Lapsed ei tohi olla vahend süsteemi katsetamiseks
Monika Haukanõmm.
17. jaanuaril oli riigikogu täiskogu istungil arutluse all sotsiaalhoolekande seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (558 SE). Selle põhifookus oli süsteemil, mis annaks sotsiaaltöötajatele õiguse saada infot abi vajavate noorte kohta, et aidata neil haridusteed jätkata ja tööle asuda. Seadusemuudatus puudutaks 15–29-aastaseid mittetöötavaid, mitteõppivaid ja koolitustel mitteosalevaid noori ehk NEET-noori (nimetus tuleneb ingliskeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training).
Sama teemat arutati möödunud aasta detsembris riigikogu sotsiaalkomisjonis, kus jäi kõlama, et noorte vähesel haridusel ja töötusel on pikaajalised ning laiaulatuslikud isiklikud ja sotsiaalmajanduslikud mõjud, kuid praegu pole omavalitsused sotsiaalselt haavatavatest noortest piisavalt teadlikud. Märgiti, et plaanitav seadusemuudatus võimaldaks kohalikul omavalitsusel pakkuda noortele ennetavat abi.
Plaanide kohaselt töötatakse noorte aitamiseks välja IT-lahendus, mille abil kuvatakse kohaliku omavalitsuse juhtumikorraldajale potentsiaalselt tuge vajavate noorte nimekiri koos kontaktandmetega. Seda aga vaid juhul, kui näiteks sotsiaaltöötaja on selleks soovi avaldanud ja kinnitanud, et asub abi vajavate noortega tegelema. Nii saab omavalitsus tuvastada oma piirkonnas elava 16–26-aastase noore abivajaduse ja pakkuda talle ennetavalt tuge haridussüsteemi ja tööturule naasmisel. Samuti on noorel õigus sotsiaaltöötajaga kontakti saavutamisel öelda, et ta ei soovi abi ega oma isikuandmete töötlemist. Seejärel tuleb alaealise isikuandmed kustutada.
Selles esialgu heana tunduvas kavatsuses on mitmed nõrgad kohad. Mulle tundub, et arutluse all oleva eelnõu fookus on praegu ikkagi sellel, kas eraelu puutumatuse riive ja selle proportsionaalsus ning probleemi lahendamise meetodid on asjakohased. Kas pakutud lahendus on efektiivne ning aitab probleemi lahendada? Ma ei kahtle, et noorte õppima või tööle suunamine, tööle naasmine on oluline eesmärk. Et noorte tööpuudus on pea kaks korda suurem kui vanemaealiste inimeste oma, see on koht, kus tuleb lüüa häirekella. Mulle teeb muret kuni 18-aastaste sihtgrupp, kes on seadusest tulenevalt alaealised ning seega piiratud teovõimega. Noortele peab jääma võimalus ise otsustada, aga ka abist loobuda, ning mis olulisim, ka nende isikuandmete töötlemise turvalisus peab olema tagatud.
Praegu ei ole kuigi palju räägitud ka sellest, kui palju toob planeeritav muudatus kaasa lisaülesandeid omavalitsuse sotsiaaltöötajatele ning kui palju nõuab raha. Noori on vaja suunata edasi õppima ja tööle, kuid kohaliku omavalitsuse kaudu nn mõtestatud tegevusega hõivamata noorte isikuandmete väljaraalimine sellele järgneva tegevuseta meid edasi ei vii. Mis on kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ülesanded ja vastutus, see riigikogu saalis arutatavast eelnõust välja ei tule.
Sel teemal on rääkinud ka õiguskantsler, kes on arvanud, et planeeritava muudatusega kaasneva lisakulu võiks suunata hoopis ennetustegevusse. Nõustun õiguskantsleri öelduga, et eraellu sekkumise põhjendused on kunstlikud.
Selle kõige asemel võiks soodustada laste haridusasutusse sisseastumist ja seal püsimist, leida hätta jäänud lapsele sobiva eriala ning paindlikud õppimis- ja praktikavõimalused. Töötada välja senisest tõhusam ja toimivam karjäärinõustamine ning võimaldada noorele paindlikke ja lihtsaid töösuhteid. Kui võtta eesmärgiks ainult noorte teavitamine Rajaleidja, Eesti töötukassa või teiste pakutavatest teenustest, siis selleks on ka muid kanaleid. Kas või info pimepostitus, mis riivab eraelu puutumatust oluliselt vähem kui eelnõus ette nähtud isikute grupi profileerimise katse. Ka on see riigile igas mõttes odavam.
Arutluse all olevas eelnõus (sotsiaalhoolekande seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu) välja toodud eraellu sekkumise põhjendused on kunstlikud. Tänapäeva meetoditega on võimalik kasutada palju mõistlikumaid lahendusi. Kui me ei tea, kas planeeritav lahendus töötab või mitte, on selline põhiseadusliku riive õigusakti kirjutamine eriti kaheldav. Kui me teeme viies omavalitsuses esmalt pilootprojekti, seejärel hindame ning analüüsime seda, jõuame tõdemuseni, et see ei tööta, ning kustutame sätte seadusest, on see ju tagurpidine protsess. Kõik peaks toimuma vastupidi. Lähenemist „proovime ja vaatame ning reageerime, kuidas vaja” ei tohi laste peal katsetada ning seaduses ennatlikult fikseerida.