.2017.
Kerge on näpuga näidata koolipidaja ja töötajate poole. Kerge on öelda, et peab olema pidev järelvalve laste ja noorte üle, kui õpetajad ja personal on ka inimesed, kes tahaks vahetunnil ehk hinge tōmmata ja valmistuda uueks tunniks. Probleem on seisneb aelles, et lastelt ja noortelt endilt vôetakse ära kohustus vastutada oma tegude ja otsuste eest. Keda me siis ōpetame ja kasvatame, kui neilt enam ei oodatagi iseseisvust ja kriitilist mõtlemist? Jah, igal rollil/osapoolel on oma ülesanded, kohustused, õigused jne, nii moodustame kokku terviku. Vôttes ära kooliôpilastelt ära kohustuse enda tegevust kriitiliselt analüüsida on kasutu tegevus. Siis kasvavadki neist need, kes restoranis nipsutavad iga asja peale sõrmi öeldes “I want to talk to the manager”. Kahju on sellest, et kōik visatakse taas kooli kaela. Las kool kasvatab ja valvab, ega keegi muu ju vastutama ei peagi… ning kes kaitseb õpetajaid…?
Teil on põhimõtteliselt õigus, Endine Õpilane!
Artikli autorid propageerivad (võib-olla ise teadmata!) angloameerikalikku AVALIKKU KOOLI, kus koolil muud ülesannet polegi peale järelvalve (õppimisest on seal asi kaugel…). Sealne vaimueliit tuleb ju kallitest ERAKOOLIDEST…
Otsisin artiklis sõna PEDAGOOGIKA, kuid ei leidnud, aga koolis lahendatakse probleeme just pedagoogiliste võtete-meetoditega, mitte juriidilistega. Sest tegemist on laste-alaealistega, mitte täiskasvanutega, ja siin on suur vahe! See, et meil sisulisse kooliellu on sekkunud muude alade inimesed, kel teadmisi pedagoogilisest psühholoogiast pole, on õnnetus… (vt lähemalt – “Mure Eesti kooli pärast”, “Lapse arendamine algab hällist”, “Homo sapiens on suremas” jt.)
Kui olen kooliväliselt probleemiga hakkama saanud siis kas see puutub kooli ja õpetajad tohivad käitumishinnet alla võtta