Lisandväärtus – ärimaailma loogika hariduses

Olev Must. Foto: erakogu

„Koolid peaksid teadma, mida lisandväärtus endast kujutab, miks lisandväärtuse käsitlus on tekkinud ja mis selles on teistsugust kui õpilaste tulemuste kokkuliitmine,” leiab Tartu ülikooli vanemteadur Olev Must.

Traditsioonilised gümnaasiumide pingeread täienesid 2016. aastal kooli panust näitava lisandväärtusega. Mujal maailmas välja töötatud lisandväärtuse arvutamise metoodika on eestindanud Tartu ülikooli psühhomeetria vanemteadur Olev Must, kes juhtis ka töörühma, mis käis arvutuslikult leitud koolide lisandväärtuste õigsust koolides kontrollimas. Intervjuus selgitab Must, kuidas lisandväärtuse näitajat mõista.

Lisandväärtus on tulnud, kuid koolide pingeread riigieksami tulemuste alusel ei ole kuhugi kadunud.

Ministeerium ega Innove pole tahtnud vaadata koolide tasandil riigieksami tulemuste keskmisi. Selle on loonud Eesti Ekspress ja Postimees, mis avaldavad niinimetatud koolide edetabeleid. Ajakirjandus on loonud ühekülgse ettekujutuse heast koolist. Lisandväärtuse projekt üritab selle kõrvale anda õiglasemat käsitlust kooli rollist.

Me elame vabal maal, ajakirjandus teeb seda, mida tahab. Koolide hinnete järgi reastamine ei ole Eesti ajakirjanike väljamõeldis, see on ka mujal maailmas levinud. Samuti on haridusinstitutsioonidel igal pool probleem, kuidas tulla toime ajakirjandusega, mis kasutab ära võimalust reastada koole hinnete järgi.

Milles ajakirjandus eksib, kui esitab koolide pingeridu riigieksami tulemuste alusel?

Lihtsa keskmise mõistmine eeldab selgitamist, mis selle taga on ja kuidas on see kujunenud. Edetabelite puhul unustatakse ära, millest tuleneb koolide riigieksamite tulemuste erinevus. Kui leiame hinnete keskmise koolide kaupa, tekib vaikimisi ettekujutus, et koolide tulemuste erinevused tulenevad koolist. [Ühes oma haridusministeeriumile esitatud töös kirjutas Must Ameerikas tehtud uuringule toetudes, et õpitulemuste erinevused tulenevad 80–90% ulatuses laste ja nende kodude erinevustest ning 10–20% koolide erinevustest. Ka Eesti lisandväärtuse projekti olulisem tulemus on Musta sõnul tõsiasi, et koolide kvaliteet üldjuhul ei erine.]

Kui riigieksami tulemusi tõlgendatakse valesti ja Innove ei ole soovinud koole võrrelda riigieksami tulemuste alusel, miks Innove neid andmeid ajakirjandusega üldse jagab?

Olen rääkinud Innove inimestega, riigieksami tulemused on välja nõutud andmekaitse seadusega. Kõik need analüüsid ja andmed, mis riigiasutustel on, kuuluvad avalikustamisele.

Seaduse jõuga on minu teada välja nõutud ka näiteks eksamiülesanded. Riigieksami tulemuste avalikuks tegemine tuleneb info omamise ja avalikustamise seadustest. Riigieksami tulemuste avaldamine ei ole Innove inimeste tahe.

Huvigruppe on mitmeid: õpilased, koolid, haridusametnikud. Kellele on lisandväärtus eelkõige suunatud ja kuidas tuleks seda kasutada?

Lisandväärtuse käsitlemine peaks olema oluline eelkõige haridusinstitutsioonidele − nii ministeeriumile kui ka Innovele. Neile annab lisandväärtus infot, mis koolides tegelikult aset leiab. Nad saavad teistele osapooltele selgitada, miks osa koolide puhul näeme kõrgeid tulemusi ja teiste puhul mitte. Nemad saavad iseloomustada, kas konkreetses koolis tehakse halvasti tööd või mitte.

Huvi lisandväärtuse vastu peaksid tundma ka koolid ise, just need koolid, mis riigieksamite pingerea järgi esitatuna on sattunud ebaõiglasse olukorda. Kindlasti peaksid koolid teadma, mida lisandväärtus endast kujutab. Miks lisan­dväärtuse käsitlus on tekkinud ja mis on selles teistsugust kui õpilaste tulemuste kokkuliitmine.

Keskmise tulemuse arvutamisega saab iga inimene hakkama. Lisandväärtuse arvutamisega mitte. Kuidas on lood mõistmisega?

Selles see vastuolu ongi. Keskmist on suhteliselt lihtne leida, aga väga sagedasti on seda keskmist keeruline mõista.

Lisandväärtuse puhul on olukord vastupidine. Kogu ärimaailm oleks võimatu, kui ei suudetaks välja tuua firmade kasumit. Selles valdkonnas on oluline aru saada, kus sul on tulud, kus kulud ning kus on tulude ja kulude vahe.

Lisandväärtus ei ole midagi muud kui ärimaailma loogika rakendamine hariduses. Me paneme midagi sisse ja saame sealt midagi tagasi ning tekib küsimus, kas sisse pandud väärtusel ja välja tuleval väärtusel on mingi vahe või mitte.

Kõrge lisandväärtusega kool on justkui kasumis firma ja madala lisandväärtusega kool on justkui kahjumis firma.

Kas koolijuhid saavad lisandväärtuse mõistest aru?

Usun, et koolijuhid on võimelised lisandväärtust mõistma. Alati ei aduta aga, et tunnustada tuleb ka neid koole, mis teevad palju tööd kehva materjaliga. Lähtutakse ettekujutusest, et kõik õpilased on võrdsed ja kõigi õpilastega kulub sama palju tööd. Ei nähta, et kehvade õpilaste õpetamine nõuab rohkem tööd kui andekate.

Milliseid valesid või lihtsustavaid lisandväärtuse käsitlusi olete kohanud?

Kõige suurem eksiarvamus on, et lisand­väärtus on ühe aasta või aine puhul leitav suurus. Kiputakse väga piiratud andmehulga põhjal tegema suuri järeldusi. Puhtalt juhuslikult võib ühel aastal lisandväärtus olla suurem kui teisel aastal.

On oht võimendada juhuslikku tulemust. Peab vaatama suundumust. Ühe aasta jõnksatusest ei saa teha suuri järeldusi. Eesti koolid on suhteliselt väikesed. Väiksus avaldab mõju statistilistele parameetritele ja juhuslikkus võib olla suur.

Riigieksami pingeread tõid kaasa fenomeni, kus koolid püüdsid kunstlikult oma riigieksami tulemusi tõsta – tavapärane klassikoosseis jäeti kõrvale, harjutati spetsiaalselt riigieksami ülesandeid ja nõrkadel õpilastel soovitati konkreetseid riigieksameid vältida. Mida muudab lisandväärtuse tulek riigieksamiteks valmistumise fenomenis?

Kunstlik hariduses ei ole Eesti fenomen. Neis riikides, kus kasutatakse standardiseeritud eksameid, muutubki probleemiks, et õpilasi valmistatakse ette eksamitööks. Keskmine tulemus mõjutab kooli mainet ja otsuseid, mis kooli kohta langetatakse. Kool käitub adekvaatselt − lähtub oma kasust ja huvidest.

Lisandväärtuse arvestamise korral jäävad pingeread ja otsustamine keskmise järgi alles. Kool peab käituma pragmaatiliselt. Kui pingeridadel on mõju, peab ta selle järgi toimima. Riigieksamiteks valmistumisest loobumine ei ole koolide huvides.

Milliste võtete abil on võimalik oma kooli lisandväärtust kunstlikult tõsta?

Ma ei ole petukäikude peale Eestis mõelnud, aga olen lugenud, et Ameerikas, kus arvutatakse ka õpetajate lisandväärtust ja kasutatakse seda õpetajate valimisel ja hindamisel, püütakse oma eelmise aasta taset hoida suhteliselt madalal, et tsükli lõpus näidata kõrget taset.

Eestis on mitmesugused gümnaasiumid − ühed saavad õpilasi valida ja teised võtavad vastu kõik. Riigieksami tulemuste mõttes on eelis õpilasi valivatel koolidel. Kumba tüüpi koolile annab lisandväärtuse arvestamine eelise?

Tuleb olla ettevaatlik, et me ei annaks lihtsakoelist retsepti. Ma üldse ei arva, et andekat ja võimekat õpilast on lihtne õpetada. Ka nende õpetamine on keeruline ning oma spetsiifikaga.

Koolid, mis saavad õpilasi valida, on selle võimaluse ja olukorra ära teeninud aastakümnetega. Asi ei ole lihtsalt selles, et kool asub Tallinna või Tartu kesklinnas. Koolide headuse mõõtmine lisand­väärtuse alusel peaks looma õiglust, aga mitte kriipsutama maha seda, et osa koole on teinud väga palju tööd oma valikuvõimaluse saavutamiseks.

Osa koole pühendub spordile või kunstile. Lisandväärtuse arvutamisel mõõdetakse kooli panust just riigieksami tulemustesse, mitte sportlikesse või kunstilistesse võimetesse.

Kahtlemata jäävad sellised koolid lisand­väärtuse arvutamisel teiste koolide varju. Lisandväärtust on praegu arvutatud ainult mõne riigieksami näitaja alusel. Põhimõtteliselt on küll võimalik arvestada ka teisi panuseid kui vaid riigieksami tulemustesse. See nõuab aga teiste maade kogemuste uurimist: kas nii on tehtud, mida on kasutatud, mis on töötanud ja mis mitte.

Probleemid, mille ees Eesti haridus seisab, ei ole midagi unikaalset või erakordset. Maailmas on enamik asju järele proovitud. Ei tohi luua mingit uut jama, millel ei ole sisu ja mida maailmas keegi teinud ei ole. Et üht või teist asja ei ole tehtud, näitabki, et need ei tööta.

Oma viimases projektis valisite gümnaasiumid, millel on stabiilselt kõrge lisandväärtus, ja gümnaasiumid, millel on stabiilselt madal lisandväärtus, ja läksite kohapeale vaatama, kas tõesti on ühed head ja teised halvad. Milliste tulemusteni jõudsite?

Madala lisandväärtusega koolides ei leidnud me, et neis oleks midagi valesti või et neis ei tehtaks tööd. Pigem olid koolid juhuslikult või reorganiseerimise käigus sattunud olukorda, kus näitajad langesid madalale.

On mõned erandid, kus leidsime, et koolis on midagi lahti. Aga olen kindel, et need erandlikud koolid olid haridusametnikele ja juhtidele enne teada, nende teada saamiseks ei olnud vaja lisandväärtust.

Miks ma peaksin minema madala lisandväärtusega kooli, ehkki see madal lisandväärtus on seletatav koolist sõltumatute asjaoludega?

Kui palju sul valida on, kui elad maal? Sellised valikuvõimalused – „ma lähen sinna või teise kooli” − on seotud suurte linnadega.

Kooli valimine statistilise näitaja alusel ei tähenda ju, et õpilasel hakkab heas koolis hästi minema. Kui sa tuled maakonna sügavustest linna ja arvad, et oled sattunud heasse kooli, ei pruugi sa võtta arvesse kõike sellega kaasnevat: sõiduga seotud või kodust äraolekuga seotud probleemid. Võib juhtuda, et õpilase jaoks on koolitee ikkagi ogaline.

Individuaalse otsustamise tasandil ma soovitusi jagada ei julge. Kuidas kooli lisandväärtuse näitaja järgi käituda − see eeldab uut analüüsi.

Mida soovitate Innovele ja haridusministeeriumile?

Tallinn ei ole valmis. Tuleb jätkata analüütilist tööd. Praktikaga seotud asutused tahaksid kohe midagi rakendada. Oleksin siin ettevaatlik. Lisandväärtuse rakendamisega seotud ohte nägema ei ole valmis mina ega ole ka ministeerium.