Läbikukkumise kiituseks

Kui tuttav esmakursuslane arvestusel läbi kukkus ja enesehaletsusse uppus, taipasin, kui viltune on sagedasti meie ilmavaade. Kogemusena peaks ju mis tahes läbikukkumisele elus kuuluma kõrge aujärg – sama avarat tundespektrit ei tutvusta meile ükski eduelamus.

Sügissemester on otsakorral ja sellega seoses toimub kõrgkoolides kibe sõkalde eraldamine (ja eraldumine) teradest. Paljudel esmakursuslastel on peavalu kuipalju. Osa ongi õpingutele juba käega löönud, sest mingi aimduse sellest, kas valitud eriala pakub huvi ja on võimetekohane, saab taiplik inimene ka nelja kuuga.

Või kas ikka saab?

Uus staatus, uued kaaslased, kõrge kool, väärikad õppejõud, akadeemiline atmosfäär, tundmatud distsipliinid … Võrdlus vettehüppega tundmatus kohas on asjakohane, võimalusi ju siingi vaid kaks: kas rabeled ninasõõrmed veepinnale või vajud põhja nagu vene kirves.

„Situatsioon ei erine tegelikult kuigi palju sellest, mis oli siis, kui sa pärast põhikooli gümnaasiumi läksid,” tuletan sõbrale meelde. „Algus oli sul ju sealgi sihuke …”

„No see oli hoopis teine asi,” pole sõber öelduga nõus. „Siis ma olin alles laps, olla nädal aega kodust eemal võõraste keskel tundus kole – lapse asi! Praegu olen aga täiskasvanu ja mängus on kogu mu tulevik!”

Võib-olla olemegi kõige rohkem täis kasvanud just 19-aastaselt, mõtlen. Igatahes tundub vajadus tulevikule kiiresti küüned taha saada just siis eriti pakiline. Õige haridus, õige amet, õige töö, õige palk jne. Ning kui sellel siledaks kujutletud asfaltteel juhtub olema mõni auk, muhk või lohk, mis su salakavalalt käpuli kukutab, ongi maailm uppis ja apokalüpsis kopsti kohal.

„Et umbes nagu elu ja surma küsimus või?” uurin ettevaatlikult.

„Igatahes!” võtab sõber tuld. „Kuhu ma selle tühipalja keskharidusega lähen? Mis ma tegema hakkan, kellel mind vaja on?”

Praegu on ju tegemist kõigest ühe sooritamata arvestusega, tahan talle meelde tuletada, sind ei ole veel eksmatrikuleeritud, paanikaosakonnaks pole põhjust!

Aga ma ei ütle midagi. Sest kui inimene parajasti tahab enesehaletsusse uppuda, ei ole sügavat mõtet teda väga agressiivselt takistada.

Oleks ja poleks

Meenub kursuseõde, kes sattus pärast ülikooli tööle ühte väikelinnakooli. Kolm kuud pidas vastu, siis katsus, et tulema sai. Tol kaugel ajal nõudis see omajagu skeemitamist, arstitõendeid ja mitut muud asja.

Aga kogemus olnud õudne: õpilased ei kuulanud sõna, kolleegid ussitasid, korter oli väike, külm ja koolist kaugel, tundide ettevalmistamine võttis kogu vaba aja jne, jms. Kursaõde nägi enda sõnutsi veel aastakümneid neist kolmest kuust õudusunenägusid.

Ent kuigi ta kinnitab, et õpetajaamet pole kindlasti tema tassike teed, on tal kahju, et toona nii ruttu alla andis. Sest hiljem tulnud tal läbikukkumise tunnet hingest ikka ilmatuma aeg välja rookida – see olnud kõige hullem.

„Ma oleks pidanud rohkem üritama,” ütleb ta täna. „Iseenda, oma enesetunde pärast.”

Mu noor sõber, kellest siinne lugu räägib, lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga ja pole möödunud tosina aasta jooksul isegi koolipoisi numbrit kolm näinud, kahest rääkimata.

Ja nüüd siis selline pauk.

Igal vorstil on kaks otsa

Nõnda tavatseb tähendada kokakirjanik Maire Suitsu. Lihtne loogika ütleb, et ka mu noore sõbra ebaõnnestunud katses arvestust sooritada peaks tema jaoks peituma positiivne moment. Kuidas aga tema pilku sellele juhtida, on omaette kunsttükk. Komistused, kukkumised ja muu ebaõnn, millega elu meid paratamatult kostitab, on ainult tagantjärele vaadates kökimöki – parajasti käsilolevaina omandavad nad sageli vanakreeka tragöödia imposantsed mõõtmed.

„Minu arust pole see kuigi suur õnnetus, et sul see asi praegu vett vedama läks,” tähendan ettevaatlikult. „Õpid rohkem, teed järgmine kord paremini – igapidi kasud sees. Teiseks, mõtle ise, sa said ju täiesti tuttuue kogemuse – said teada, mis tunne on latt maha ajada.”

Sõber põrnitseb mind altkulmu nagu poolearulist. „Sinu arust pean vist selle üle rõõmustamagi, et sain teada: olen loll ja käpard?!”

Seal see nüüd on siis jah – kõigest üks tagasilöök, aga kohe loll ja käpard valmis. Samas jälle: miks mitte rõõmustada avastuse üle, et oled kogemuse võrra rikkam? Minu arust küll võiks.

Aga nii sõge ma muidugi ei ole, et peaksin niisugust lähenemist enesestmõistetavaks. Proovin asjale leida asisemat jalaalust.

„Sul on praegu kaks valikut,” ütlen, „kas annadki alla ja lööd kõigele käega või üritad veel.”

„Kui ma teaks, mis ma tahan,” ohkab sõber. „Praegu paistab, et valisin täiesti vale eriala, see ei huvitagi mind eriti. Aga mis see õige oleks? Ma ju ei tea ega oska midagi … Kuhu ma üldse kõlban? Mul on tunne, et ma ei kõlbagi kuhugi!”

„Sa ei saagi midagi teada ega osata, enne kui pole proovinud,” ütlen oma vanainimesetarkusest. Ja saan samal hetkel ise ka aru, kui mõttetult see mu sõbra kõrvus kõlada võib.

Veider. Vahel muutub mõni tõsiasi niipea, kui sa ta välja oled öelnud, nii õõnsaks, et ei aita mitte kedagi.

Üheotsapilet helgesse tulevikku

Tundub, et ka meie haridussüsteem ei pea vajalikuks tutvustada inimesele üht eluks üliolulist tarbetõde: ükskõik, kui palju asju sa elus ka vussi ei keeraks, ei tähenda see automaatselt, et oled ka ise üleni vussis ning kogu su ülejäänud elu niisamuti.

Kui inimene kasvaks üles teadmisega, et ükski elu ei saa ebaõnnestuda, et igas pealtnäha halvas on alati ka midagi head – nagu ka vastupidi –, kui ta omandaks hiljemalt põhikooli lõpuks niisugused läbini praktilised ja igapäevaelus hädavajalikud teadmised ja oskused, ehk oleks tema elus siis mõttetut traagikat vähem ja rõõmsat kulgemist rohkem? Ehk oleksime siis kõik hoopis elusamad, heas mõttes?

Minule tundub küll, et see võiks nii olla.

Mis teie arvate?

Teadmiseks

2013/2014. õa:
kõrgkooli lõpetanuid – 10 190
katkestanuid – 9 912

2014/2915. õa:
kõrgkooli lõpetanuid – 10 491
katkestanuid – 10 014

2015/2016. õa:
kõrgkooli lõpetanuid – 10 277
katkestanuid – 8 899

Allikas: haridusSilm.ee

Kuku üles, mitte alla!

Usk oma elu kontrollimisse on illusioon. Me usume oma võimesse elu kontrollida ning juhtida ainult seetõttu, et see tekitab meis turvatunde ning meelerahu. Kas seda saab nimetada läbikukkumiseks, kui sa ei suuda oma elu kontrollida? Muidugi mitte. Selline on lihtsalt meie elu anatoomia.

Kriisi läbides on ka meie aju kriisirežiimil ja töötab alavõimsusel – ajus käivitub programm, mida võib nimetada õpitud abituseks. See võib lõppeda sellega, et anname alla oma elu suhtes tervikuna. Me ei tea, et ühel hetkel võtsime lihtsalt omaks uskumuse, nagu ei suudaks me midagi ära teha. Me õppisime olema abitud.

Kui tunned, et oled just praegu niisuguses olukorras, siis proovi neid lähenemisi.

Muuda perspektiivi

Kui sinu olukord on halb, siis kellelgi võib see veel halvem olla. Kui sinu tulemused on halvad, siis tegelikult saavad need veel halvemad olla.

Meie seisund on reaktsioon meie mõtetele. Kui ma mõtlen, et minu olukord on kõige hullem, siis reageerin ma vastavalt ja mulle tundub, et nii lootusetus olukorras pole mitte mingit võimalust „ellu jääda”. Kui ma aga kõrvutan oma olukorda millegagi, mis on veel hullem, ütleb mu mõistus: „Hea, et niigi läks!” Niisugusel juhul on minu reaktsioon optimistlikum ega tekita abitusetunnet.

Muuda lugu enda peas

Uuringud näitavad, et inimesed, kes kirjeldavad olukordi lokaalsete (see pole midagi väga hullu) ja lühiajalistena (see on mööduv), taastuvad tagasilöökidest oluliselt kiiremini ja õpivad neist kui kogemustest.

Üks Ameerika kindlustusfirma muutis oma värbamisprotsessi, hakates potentsiaalsete müügimeeste puhul hindama professionaalsete oskuste asemel rohkem seda, kuidas nad reageerivad klientidelt saadud „ei”-le. Tulemused olid hämmastavad. Kui firma hakkas palkama optimistlikke müügimehi, suurenes ettevõtte käive mõne aastaga 50 protsenti.

Sea ebaõnnestumise tagajärjed kahtluse alla

Kolmanda tehnika puhul soovitatakse muuta ebaõnnestumisest tulenevate potentsiaalsete tagajärgede kirjeldust oma peas. Näiteks jääd sa töötuks või jätab elukaaslane su maha. See on halb, eks? Isegi väga halb (kujundame tõekspidamise). Asi läheb aga veel hullemaks, sest nüüd pakub aju välja võimalikud stsenaariumid, mis juhtuma hakkab:

• ma olen töötu, ma ei suuda oma arveid maksta, ma suren nälga;
• ma olen üksi, ma ei saa endaga hakkama, ma suren üksildusse.

Mõlemad stsenaariumid on üsna mustades värvides. Mida teha?

Psühholoogid soovitavad need kahtluse alla seada:

• aga võib-olla leian ma juba homme endale parema töö ja saan hoopis rikkaks;
• aga võib-olla kohtun ma juba homme palju toredama inimesega ning saan hoopis õnnelikuks.

Mõttemängud meie peas

Sinu enda võimuses on muuta läbikukkumine triumfiks. Seda nimetatakse stressijärgseks kasvuks. Uuringud kinnitavad, et 30% inimestest ei kuku alla, vaid pigem üles. Nad näevad ebaõnnestumistes võimalust kasvada ning omandada kogemusi, et uute väljakutsetega paremini hakkama saada. Nad ei võta omaks abituse ja ohvri mentaliteeti, vaid jäävad üritama. Kas või igavesti.

Ole sina üks nendest.

Allikas: motivaator.ee