Kõrgharidusseadustiku uuendamisel seatakse esikohale õppija õigused ja kohustused
Haridus- ja teadusministeerium on koostöös kõrgkoolide ja teiste partneritega uuendamas kõrgharidusseadustikku, et korrastada ja lihtsustada valdkonna õigusakte ning seada esikohale õppija õigused ja kohustused. Poolteist aastat kestnud konsultatsioonide järel hakatakse nüüd välja töötama uue kõrgharidusseaduse eelnõu, mis peaks jõudma riigikogusse tänavu sügisel.
Asekantsler Indrek Reimandi sõnul on kõrgharidusvaldkonna eri osapooled kinnitanud vajadust õigusaktide nüüdisajastamise järele ning osutanud, et need peavad olema rohkem õppijakesksed, vaja on vähendada ülereguleerimist ning suurendada kõrghariduse ja teaduse regulatsioonide kooskõla. „Kõike seda seadustiku kaasajastamisel ka arvestatakse,” ütles Reimand. „Plaanime selgemalt välja tuua üliõpilaste õigused ja kohustused, aga ka riigi ja kõrgkoolide ülesanded. Tahame tugevdada ülikoolide ja ühiskonna seoseid, sest ülikoolide kohus pole mitte ainult õpetamine, vaid ka ühiskonna teenimine, teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, täienduskoolitus jne. Samuti peame soodustama karjäärimudelite kaasajastamist ülikoolides, mis motiveeriks noori valima teadlase elukutset.”
Õigusaktide nüüdisajastamisega ühtlustatakse ka teaduse ja kõrghariduse rahastuspõhimõtteid, kujundades teadusasutuste baasfinantseerimise ümber tegevustoetuseks sarnaselt kõrghariduse tegevustoetusega.
Kõrgharidusseadustiku uuendamisega ei muudeta kõrgharidussüsteemi põhialuseid, see tähendab kõrgkoolide ulatuslikku autonoomiat, kolmeastmelist kõrgharidusõpet, kvaliteedihindamise põhialuseid jne.
Luuakse kõrgharidusseadus ja ülikoolide seadused
Plaanis on luua kõrgharidusseadus, kuhu koondatakse senised ülikooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning erakooliseaduses erakõrgkoole puudutavad sätted.
Lisaks kõrgharidusseadusele on kavas töötada igale avalik-õiguslikule ülikoolile välja oma seadus. Praegu on oma seadus ainult Tartu ülikoolil ja Tallinna tehnikaülikoolil.
Kuna kõrgharidusvaldkonda puudutavad ka teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus ning õppetoetuste ja õppelaenu seadus, siis kavandatakse ka neid uuendada.
Kuidas harida on väiksem probleem, kui see, mida õpetada. Võib väga hästi harides õpetada õpilasele asju, mis antud tööstusliku arengu tasemega riigis pole aktuaalsed.
Kui TPI õpetas üleliiduliste õppekavade alusel tudengeid peamiselt insenerideks tootmisele, siis TTÜ õpetab tudengeid peamiselt teadlasteks(bak, mag, dok). Haritakse tudengeid põhieesmärgiga neist teaduste doktor saada. Need, kes peale bak ja mag astet välja praagitakse, saab endale tööstus sellisena, s.t. teadlaseks koolitatuna, kuigi tööstus vajaks insenerikoolitusega tööjõudu. Kui TPI insenerikoolitusel sai tööstus 5 aastat koolitatud insenere ja ka teaduste kandidaate ja doktoreid kõrvalproduktina nende harvade hulgast, kellele oli loomupärane akadeemiline tegevus ja neid oligi promilli kandis, nagu on ka teadlaste osakaal ühiskonnas, siis TTÜ teadlaskoolitusega bak, mag, dok väljundist saab tööstus vaid teadlaskarjäärist väljapraagitud teadlasi.