Kunstnik, naine ja ema
Juba alates 18. sajandi valgustusajastust omandas portreekunst erilise tähenduse inimese kui isiksuse ja indiviidi esiletoomisel. Foto: Hanna-Liis Kont
Täna saavad valimas käia kõik kodanikud, kes on saanud piisavalt vanaks. Kõik saavad omandada koolihariduse ja ülikoolide uksed pole võimekatele noortele suletud. Naistel nagu meestelegi on võimalus pühenduda erialasele karjäärile. Maailm on avaramaks muutunud – inimesed reisivad palju ja kaugele. Inimestevaheline suhtlus ning info levimine on tänu internetile ja mobiilsidele väga kiire. Kuid kõik see meile 21. sajandil nii loomulikuna tunduv pole alati olnud nii iseenesestmõistetav. Veel 200 aastat tagasi puudusid paljud tänased vabadused ja võimalused. Nendest muutustest räägib meile omal moel Tartu Kunstimuuseumis avatud näitus „Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik”.
Baltisakslane Julie Hagen-Schwarz oli üks 19. sajandi silmapaistvamaid Tartu kunstnikke. Teda võib pidada Eesti esimeseks professionaalseks naiskunstnikuks, sest ta saavutas nii akadeemilise tunnustuse kui ka edu kohalikus kunstimaailmas.
Hoolimata naiste piiratud võimalustest omandada 19. sajandil akadeemilist kunstiharidust, elas ja õppis Hagen-Schwarz nii Saksamaal kui ka Itaalias, kus tema andekus ei jäänud märkamatuks. Ometi pöördus ta 30-aastasena tagasi Eestisse, kus pühendus võrdselt nii oma perekonnale kui ka kunstile. Tartu tollases kultuurielus mängis ta üliolulist rolli – korraldas näitusi ja portreteeris siinseid haritlasi. Aastal 1858 nimetati ta Peterburi kunstide akadeemia akadeemikuks portreekunsti alal. On huvitav fakt, et see toimus mõni aasta enne esimese meessoost eesti kunstniku Johann Köleri akadeemikuks nimetamist.
Näitusega seotud haridusprogramm avab selle naiskunstniku erakordselt huvitava eluloo ja loomingu kaudu 200 aasta tagust kunsti ja ühiskonda. Gümnaasiumiõpilastele suunatud muuseumitund on kui jalutuskäik 19. sajandi ühiskonna, baltisaksa kultuuri ja inimeste juurde, sest nii Hagen-Schwarzi looming kui ka püüd leida oma eluteel tasakaalu ühiskondlike normide ja isikliku kutsumuse vahel räägivad meile mõndagi sellest ajastust.
Nooremate õpilastega keskendume portreekunstile, mis tänapäevase selfi-kultuuri näol elab taas oma õitsenguaega. Kuid juba alates 18. sajandi valgustusajastust omandas portreekunst erilise tähenduse inimese kui isiksuse ja indiviidi esiletoomisel. Samas kirjeldavad igal ajastul loodud portreed nii kujutatava sisu, stiili kui ka kasutatava tehnika kaudu just oma ajastut. Praktilises töötoas valmivad kaasaega kujutavad portreed.